Kolmekümne kuues nädal ehk ellujäämiskursused suures linnas

Võibolla on see minu selle aasta viimane postitus (juhul, kui ma olen laisk), aga võibolla ka mitte (juhul, kui Eestis olles aega üle jääb). Kuna igasugust pühadejuttu tuleb nagunii igast august, siis mõtlesin, et kirjutan millestki hoopis praktilisemast. Ehk siis sellest, kuidas ühes maailma kõige ülerahvastatumas reisivahendis ellu jääda. Jutt siis muti, vabandust, Pekingi metroost.

Kuigi linn on suur ja metrooga sõidab iga päev umbes 4-5 miljonit inimest, ei saa metroovõrku just väga ulatuslikuks ja mugavaks pidada. Praegune metrooplaan näeb välja selline.

Selle aga parandab aeg - aastaks 2015 on metroovõrgu ulatus peaaegu kolmekordistunud ning näeb välja selline.

Olen ise mitmel korral metrooga sõitnud ja võin julgelt anda näpunäiteid mustapäise massiga toimetulekuks. Tõsi, siiani olen püüdnud vältida tipptunni ajal liikumist (nii metroo kui autoga), aga alati pole õnnestunud.

Niisiis, reegel nr 1: Julge pealehakkamine on pool võitu!
Et vagunisse mahtuda, katsu ennast sättida seisma nii, et uste avanedes saad kohe vagunisse tormata. Selleks on maha joonistatud triibud ning uuematel liinidel on ehitatud klaasist vaheuksed, mille taha seista. Kui sul ei õnnestu ennast järjekorras esimeseks saada, siis on ka teine võimalus: jääda seisma, kuhu juhtub ning uste avanemisel tormijooksuga esikoht võtta. See viimane soovitus näib muidugi ebaviisakas, eriti eurooplasele, aga teinekord ei anna häda häbeneda, eriti kui häda on kiireloomuline. Ja hiinlased tõenäoliselt ei tee sellisest käitumisest väljagi, kuna nagunii igaüks on ise trügimisega ametis. Muide, esimene kord metroos sõites üritasin mahaminejaid enne välja lasta. See oli suur viga. Sain seljatagant algatuseks paar võmmu kuklasse ja seejärel tõukas mass mind juba väljujate vahelt uksest sisse. Nii et ei mingit armu ega viisakust.

Reegel nr 2: Istumine on kiirete ja vihaste päralt.
Pole mõtet hellitada lootust (kui sa just alguspeatuses peale ei tule või sülelapsega pole), et saad oma reisi kestel istuda. Nii ei pea sa ka tõenäoliselt pettuma. Siiski, suuremad võimalused istekoha leidmisel on, kui sisened kas esimesse või viimasesse vagunisse ja tormad kohe ustest eemale vaguni keskkoha poole. Kui oled istekoha vallutanud, siis tõenäoliselt sa sellest loobuma ei pea: päris vanainimesed metrooga nagunii ei sõida ja lastega peresid näeb ka üliharva. Siinkohal pean aga reisijaid kiitma: need paar harva korda, kui olen väikeseid lapsi metroos näinud, on nad ka alati istuma lastud.

Reegel nr 3: Vara sõuad, kaugele jõuad!
Väljumisprotseduur algab üks peatus varem. Sõltuvalt asukohast hakka juba aegsasti ukse poole teed rajama. Vabalt võid abiks võtta küünarnukid, põlved ja pahaendelise pobina. Ära peatu enne, kui oled vähemalt omasuguste nihverdiste seljataga, veel parem kui ees. Siis on sul lootust pääseda jaamas risti-rästi liikuvatest tegelastest ning rongi vahetades on suurem võimalus järjekorra etteotsa saada. Mis toob meid tagasi reegel nr 1 juurde.

Kui oled ülaltoodud teooria endale selgeks teinud, siis palju õnne, praktika ootab sind!

Kolmekümne viies nädal ehk tühi kott ei seisa püsti

Ammugi lubasin teile ühe detailsema õppetunni hiina köögist ja kokkamisest. Siin ta siis on. Ja mis veel kõige parem: õpetab puhastverd hiinlanna (mina ainult vahendan, hea raha eest muidugi, iga minut, mis saidil viibite, maksab nii ja nii palju :) ja tegevus leiab aset autentses hiina köögis hutongis.

Asi toimus tegelikult juba septembri keskpaigas, kui meil kauged külalised olid.
Ettevalmistav jututund
Veel täitsa puhas ja läikiv köök

Menüüsse valisin neli rooga, lihtsuse mõttes ei hakka neid eesti keelde tõlkima. Nendeks olid siis Gongbao chicken (üldiselt välismaalaste suur lemmik), braise beef in Canton style (vajab pikemat valmimisaega), steam fish with ginger and spring onion ja stirfry pork with garlic shoot (kaks viimast on minu lemmikud, kala üllatas ning valiti ükshäälselt edetabeli tippu).

Blondid jüngrid vanameistrit jälgimas
Giljotiin, raiepakk ja söögiksmõistetu

Gongbao kana valmistamisõpetus on videona Youtube's http://www.youtube.com/watch?v=58pg3UGaSnE, kuna siia lihtsalt ei mahtunud ära.

Üldiselt on wokkimine kerge, kui on olemas vastavad instrumendid.
1. Gaasipliit. Saab panni kiirelt kuumaks ja võimalik kiirelt kuumust reguleerida
2. Hea wok-pann. On piisavalt raske ja kindlasti mitte teflon. Hea pann läheb ajaga järjest paremaks.
3. Kiired käed. Mõnda komponenti peab ainult loetud sekundid pannil hoidma.

Kala sai selline, puudu veel garneering

Kahjuks on nii, et tõeliselt head hiina sööki olengi ma ainult Hiinas saanud. Ma ei tea, kas asi on puuduvates maitseainetes või milleski muus, aga Eesti hiinakad tunduvad nüüd ikka väga kodukootud. Mitte et need halvad oleks, lihtsalt hiina köögiks on sealseid toite raske nimetada.

Nii et kui kellelgi tekib soov ja võimalus Pekingis söögitegemisega maadelda, võtke ühendust Chun Yi'ga siin http://www.hutongcuisine.com. Eeltööd ja toidu manustamine on kahtlemata mõnusad, kuid loomulikult ootuspärased. Lisaväärtuseks aga on miljöö (NB! ärge pildistage naabrite elamisi!) ja luba tulla oma alkoholiga (mitmes sarnases kokakoolis peab selle eest juurde maksma).
Nämmmm
Öösel on kõik kassid hallid. Ka muud elukad, enne kassi jooksis katusel mingi nirgi moodi tegelane, kes aga kahjuks meie söömingut jälgima ei jäänud ja kadus kui vits vette, enne kui jõudsin aparaadi manu.

Kolmekümne neljas nädal ehk pühadehõngu on tunda

Advendiaeg on alanud, meie muidugi magasime selle eile maha ja küünlaid põlema ei pannudki, kuigi olin IKEAst selle tarbeks ühe portsu valinud. Aga see-eest saime kuuselõhna nuusutada kaksikute juures, kellel õhtul Kaspariga külas käisime. Nende pere siis otsustas suure väljamineku kasuks ja tõi tuppa ehtsa kuuse. Tegelikult polnud sellel kuusel küll kuuselõhna (nagu kõige muugagi siin riigis), aga ehtne oli ta küll, juured all ja puha. Siin müüakse nimelt potikuuski ja kui hästi läheb, saad sama kuuse veel järgmisel ja ülejärgmiselgi aastal tuppa tuua. Seda muidugi ainult sel juhul, kui sul on see kuusk kuhugi suvitama saata ja kui viitsid kõvasti vaeva näha. Enamasti puistavad need juurtega kuused oma okkad siiski maha sama ruttu kui meie jalgadel kuused.

Nagu vist juba aru olete saanud, ei viitsi mina kodu jõulustamise peale eriti aega ja raha raisata, kuna tuleme 18. detsembril koju. Loodetavasti ei pea reisi haiguste pärast edasi lükkama.

Nädalavahetusel käisime Kauriga SwissChami ballil. Loomulikult nägime väga beened välja ja pean tunnistama, et Kauri ülikond oli isegi paremini välja tulnud kui minu kleit. Kahjuks ei ole mul aga pilti ülikonnast, nii et leppige mitte nii hea kleidiga.
Üritus oli lahe. Külalised istusid kümnestes laudkondades, meie seltskonnas olid põhiliselt šveitslased (üllatus-üllatus :). Kauri kõrval istus üks hiinlanna, kes oli tulnud oma sõbrannaga. Ja tema esimene küsimus Kaurile oli, et kas oled siin üksi. Noh, kahjuks ei olnud üksi ja ei teagi, kas just sellepärast, aga kadus see daam juba enne südaööd ja õnneloosi, jättes meile muuseas oma pileti. Õnneloos läks nagu alati, meie laudkonnast ei võitnud igatahes keegi.

Minust teisel pool istus aga üks šveitsi džentelmen, kellel juttu jätkus kõvasti. Kuna ta oli Läti ja Leedu huviline, aga polnud kunagi Eestisse sattunud, huvitas teda muidugi meie suhtumine venelastesse, Venemaasse ja vene keelde. Muuseas tundis ka ta huvi, kas ma Kasparile vene keelt õpetame. Vastasin, et selleks peaksin selle keele kõigepealt ise selgeks õppima. Minu vene keele sõnavara piirdub teadupärast sõnadega "kapusta" ja "papa doma".

Õhtusöök oli viiekäiguline ja päris maitsev, kui mitte arvestada sinist viina (mida ma nagunii ei joo) ja sakuskana pakutavat piprasorbetti. Selle saatsid igatahes peaaegu kõik puutumatuna tagasi. Käikude vahele pakuti KNIE tsirkusenumbreid. Elusaid elevante ja ratastega karusid kahjuks kohale polnud toodud, kuid akrobaatilised trikid olid päris tasemel.

Peale südaöiseid tantse hakkasime kodu poole liikuma ja loomulikult saime kaasa ka goodie bag'id Šveitsi nänniga.

Selle nädala lõpus on jätkupeod: pühapäeval on plaanis väikeses ringis Kaspari ja Mirteli sünnipäeva pidada ja laupäeval oleme kutsutud eestlaste eeljõulupeole. Just sain kirja, kus peo peremees andis teada, et 15 kg toidukraami (verivorst, must leib, angerjas, juust, kilu, hapukapsas) Eestist on lõpuks pärale jõudnud!

Kolmekümne kolmas nädal ehk unustamatud pildikesed Pingyaost

Kuna olen juba neljandat päeva tõbine, siis ei hakka ennast ja teid vaevama pika ja tüütu kirjutisega. Sel nädalal hoopis meelelahutuslik pildilisa Pingyao reisist septembris, kui ei olnud võimalik pilte üles laadida.

Suur maalritöö
OK, what's your price?




Kaks kingamüüjat







Ja need on ainult vasaku jala mõnupunktid
Jonnipunn
Nunnaneiud
Valge Daam

Palvetamine on kallis lõbu - kohe purjetab kohale munk rahakastigaLõpliku amortiseerumiseni on veel aega küll
Kohaliku resto parimad ruumid. (Eelistasime siiski süüa väljas)

Saabumine Pingyaosse

Kolmekümne teine nädal ehk iga päev 100 sõna

E: Alustuseks kohe üks humoorikas lehekülg China Daily’st. Huvitav, kas selline paigutus oli taotluslik, et vähendada vaktsineeritute hulka Pekingis? Pildil siis tudengid saamas oma H1N1 süsti, aga lugege ka alloleva artikli pealkirja. Missugune motivatsioon minna vaktsineerima!
Ilmad on nüüd lõplikult külmaks läinud. Aru saab sellest, kui hiinlased hakkavad pikka aluspesu ja vatipükse kandma. Välja minnes saab muidugi ka aru.

Meil Kauriga on plaan minna iga-aastasele SwissChami poolt korraldatavale ballile novembri lõpus. Kauri uus ülikond on juba töös, mina tegelen oma kleidiga lähipäevil. Üks muserdus tabas mind aga ootamatult: selgus, et sellises metropolis nagu Peking on täiesti olematu pidulike kingade valik.

T: Kell on täpselt 7 minutit peale südaööd ja taevas käristab äikest.

Nüüdseks on juba hommik ja maa on jälle valge. Liiklusega on pahasti, sest Ayi jäi tund aega hiljaks: ütles, et oli alles neljanda bussi peale saanud. Lisaks oli ta tulnud tossudes, mis tähendas, et pidin talle paari kuivi sokke laenama. Pole vist veel saapahooaeg kätte jõudnud.

Täna leidsin ühed ilusalongi vautšerid ja otsustasin asja uurima minna. Uurimine lõppes sellega, et mõnulesin üliodava õli- ja laavakivi massaaži käes. Peaksin Kauri ka sinna saatma, ta nimelt kardab traditsioonilist massaaži. Ütleb, et ei saa aru, miks inimesed lasevad endale vabatahtlikult haiget teha.

K: Käisin täna õmbleja juures ballikleiti tellimas. Enne Hiinast lahkumist lasen endale kindlasti ühe suure hunniku riideid õmmelda, kuna see teenus on siin lihtsalt nii odav ja kangavalik nii suur. Kauri pidulik ülikond väga heast villasest mustast kangast läheb maksma ca 1400 EEKi. Minu kleit tuleb toorsiidist ja maksab ca 1800 EEKi. Ja kusjuures need hinnad on veel suhteliselt kõrged, st et õmbleja räägib inglise keelt ja asub siinsamas lähedal kesklinnas.

Õhtusöök saab olema oivaline: Ayi teeb Schnitzel’it. Enne meile tulekut töötas ta ühe austria pere juures ja eks talle sealt üht-teist külge jäi. Mille üle on mul väga hea meel.

N: Jälle lumesadu! November on olnud üllatavalt külm. Õnneks saame nädalavahetusel kauaoodatud kütte kätte, praegu plagistame hambaid. Paar päeva tagasi ostis Kaur ühe väikese õliradika, sellega kütame Kaspari tuba. Kui päeval kohvikus kakaotamas käisin, siis tuli küll täielik jõulutunne peale. Aknast paistsid ainult hanged ja kelnerid olid kampsikutesse riietunud. Meie istusime Triinuga sallide sees ja rääkisime jõuluplaanidest. Meil on ikka kojutuleku plaan. Triinu mõtles perega Hiina paradiisikuurortisse Sanya saarele sõita. Olen selle kohta palju lugenud: hiinlased ise kiidavad seda muidugi, sest ega neil suurt muud talvist suvitusvõimalust pole. Samas väljamaalased kirtsutavad nina, kuna pidi olema venelastest üle ujutatud ja kohutava teenindusega.

R: Kuidas küll mehed oskavad haigeks jäädes tagasi lapseks muutuda? Kaur sai kuskilt endale külge vist sama kõhutõve, mille Kaspar nädal varem läbi põdes. Hommikul kohe tööle ei läinud, aga kui une sai täis magatud, siis hakkas tööle tahtma. Endal oli 38-kraadine palavik ja nõrkus. Lõpuks suutsin teda veenda, et ei ole hea minna ise tööle püstijalu põdema ja ka teisi nakatama. Või ei olnud siiski mina see veenja, vaid fakt, et tehase uksel mõõdetakse kõigil sisenejatel temperatuuri. Huvitav, kas turvamees oleks tehase direktorile öelnud, et sina täna sisse ei saa, mine koju tagasi.. Eks Kaur võib-olla hoopis seda hakkaski kartma.

L: Sõitsin mina täna taksoga ja väikses ummikus istudes nägin, kuidas üks ühekäeline noormees oli endale tänaval ameti leidnud. Autode aknapesija elukutse pole muidugi mingi uudis ega Hiina leiutis, aga viis, kuidas ta seda tegi, annab kindlasti silmad ette muu maailma kollegidele. Kõigepealt tuli suur kummardus (no vähemalt sama sügav, kui Obama Jaapani keisri ees tegi, http://www.postimees.ee/?id=188106) juhi aknale, siis tõmbas tolmuharjaga esi- ja tagaklaasi üle, liikus tagasi juhi akna juurde ja tegi uuesti kummarduse. Kuna takso siiski liikus, nägin ainult kolme klienti, aga tundus, et need kõik olid rahul, sest aken paotus veidi ja paber poetati välja. Ka nii saab.

P: Kuna ilmad on kohutavalt tuulised ja seega ka läbilõikavalt külmad, siis väljas pole suurt midagi teha peale külmetamise. Pühapäeval sai siis perega käidud hoopis sellises kohas nagu Pekingi loodusajaloo muuseumis. Mäletan lapsepõlvest, et mulle koledal kombel meeldis Tartu Zooloogiamuuseumi topiseid käia vahtimas, nii et lootsime Kasparis ka topisevaimustust äratada. Tegelikult oli päris lahe väljapanek, loomad olid presenteeritud oma looduslikus keskkonnas (või nojah, kui palju seal seda loodust ikka oli, pigem plastmass ja värvid). Kasparile päris meeldis, ühe korra pistis küll kisama, kui seatopise juures ühe veidi suurema poisiga parima vaatluskoha pärast kisklema läksid. Ahv ja kilpkonn on muide Kaspari lemmikloomad.

Kolmekümne esimene nädal ehk rongieri

Wikipedia andmetel toimus Hiinas eelmisel aastal 1456 miljardit rongireisi 89000 km raudteel. Jah, rongiliiklus on siin riigis küll igakülgselt (nii põhja-, lõuna- kui ka muukülgselt) arenenud, aga ega see ei tähenda, et pileteid vabalt ja igal ajal igale poole saada on. Nagu ma aru saanud olen, on süsteem siin selline, et kuskil 10 päeva enne rongi väljumist lastakse piletid müüki ja kusjuures kellapealt. Selleks ajaks on loomulikult kassa juurde saba tekkinud (mis te mõtlesite, et siin saab internetist pileteid osta või?) ja võib juhtuda, et poole tunniga on piletid lännu. Ükskord minuga nii juhtuski, aga õnneks oli tookordne reis vabalt lükatav-tõmmatav.

Ja üldse on nii, et võimalusel võiks pileti osta pilusilmne ja kohalikku keelt rääkiv tegelane. Ei tea küll omast kogemusest, aga olen kuulnud, et suurte pühade ajal võivad välismaalased piletist üldse ilma jääda, kuna kohalikel on eelisõigus. Rikkad väljamaalased sõitku lennukiga.

Rongiga sõidavadki siin põhiliselt kohalikud, kuna lennupiletite hindadega võrreldes on see ikkagi suhteliselt odav. Eriti kui reisida odavas klassis. Üldse on siin enamikes rongides 4 erinevat klassi: hard seat, soft seat, hard sleeper ja soft sleeper. Arusaadavalt on hard seat midagi sarnast nagu meil Tallinna lähistel kolistavatel rongidel ehk siis polsterdamata pink. Ma ei tea, kas siin öörongidel seda klassi üldse eksisteerib, ei ole näinud. Pehmed istmed on küll ja ka platskaart (hard sleeper). Seal on siis kolmekordsed narid, kusjuures, mida kõrgemal magad, seda odavam on. Loomulikult on seal ka lärmakas ja suitsuhaisune, sest suitsetamine on vabalt lubatud, hoolimata keelavatest siltidest. Kes neid jõuabki kõiki tähele panna. Ja sellepärast eelistan mina soft sleeperit, mis pole midagi muud kui neljane kupee. Kui vanematega sõitsime, siis ostsime kolme peale terve kupee. Igaks juhuks, et keegi norskama ei tuleks. Eriti kuna inimesed paigutatakse kupeedesse täiesti suvaliselt, st et mehed-naised segamini.

Mõningatest reisikirjadest olen lugenud, et maad ja rahvast tundma õppida soovijatel reisisellidel soovitatakse sõita koos kohalikega, st et siis vältida kupeed. Miinuseks on muidugi see igavene suitsuhais (mis tegelikult imbub ka kupeedesse lõpuks), lärm (mis kohalikke kohe üldse ei häiri, need magavad igas asendis ja igal ajal) ja suhteline räpakus. Suhtelisest räpakusest ei päästa ka soft seleeper, kuna oma vetsu sul muidugi kupees pole. Eelmine kord rongis polnud keegi jalgu risti hoidev tegelane vetsu üles leidnud ning oli asja ära ajanud koridoris olevasse ämbrisse.

Erinevalt lennuliiklusest, mis pidevalt hilineb (eriti siselennud), on rongiliiklus üllatavalt täpne. Lausa nii täpne, et 5 minutit enne rongi väljumist suletakse perroon ja kedagi enam peale ei lasta. Alguses seda ei teadnud ja noh, ütleme nii, et vitsad on kätte saadud.

Tegelikult on rongijaamas üldse kõva kord.Jaamahoonesse pääsevad sisse ainult need, kel ette näidata kehtiv rongipilet. Millegipärast on jaamahoonete esised täis oma kompsude otsas istuvaid ja lesivaid hiinlasi, kes siis öö hakul koertega püssimeeste poolt laiali aetakse.

Üks sihtkoht, kuhu kindlasti plaanis rongiga reisida, on Tiibet. Seda kahel põhjusel: esiteks oleks lennates aklimatiseerumine kohale jõudes küllalt karm ja teiseks oleks päris lahe sõita selle tehnikaimega 5000 m kõrgusel, taustaks ainult mäed..

Kolmekümnes nädal ehk LUMI!

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellel teemal kirjutada, aga kuna meil siin niisugused ilmaimed juhtuvad, siis lihtsalt ei saa teisiti. Nimelt saabus 1. novembril Pekingisse TALV. Loomulikult koos paksu lumega. Ilmategijad pingutasid oma iodiididega ilmselgelt üle. Maha sadas kuskil 20 cm lund, mis Pekingi kohta on ikka röögatu kogus. Liiklus venis ja lennud hilinesid, kuna nii suureks ja nii varajaseks lumetormiks polnud valmistutud. Tavaliselt tuleb esimene lumi Pekingis alles novembri lõpus. See aasta oli peaaegu rekordiline: Kommunistliku Pekingi kõige varasema lume rekord kuulub 30. oktoobrile 22 aastat tagasi. See tähendab seda, et kogu lumi jõuab veel sulada ja ilm soojaks minna: paari päeva pärast pidigi olukord normaliseeruma ja sügis oma 15 õhusoojakraadiga naasma.

Seniks muidugi peame aga vaatama, et ära ei külmu, kuna küte keeratakse lahti alles 15. novembril. Igasugu tähtsad organid on küll arutanud kütteperioodi varasemaks toomise üle, kuid mingil põhjusel sellest siiski loobuti. Kuskil ajalehes keegi kommenteeris, et ootame-vaatame, mis saab. Plaanimajandus, noh. Ei ole lihtsalt ette nähtud. See-eest suureneb tarbimine: kes saab endale lubada konditsioneeriga kütmist, kes ostab puhvaikasid juurde ja kes muretseb endale elektrisoojendusega teki. Meil õnneks aknad lõuna poole, nii et kütame päikese kaasabil.

Muidugi tekkis väike paanika riietega: ei minul ega Kauril pole siin lumes sumpamiseks saapaid kaasas ja Kaspari kombe on talle veidi väikeseks jäänud. Jälle shoppama vaja minna.

Kahekümne üheksas nädal ehk hauakambri lood

Septembri lõpus toimus siis väljasõit vanematega. Muumi oli varem otsustavalt sõna võtnud, et tema tahab sinna, kus terrakotasõdurid on. Nii et siis Xi´an. See linn ägab muide igapidi turistikoorma all ja seega on sinna rongireisi planeerimine suhteliselt tülikas. Meie sõit sattus otsapidi veel pühade(eelsele) ajale ja nii pidasime targemaks tagasi tulla lennukiga.

Kohapeal veetsime 2 päeva. Esimene päev kulus täielikult järgmise püha mäe – Hua Shan’i – vallutamise peale. Seda mäge on nimetatud ka üheks raskemaks matkarajaks Hiinas. Ma kahjuks ei saa vastavaid pilte lisada (aga vaadake siia http://www.ssqq.com/ARCHIVE/vinlin27d.htm ja siia http://www.youtube.com/watch?v=72rN5zO2T7A&feature=related ), kuna asjaosaliste vanust (muumi ja papa), kõrgusekartust (papa) ja eelmisest mägimatkast ikka veel valutavat lihast (mina) arvestades sõitsime üles köisraudteega. See oli muidugi juba piisav elamus papale, kes klammerdus pingi külge ja teatas, et pole viga midagi, ta on sellistega küll ja veel sõitnud.

Kahjuks papa jaoks jäi matk veidi lühikeseks (ja ootamine pikaks), kuna üles jõudes ja peale paarisada meetrit jõudsime ühe suhteliselt järsu trepini. Siinkohal papa täpseid sõnu edasi ei anna, kuna sellele leheküljele võivad ka alaealised sattuda. Aga lugejale teadmiseks, et papa oli samas kohas täiesti olemas, kui me 3 tundi hiljem tagasi jõudsime.

Loomulik kadu kahe kivi vahel

Niisiis jätkasime muumiga kahekesi. Seekord oli meil ilmaga vedanud ja vaated olid imeilusad. Vahepeal kiskus küll veidi pilviseks, aga see oli pigem mõnus vaheldus päikesele. Käisime ära neljast tipust kolmes, alguses oli küll plaanis kahele minna, kuid, nagu hiljem selgus, petsin ma meid alatult ka kõrgemaisse tippu. Plaan oli küll see ajapuudusel võtmata jätta, aga eksisime õigest rajast kõrvale ja käisime ka lõunatipus ära nagu naksti. Tegelikult ei võtnudki see ülemäära aega, kuid mägedes ei oska alati distantsi ja kõrgust hinnata.

Enam kõrgemale ei saanud

Kõige hullemad on tegelikult pikad järsud trepitõusud ja –langused. Tõus on muidugi füüsiliselt kurnavam, kuid piisavalt järskudel tõusudel saab alati käed appi võtta, see aitab. Laskumine pole nii raske, kuid samas peab olema hästi ettevaatlik, eriti sellistes kohtades, kus astmed on tehtud muistsete hiina kipsjalgade tarbeks. Mina oma nr 37 loodotškatega pidin külg ees või varbad üle ääre laskuma.

Nagu ka Huang Shanil, olid ka siin põlisronijad ehk kandjad, kuid siin üllatasid nad meid oma majandusliku mõtlemisega. Selle asemel, et oma koorem kärmelt sihtkohta toimetada, tegid nad väikesi lisapuhkepause ja samal ajal ka haltuurat. Nägime kahte etteastet: üks mees esitas aaria tuntud hiina viisikesest (möödaminejad võisid kaasa laulda) ja teine oli eriti osav – mängis korraga vilepilli ja seisis ühel jalal, pakid õlal.

Linna tagasi jõudsime alles hilisõhtul, kuna kiirteel (mis oma nime ei väärinud) olid hirmsad ummikud. Kolmest ja poolest rajast (poolik on nö hädaotstarbeks) olid remondis kaks ja pool. Ja selle jama eest pidi veel kiirteemaksu maksma!

Meie autojuht. Käsi püsti, kes sellisega sõitnud on!

Õhtul läksime näljastena linna peale süüa otsima ja sattusime moslemi kvartalisse. Muidu pole Xi’an minu meelest eriti vaatamisväärne linn (kes tahab linna nautida, minge Pingyaosse), aga moslemi kvartal oli huvitav küll. Pisikesed kõrvaltänavad, mis on täis rätikutes träni- ja näksimüüjaid. Lambaliha oli muidugi põhitoidus. Tellisime seda ise ka, aga ma ei ütleks, et üldse kasukat tunda polnud. No ei istu mulle see lambaliha.

Järgmisel päeval sõitsime siis terrakotasõduritele külla. Pean tunnistama, et LOOMULIKULT on leid muljetavaldav, kuid võib-olla olid ootused eelnevalt loetud kirjanduse ja nähtud piltide põhjal isegi suuremad.

Merest väljub vägi mingi ja seal kuskil hulgub ringi..

Sama palju avaldas mulle muljet keiser Jingdi haud ja muuseum. Võib vabalt öelda, et ma pole kusagil Hiinas olles veel nii vähe hiinlasi näinud, kui seal oli. Suur maa-ala ja täielik vaikus. Ilmatuma mõnus.

Mission impossible: leia pildilt elus hiinlane

Lõime aega laiaks, vaatlesime liblikaid ja toitsime hirvi.

Roosipõld

Muuseumi juures meeldis see, et muuseum oli rajatud hauakünka sisse, nii et väljakaevamiste leide sai läbi klaaspõranda näha. Kõik oli hoopis paremini eksponeeritud kui terrakotasõdalased.

Lõpetuseks on mul ka üks pisike palve: kui keegi teab, kuidas Sony HD Handycamilt videoid arvutisse laadida saab (nii et neil oleks mingi formaat, mida mu arvuti tunnistab ka), siis andke teada. Praegune formaat on m2ts ja sellega ei oska ei mina ega Kaur midagi peale hakata. Kui oskaks, siis saaks siia lisada ülilahedaid videoid papa põlvenõksutamisest püha mäe otsas.

Kahekümne kaheksas nädal ehk väikesed muutused

Nojah, jälle on korteri otsimine päevakorras. Jõudsime siiski järeldusele, et meie praegune eluase veidi väike, st et pindala on justkui piisav, aga kappe ja muid panipaiku napib. Kauril tegelikult vist suhteliselt ükskõik, tema riided on kõik ilusti ühes suures hunnikus, kus siis aeg-ajalt kortsus T-särgi väljakaevamised toimuvad. Mina aga rahul pole, esiteks pean mina need kortsus särgid talt seljast kuidagi kätte saama ja uuesti üle triikima ja teiseks hakkab mu enda kapp ka täis saama juba.

Nii et olen nüüd korterivaatlemisega tegelenud. Kuna praegune korter sai pea aasta tagasi otsitud, siis ausalt öeldes polnud meeleski, kui suur probleem sobivat leida oli. Ja tundub, et ega sel korral ka just libedalt ei lähe.

Kõigepealt ajab mind pead kratsima asjaolu, et hiinlastel ei ole mitte mingit maitset mööbli osas. Enamalt jaolt on korteritesse kokku kuhjatud mööblitükid täiesti kokkusobimatud ja stiililt väga uhkeldavad. Lühtrid on nii vägevad, et juuksed jäävad kinni, lauad on klaasist nii suure pinna ulatuses kui vähegi võimalik, kardinatel kuljused küljes. Ja tuligi välja, et 1. hiinlastele see stiil meeldib 2. nad arvavad, et ka välismaalastele meeldib.

Teiseks üllatatakse potentsiaalset üürilist igasugu kummaliste „sisustuselementidega”: näiteks ei mahu külmkapp kööki ja seisab lihtsalt keset korterit või on korteri neljast toast üks lukus ja keegi ei tea, kus võti on.

Õnneks on otsingutega veel aega, kolima peaksime alles aasta alguses.

Pikka aega pole vist ka Kasparist midagi kirjutanud. Lühikokkuvõte on siis selline, et oskab öelda vähemalt 50 sõna eesti keeles ning kindlasti paar sõna hiina keeles (kõigist ei pruugi mina aru saada). Eile sai tal ka esimest korda korralikumalt juukseid lõigatud, siiani olen suutnud paari salgu kaupa kääridega ära naksata. Nüüd ajasime masinaga. Ega see ka loomulikult kiirelt ei läinud, alguses pidin Kauri peal ette näitama, et surinat kartma ei pea. Itsitamisega pooleks sai siis enam-vähem.


Olen vaikselt mõelnud ka selle peale, et Kaspar lasteaeda panna. Praegu on vist tema jaoks veel veidi vara, aga näiteks pool aastat vanemad naabrikaksikud alustasid tänasest poole päeva kaupa.

Kaspar on meil suur loomasõber, kui saab, siis kallistab kõiki koeri. Sellepärast viisime ta ka väikesele safarile (jah, isegi sellised asjad siin olemas). Tiigri ja koera (loe:hundi) tundis ära, teised loomad jäid tuvastamata veel. Küll jõuab. Kuigi see safaripark pidi olema üks „vabamaid” loomade jaoks, oli siiski paha vaadata, kuidas hiinlased pargi reegleid otse keelava sildi all eiravad. Autoakna avamine oli kiskjate juures keelatud, aga loomulikult oli vaja pea ja käed peaaegu lõvi lõugade vahele pista. Ja loomulikult jäävad karud nälga ja janusse, kui neile limpsipudeleid ei visata.

Eee... tšunga-tšanga?

Olen tegelikult hunniku teemasid ja toimunud sündmusi unarusse jätnud, aga seda pigem kehva ühenduse kui suure laiskuse tõttu. Homme aga hakkan tubliks ja järgmisel nädalal saate veel üht reisireportaaži koos rohkete fotodega lugeda. Ja toitlustustunni olen endiselt teile võlgu, ka see tuleb veel enne aasta lõppu. Vot kui palju asju peab enne aasta lõppu tehtud saama: uus korter otsitud, blogid kirjutatud, Kaspari sünnipäev peetud ja veel paar asja, millest valgustan teid siis, kui asi korras. Ahjaa, kui suve lõpus ei teadnud, millal uuesti Eestisse tuleme, siis nüüd ütleks, et tahaks siiski jõuludeks tulla. Päris kindel veel pole, aga lumeisu on suur küll. Kui meie pakime siin plätusid kokku, siis teisel pool maakera ehitatakse juba lumememme :)

Kahekümne kuues ja kahekümne seitsmes nädal ehk konets prasnitsa

Nüüdseks on meil siis suur pidu ja puhkus läbi. Hiina Rahvavabariik sai 60 ja üle ma-ei-tea-kui-mitme-aasta korraldati suur sõjaväeparaad 10 000 sõjaväelase ja 100 000 vabatahtlikuga. Lihtsurelikud muidugi paraadile ligi ei saanud, kuid telekast nägi ülekannet küll. Väga võimas oli, kõik oli joonlaua järgi sirgeks ja ühtlaseks sätitud, nii sammu kui ka nina pikkused.

Eks selline suur üritus nõudis omajagu vaeva ja planeerimist ja loomulikult linlaste elu häirimist. Paar korda ummistati kesklinn seetõttu, et osad tänavad suleti marsiproovide pärast terveks päevaks. Paraadi päeval olid sunnitud need inimesed, kes elasid paraadi marsruudile jäävates majades, kodudest terveks päevaks lahkuma ning broneeriti (loe: suleti) ka osa hotelle selles piirkonnas.

Värvatud oli terve hunnik vabatahtlikke, kes vist tänavatel korda pidid pidama. Mulle jäid nende ülesanded tegelikult selgusetuks, kuna enamuse ajast istusid need vabatahtlikud vanakesed tänavanurkadel pingikestel, punane lint ümber käe, ja unistasid.

Kaubanduses oli number 60 muidugi ka suur hitt. Selle abil püüti müüa kõike. Kõige meeldejäävam ehk oli Rimowa reisikohver, mis oli pealt kaunistatud punaste Swarowski kristallidega. Kristallid moodustasid loomulikult arvu 60. Kohe tuli meelde "Hansuke ja Greteke", ainult et sellise kohvriga reisimise korral ei jäta selja taha mitte leivaraasurada, vaid teri nokkivad hiinlased.

Tuulelohede lennutamine linnas oli keelatud juba mitu nädalat enne, päris lennuliiklus katkestati paraadi ajaks. Internetikraane keerati veel rohkem kinni, kuigi minu arust polnud seal enam suurt midagi keerata. Siiski, kadunud on need viimasedki vabad proxyd, mida kasutasin ning nüüd olen sunnitud VPN-ühenduse eest maksma, et üldse blogida saaks. Aga vähemalt õnnestub nüüd uuesti pilte üles laadida. Väidetavalt võideldi ka tõhusamalt piraatkaupadega, kuid siiani pole küll ükski Vuittoni koti müüja kadunud ja DVD-poodides võib isegi pornuhhi leida (mitte et ma otsiksin). DVD-dest rääkides sain päris hea üllatuse osaliseks, kui paar päeva tagasi komistasin sellise filmi otsa nagu „Detsembrikuumus”. Ei tea, kas see on esimene eesti film, mis siin „esilinastus”? Nii et kui keegi tahab hiinakeelse tõlkega „Detsembrikuumust”, andke teada. Maksab ainult 25 EEKi.

Aga juubeli juurde tagasi. Eestlastel on muide põhjust uhkust tunda, kuna paar meie kaasmaalast olid ka vastuvõtule ja paraadile kutsutud. Ma ütlesin Kaurile, et katsugu nii korraldada, et me ka järgmine kord sinna pääseme. Eks see kord tuleb vast nii 15 aasta pärast.

Enne juubelit tundus, et linn kraabitakse igalt poolt puhtaks ja ilusaks, lilli veeti igale poole (kujutage ette, 40 miljonit potilille). Praeguseks on nendes kohtades muidugi lillede surnuaiad, sest ega keegi ju ometi ei viitsi neid kasta. Kell sai viis, tööaeg sai läbi ja pastakas kukkus käest.

Muide, üks ütlemata hea asi oli pühade ajal siiski: linn oli nii vaikne ja inimtühi, et tekkis tunne, nagu oleksime tagasi Elvas. Tõenäoliselt püstitati ka selleaastased puhta õhu rekordid, taevas oli igati taevakarva sinine.

Seal kusagil me elame

Tühjus ummikute asemel

Hetkeolukord on selline, et ilmad hakkavad sügiseseks muutuma. Päeval päikese käes on küll veel 20 kraadi sooja, aga õhtud juba külmad. Tuleb plätud kappi ootele saata ja vene turule kasukaid revideerima minna.

Siis oli veel suvi

Kahekümne viies nädal ehk pea pilvedes

Seekordse matka võtsime ette Kauriga kahekesi. Kõigepealt sukeldusime pea ees suurlinnaellu. Ja kuhu mujale, kui mitte Hiina suurimasse linna Shanghaisse. Kahjuks sattusime sinna veidi ebasobival ajal - terve linn oli üles kaevatud, valmistudes mais algavaks EXPOks. Transport seega oli üks igavene peavalu: taksoga istusid ummikus, metroojaamasid ei leidnud üles ning jalgsi ei saanud paljudest kohtadest läbi. Siiski jõudsime osaliselt läbi jalutada nii Bundi kui ja Pudongi ning külastada ka mõnda muuseumi, millest osa oli küll kõvasti üle hinnatud. Terve reisi kõige mõttetuma kulutuse peaauhind kuulub kahtlemata Bund Sightseeing Tunnelile, millest kirjutab ka LP, kuid kus saitsiiingu ega Bundiga pole midagi pistmist. Terve tee Huangpu jõe all sõites möödub vilkuvate tulede keskel. Ja seda "lõbu" saab tervelt 40 RMB (ca 65 EEKi), kusjuures metrooga sama teed sõites maksad vaid 3 RMB (ca 5 EEKi).

Kõige meeldivam osa linnast oli hotell - Kaur valis ööbimiseks maailma kõrgeima hotelli. Kui õigesti mäletan, siis olime 79. korrusel. Ja loomulikult oli hotellituba nuputatud ja puldistatud, nii et alguses oli tükk tegemist, et tuld põlema või kardinaid akna ette saada. Isegi vetsuskäimine nõudis väikest eelnevat uurimistööd.

Shanghaist edasi lendasime Huangshani, mis on linn Hiina kõige kuulsama ja väidetavalt ka ilusaima mäe Huang Shani (Kollane mägi) läheduses. Linnast endast suurt midagi rääkida pole, veetsime seal ainult mõne tunni. Ära märkimist väärib ehk ainult täitsa kena vanalinn (old Street), mida nii väikese linna kohta on täitsa pika jalutuskäigu jagu. Muidugi võibolla meile ainult tundus tee pikk, kuna otsisime söögikohta. Sellega läks aga nihu, kuna paljudes väikestes linnades pannakse restoranid pealelõunasel ajal mõneks tunniks kinni. Ja meie juhtusime just sel ajal näljased olema. Ei tahtnud sellistes kohtades süüa, kus ainult 1 laud ja 3 tooli sees ja ukse taga jänes, kana, kilpkonn ja muud elukad puuris ootel. Niisiis otsustasime kiirsöögikoha kasuks.

Huangshan oli ronimist väärt, kuigi ilm oli sombune ning vaated seega just mitte eriti kaugeleulatuvad. Ja mõned asjad planeeriksin teisiti, näiteks üles läheks köisraudteega või ilma pagasita. Kolme ja poole tunnine ülesronimine mööda kõige raskemat ja järsemat külge võttis meid ikka parasjagu läbi, nii et võtmata jäid mõned lahedad tipud. Ja kui olime asjad oma 1700 m kõrgusel asuvasse hotelli ära viinud ja veidi puhanud, hakkas sadama. Ka teine päev oli uduvihmane ja nii trampisime oma kallilt soetatud kilekostüümides treppe mööda alla tagasi. Asjal oli muidugi ka hea külg: kogu selle ronimise käigus kaotasin pea 2 kilo. Ei kujuta aga ette, kui palju kilosid on mäele jätnud kandjad, kes tassivad kogu hotellidele vajaliku kraami seljas mäest üles. Nägime ikka täitsa kummalisi kandameid: suurt kiviblokki (tööjõukulu: 8 meest), suurt gaasiballooni (tööjõukulu: 2 meest), sandwich-paneeeli mõõdus 1,5 m x 4 m (tööjõukulu: 1 mees). Ja otseloomulikult pakuti ka väsinud ronijatele võimalust üles või alla sõita kandetoolis, aga seda juba üsna soolase hinna eest.

Mida kõrgemal, seda kallimaks muutusid ka söögi-joogi hinnad. Maapealsega võrreldes olid need kohati pea 10-kordsed. Ka hotell, kus ööbisime, oli kohutavalt ülehinnatud. Fuajee oli nagu ikka uhkeldav, kui tuba sarnanes oma lihtsuses suvalise Soome mökiga ja haises kopituse järele pealekauba. Aga kui mõelda sellele, et enamik hotelli ehitamiseks vajaminev kraam kanti käsitsi üles, siis väga ei viriseks. Arutasime Kauriga ka selle üle, miks ei võiks neid asju köisraudteega üles vedada. Järeldasime, et ju see on siis liiga kallis (turistile 80 RMB, so ca 130 EEKi ots). Kaur arvas, et kandja saab üle otsa pealt mitte rohkem kui 15 RMB (ca 25 EEKi).

Õhtul peale väsitavat päeva tegime hotellis ka ühe dringi. Valisin vana tuttava Valge Venelase ja läks nii nagu kartsin: segati viin piimaga ja kõige tähtsam jäeti lisamata. Mis mul ikka üle jäi, läksin leti juurde ja näitasin tüdrukutele, kuidas asi käib. Hiljem nägime silmanurgast, kuidas üks tüdrukutest proovis seda jooki, mille mina olin lasknud valmis segada. Ta sülitas selle krimpsus näoga välja ja oli vist lõpuni kindel, et nende versioon oli õige.

Nüüdseks on meil külalised läinud ja algab rahulikum elu. Tegelikult võib, aga ei pruugi. Täna hommikul näiteks sain tolmuimejast igavese säraka, masin lõpetas igaveseks töö, korgid läksid läbi ja Kaspar saab terve päeva kuulutada, et põmm oli.

Ahjaa, pole veel leidnud võimalust siia pilte laadida, nii et vaadake neid Orkutist.

Kahekümne neljas nädal ehk idarindel muutusteta ehk inglid kesapõllul

Nonii, karged valged ööd on vahetunud pimedate soojate õhtute vastu. Väheks jäi tegelikult. Seene- ja marjaaega oleks võinud pikemalt olla. Kaspar hakkas päris metsavennaks, viimsegi ussunud pilviku ja hallitanud sitaseene korjas üles, litsus sealsamas pudruks ja sundis mind siis selle poolfabrikaadi kaasa võtma. Oma aia kolmest õunapuust jõudsin ainult ühe tühjendada, teised kaks jäid heategevaks otstarbeks sugulastele.

Siin on olukord endine:
1. Kuumus on küll veidi järele andnud, kuid ikkagi on harjumatult soe.
2. Hiinlased on endiselt ülekaalus
3. Blogindus ikka veel raskendatud

Kahe esimese punktiga tuleme ajapikku toime. Ilmad ei jää nagunii soojaks ja iga hiinlane sureb kord. Aga vot selle viimase pärast olen rohkem mures. Enamik "väravaid" on lukustatud, pidevalt peab ringi surfama ja uusi otsima. Nii et kui ma nüüd mingi hetk enam mitu nädalat ei kirjuta, siis on kõige hullem juhtunud. Praegugi vaatan, et pilte hetkel laadida ei saa, nii et pean midagi muud välja nuputama. Kui kuidagi üldse ei saa, siis vaadake veidi hiljem orkutist, panen sinna midagi üles.

Mured said räägitud, nüüd heade asjade kallale.

Hetkel on meie väike korter nagu üks suur segasummasuvila. Mul on külas ema (nädalavahetusel lisandub ka isa) ja 4 endist töökaaslast. Ühesõnaga, septembri nimetasin ümber reisembriks.

Esimene väljasõit toimus paar päeva tagasi Pingyaosse. Idee sinnaminekuks sain 8 a vanast Lonely Planetist, seal oli sellest kirjutatud ainult ülivõrdes. Ja ega me pettuma ka ei pidanud. Lubasin töökaaslastele teistsugust Hiinat ja seda me ka saime. Võib öelda lausa, et tegin neile uut ja vana. Pingyao on selles mõttes huvitav linn, et vanalinn on peaaegu puutumata säilinud, osaliselt tänu UNESCOle. Vanalinn on linnasüdamik, umbes 2 x 2 km ning ümbritsetud täielikult kõrge linnamüüriga. Väljaspool muidugi on muidugi kohutav läbu, müra ja mustus. Müüride sees õnneks on mootorsõidukite kasutamine rangelt piiratud: sõita tohivad ainult kohalikud ja seda ka mitte igal pool. Väga mõnus, kartma peab ainult jalgratta või võrri alla jäämist. Allaajamisi nägin tegelikult ainult korra ja allaajajaks oli meie reisiseltskonna daam valge kübaraga (nimesid nimetamata). Aga arvan, et allaaetud hiinlane oli siiski ülimalt õnnelik, et nii peen daam just temale otsa sõita otsustas. Sadula, pedaalide ja lenksuga oli meil kokkupuude pikka aega, rentisime päevaks rattad ja kimasime üht templit vaatama. Sõita tuli selleks linnast välja ja oi seda teetööliste rõõmu. Meid vahiti kui ilmaimesid ja kui me oleks aeglasemalt sõitnud, oleks kaevurid tõenäoliselt meiega tutvuma tulnud. Siiski piirduti ainult lehvitamise, karjumise ja tuututamisega.

Linn ja tegelikult kogu provints olid nii mustad tänu söekaevandusele, et igal õhtul nokkisime ninast musti kolle. Hea, et ööbimiskoht oli dušinurgaga ja muidu ka täitsa nitševoo. Kuigi esimene hetk, kui raudteejaamas nägime meile vastu saadetud käulat, pani küll kergelt mõtlema. Aga igasugune teistmoodi on teretulnud ning Hiina kolkalinnades ei tasugi mugavusi taga ajada. Selleks on muud riigid ja kuurortlinnad.

Teismoodi alla kuulub ka selline väike mõnus etteteadmatus nagu näiteks, et kas elekter tuleb õhtuks tagasi või mitte. Telefonid jäid küll laadimata, aga jalamassaazi sai näiteks küünlavalgel edukalt teostatud.

Teisel päeval käisime vaatamas Zhangbi küla ja maa-aluseid käike. Mõlemad olid muljetavaldavad. Küla oli väga pisike, täpseid numbreid enam ei mäleta, aga umbes 300 m x 400 m. Ja sellesse külla mahtus mitmeid templeid ja 1000 inimest. Vägevad olid ka need 1400 a vanused maa-alused kaitsekäigud. Praegu saab külastada ainult suhteliselt väikest osa, üldse kokku on need ca 150 km pikad. Aga suhteline on suhteline, meie giid rääkis, et paar korda tuleb ette, et mõned giidi mitte tellinud külastajad ei leia enam väljapääsu. Jama küll, kui pead seal maa all päästmist ootama, sooja vaid kuskil 10 kraadi.

Kaspar hakkab ärkama, seega lõpetan praegu. Kindlasti meenub reisilt veel mõningaid mõnusaid seiku, eks pikin need siis järgmistesse nädalatesse väikeste vinjetikestena vahele. Muidugi kui ikka ruumi jagub, mul seisab järgnevatel nädalatel ees veel vähemalt 2 pikemat reisi.

PS! Tänan kõiki õnnesoovijaid!

Kahekümne kolmas nädal ehk usuhullus

Olen nüüd ka uskujaks hakanud. Hiina meditsiini nimelt. Tõsisemate hädadega oleme loomulikult lääne haiglas käinud, eriti kuna kindlustus need käigud katab, kuid suure tõenäosusega oleks abi ka traditsioonilisest ravist saanud.

Minu tee usu juurde algas sellega, et üks eestlasest tuttav rääkis, kuidas ta on siin edukalt lahti saanud õietolmuallergiast ning mõningatest väiksematest probleemidest. Ta on juba nagu heas mõttes polkovniku lesk, otsib aga järjest uusi asju, mida ravida. Ma ei teagi, mille ravi tal praegu pooleli on, oli see siis nikliallergia või midagi muud.

Mõtlesin siis ka, et mis need pisikesed nõelad ja veidi suuremad kupud mulle ikka teevad, eriti kuna kuppe olen kurikuulsa dr Kase käe läbi väiksena juba proovida saanud. Mul nimelt on siin probleemid näonahaga, üsna koledaks on läinud teine. Nüüd olen läbi teinud 3 kuuri ja vaat kus lops, aitabki. Sundisin Kauri ka ravima, mitte küll näonahka, aga tema lõputut väikest köha ja külmetust.

Sain arstiga ka jutu peale, ta seletas mulle veidi seda nõelravi lahti. Ise pole kunagi varem huvi tundnud, kuigi internetis on infot lademetes. Ta siis rääkiski, et lääne meditsiin ravib haiget kohta, kuid hiina meditsiin vaatab keha kui tervikut ja näiteks peavalude puhul ei panda nõelu mitte pähe vaid hoopis jalgadele ja kätele näiteks. Tema sõnul saab hiina meditsiiniga ravida kõike ja noh, selliseid imelugusid olen siin ka siit-sealt kuulnud. Hiinlased ise muide hindavad oma meditsiini kõrgelt ja minu meelest ei ole siin see alternatiivmeditsiinina kirjas nagu meil. Huvi on muidugi suur ka väljastpoolt tulnute seas, ka üks eestlane on siin aastaid õppinud. Praktiseerib ta vist rohkem küll Eestis, eks siin konkurents ka kõvem :). Arst rääkis ka, et nõelravitehnikat on tegelikult kerge õppida. Keeruline on just omandada seoseid, mis punkt mida mõjutab.

Hiinlastelt olen üldse korjanud paar tervisealast nippi, ei tea, kas need meiesuguse rahva peal ka funkavad, aga äkki keegi tahab järgida:
1. Külmetus tungib kehasse naba kaudu, st et naba võiks kogu aeg kaetud olla, eriti lastel.
2. Erinevate toitudega (nn külmad ja soojad, tegemist pole temperatuuriga) saab reguleerida keha sisemist harmooniat.

Selle teise tarkuse korjasime üles kokanduskursuselt, kus Triinuga käisime. Aga kuna mul on plaanis lähiajal (või siis lähema poole aasta sees) üks eraldi toiduteema teha, siis lõpetangi siinkohal. Võib-olla jõuan enne ärasõitu veel midagi üllitada, aga võib-olla ka mitte, kuna paari päeva pärast saabub meile siia üks viieliikmeline bande ning pean veel viimased vajalikud osturallid kohalikku kaubandusvõrku ette võtma. Eestis teen kirjutamisse pausi, kui midagi huvitavat juhtub, siis valgustan teidki, aga muidu head suvepuhkust!

Üheksateistkümnes kuni kahekümne teine nädal ehk back in business

Pärast nädalaid pusimist õnnestus mul kallite kaasvõitlejate abiga suurest Hiina (Tule)müürist läbi murda ning ligipääs Youtube'ile ning Blogspotile taastada. Ehk ei tulda ukse taha internetikaablit sisse nõudma või arvutit konfiskeerima. Ega väga ei imestaks, passe ning elamislubasid juba käidi tervel majal kontrollimas. Väga viisakalt muidugi, õnneks ei tehtud numbrit sellest, et minu pass parasjagu linna peal jalutamas oli ehk meie kinnisvara agendi käes, kes sellega siis mingeid asju ajas. Elamisluba oli mul vähemalt ette näidata.

Mõnus on mõelda, et juba kolme nädala pärast oleme Kaspariga taas Eestis. Siin ongi juba igasuguste loodusseaduste vastaselt liiga palav. Paar päeva tagasi oli selle aasta rekordilised 38 kraadi! Täna oli "ainult" 32 kraadi ja isegi silmalaud higistasid. Üldiselt on juba nii, et kui on alla 30, siis tundub, et midagi on lahti, külmaks kisub :) Aga õnneks pole vaja karta, selline päev saabub juunis ehk paar korda kuus ning juulis ja augustis võib sellest vaid unistada. Enamasti lajatab päike ikka lagipähe ja praeb mõnusalt. Õhtul, kui päike loojub, läheb olemine lahedamaks ja öö on juba enam-vähem normaalne. Ostsin endale suure kübara ka, nii olen rohkem hands free kui kohalikud oma populaarsete pitsiliste päikesevarjudega. Kuigi need on ka armsad.

Üleeelmisel nädalavahetusel käisime ennast Qingdaos jahutamas. Tegemist Hiina mereäärse õllepealinnaga, kust siis pärit kuulus Tsingdao õlu. Kuna meil oli kaasas kaks alaealist - Kaspar ja viieaastane YiYi, Kauri töökaaslase laps (vanemad olid muidugi ka) - siis pidime oma aja sisustamist nende järgi planeerima. Nii kujuneski reis ringijalutamiseks rannas, pikkadeks lõunauinakuteks hotellis ja maitsvateks õhtusöökideks. Ühel päeval käisime siiski ka kuskil mägedes, kus oli mingi kuulus allikas (meie mõistes küll rohkem jõgi) mäest välja voolamas. Meile räägiti, et selle vesi on nii puhas, et seda võib otse allikast juua. Oleks võibolla isegi proovinud, aga meist ülesvoolu pesi üks mees oma auklikke sokke...

Kaspar ja Yiyi romantilisel jalutuskäigul. Üldiselt oli Kaspar üsna pirts ja vehkis agaralt kätega Yiyi lähenemiskatsete peale. Eks ma kunagi hiljem räägin talle, kuidas ta siin tüdrukuid ära põlgas. Aga Yiyi oli Kasparist vaimustuses. Tema ema kirjutas mulle, et Yiyi oli Kasparit isegi unes näinud :)

Kliima oli ideaalne - nagu ilus Eesti suvi. Käisime jalgupidi vees, päris ujuma ei jõudnudki, aga seda pigem Kaspari tõttu. Muidu on seal randasid palju, aga üldiselt ikka räpasemad kui meil. Vesi iseenesest on läbipaistvam, aga igasugust prahti loksub küll randa. Kahjuks on siin inimesed lihtsalt harjunud mitte enda tagant koristama. Lüüakse rannas laager püsti, grillitakse, juuakse ja pärast jäetakse hunnik maha. Pidin Kasparil ka kogu aeg järel jooksma, kuna ta korjast kõik vähegi värvilisema saasta üles. Konisid vedeleb ka igal pool lõputult.

MerejumalannaUus ja vanaSellised "kaitsemüürid" olid ette ehitatud igale rannarajooni villale

Kuna olime Qingdaos nädalavahetusel, siis nägime ära päris palju pulmapildistajaid. Siin on kombeks nii, et ilupilte tehakse enne pulmi. Asi kippus vahepeal täitsa kolepiltide poole, kuna millegipärast on pruudil kleidi all teksad ning jalanõudeks plätud. Peigmees on enamasti lihtsalt suvaliste heledate riietega. Tabasime ka ühe pulmapeo alguse, tundus, et selleks ajaks olid teksad jalast võetud. Aga pange tähele pruudi suhteliselt piinatud näoilmet ja beezis kostüümis tädi efektset esmailmumist.



Söögikohtade järgi otsustades osutus linn suurepäraseks valikuks. Esimesel õhtul sõime havai grillikohas. Valida oli igasugust liha alustades tuttavast sea-, looma- ja lambalihast ning lõpetades täiesti tundmatute kalade ja molluskitega. Teisel õhtul otsustasime korea köögi kasuks. Ma polnudki seda varem proovinud ja üldiselt ei pidanud ka pettuma. Õnneks aitasid meie reisikaaslased meil tellida ja "süüa". See tähendab, et näitasid, mis roaga mis kaste sobib ja kuidas midagi süüa, kuna korea toitude juurde tuuakse lugematul hulgal igasugu kastmeid, mida tuleb siis ise lihaga segada, ja muid ampsukesi.
Enne.....ja pärast

Hotellist tahaks ka paar sõna rääkida. Peatusime ühes linna parimas hotellis ja loomulikult oli teenindus väga hea. Käis üks igavene ette ja taha kummardamine. Kummardati iga kord ka siis, kui Kaspar ümber kummardaja oma mänguautoga ringe tegi. Hotelli jõudes palusin tuua mõned lisarätikud. Toodigi - nii umbes 10-15 tükki ning vooderdati nendega terve vannituba. Ilmselt juhuks, kui Kaspar peaks kukkuma.

Lõpetuseks siis nii palju, et Eestisse jõuame Kaspariga 21. juunil.