Kahekümne üheksas nädal ehk hauakambri lood

Septembri lõpus toimus siis väljasõit vanematega. Muumi oli varem otsustavalt sõna võtnud, et tema tahab sinna, kus terrakotasõdurid on. Nii et siis Xi´an. See linn ägab muide igapidi turistikoorma all ja seega on sinna rongireisi planeerimine suhteliselt tülikas. Meie sõit sattus otsapidi veel pühade(eelsele) ajale ja nii pidasime targemaks tagasi tulla lennukiga.

Kohapeal veetsime 2 päeva. Esimene päev kulus täielikult järgmise püha mäe – Hua Shan’i – vallutamise peale. Seda mäge on nimetatud ka üheks raskemaks matkarajaks Hiinas. Ma kahjuks ei saa vastavaid pilte lisada (aga vaadake siia http://www.ssqq.com/ARCHIVE/vinlin27d.htm ja siia http://www.youtube.com/watch?v=72rN5zO2T7A&feature=related ), kuna asjaosaliste vanust (muumi ja papa), kõrgusekartust (papa) ja eelmisest mägimatkast ikka veel valutavat lihast (mina) arvestades sõitsime üles köisraudteega. See oli muidugi juba piisav elamus papale, kes klammerdus pingi külge ja teatas, et pole viga midagi, ta on sellistega küll ja veel sõitnud.

Kahjuks papa jaoks jäi matk veidi lühikeseks (ja ootamine pikaks), kuna üles jõudes ja peale paarisada meetrit jõudsime ühe suhteliselt järsu trepini. Siinkohal papa täpseid sõnu edasi ei anna, kuna sellele leheküljele võivad ka alaealised sattuda. Aga lugejale teadmiseks, et papa oli samas kohas täiesti olemas, kui me 3 tundi hiljem tagasi jõudsime.

Loomulik kadu kahe kivi vahel

Niisiis jätkasime muumiga kahekesi. Seekord oli meil ilmaga vedanud ja vaated olid imeilusad. Vahepeal kiskus küll veidi pilviseks, aga see oli pigem mõnus vaheldus päikesele. Käisime ära neljast tipust kolmes, alguses oli küll plaanis kahele minna, kuid, nagu hiljem selgus, petsin ma meid alatult ka kõrgemaisse tippu. Plaan oli küll see ajapuudusel võtmata jätta, aga eksisime õigest rajast kõrvale ja käisime ka lõunatipus ära nagu naksti. Tegelikult ei võtnudki see ülemäära aega, kuid mägedes ei oska alati distantsi ja kõrgust hinnata.

Enam kõrgemale ei saanud

Kõige hullemad on tegelikult pikad järsud trepitõusud ja –langused. Tõus on muidugi füüsiliselt kurnavam, kuid piisavalt järskudel tõusudel saab alati käed appi võtta, see aitab. Laskumine pole nii raske, kuid samas peab olema hästi ettevaatlik, eriti sellistes kohtades, kus astmed on tehtud muistsete hiina kipsjalgade tarbeks. Mina oma nr 37 loodotškatega pidin külg ees või varbad üle ääre laskuma.

Nagu ka Huang Shanil, olid ka siin põlisronijad ehk kandjad, kuid siin üllatasid nad meid oma majandusliku mõtlemisega. Selle asemel, et oma koorem kärmelt sihtkohta toimetada, tegid nad väikesi lisapuhkepause ja samal ajal ka haltuurat. Nägime kahte etteastet: üks mees esitas aaria tuntud hiina viisikesest (möödaminejad võisid kaasa laulda) ja teine oli eriti osav – mängis korraga vilepilli ja seisis ühel jalal, pakid õlal.

Linna tagasi jõudsime alles hilisõhtul, kuna kiirteel (mis oma nime ei väärinud) olid hirmsad ummikud. Kolmest ja poolest rajast (poolik on nö hädaotstarbeks) olid remondis kaks ja pool. Ja selle jama eest pidi veel kiirteemaksu maksma!

Meie autojuht. Käsi püsti, kes sellisega sõitnud on!

Õhtul läksime näljastena linna peale süüa otsima ja sattusime moslemi kvartalisse. Muidu pole Xi’an minu meelest eriti vaatamisväärne linn (kes tahab linna nautida, minge Pingyaosse), aga moslemi kvartal oli huvitav küll. Pisikesed kõrvaltänavad, mis on täis rätikutes träni- ja näksimüüjaid. Lambaliha oli muidugi põhitoidus. Tellisime seda ise ka, aga ma ei ütleks, et üldse kasukat tunda polnud. No ei istu mulle see lambaliha.

Järgmisel päeval sõitsime siis terrakotasõduritele külla. Pean tunnistama, et LOOMULIKULT on leid muljetavaldav, kuid võib-olla olid ootused eelnevalt loetud kirjanduse ja nähtud piltide põhjal isegi suuremad.

Merest väljub vägi mingi ja seal kuskil hulgub ringi..

Sama palju avaldas mulle muljet keiser Jingdi haud ja muuseum. Võib vabalt öelda, et ma pole kusagil Hiinas olles veel nii vähe hiinlasi näinud, kui seal oli. Suur maa-ala ja täielik vaikus. Ilmatuma mõnus.

Mission impossible: leia pildilt elus hiinlane

Lõime aega laiaks, vaatlesime liblikaid ja toitsime hirvi.

Roosipõld

Muuseumi juures meeldis see, et muuseum oli rajatud hauakünka sisse, nii et väljakaevamiste leide sai läbi klaaspõranda näha. Kõik oli hoopis paremini eksponeeritud kui terrakotasõdalased.

Lõpetuseks on mul ka üks pisike palve: kui keegi teab, kuidas Sony HD Handycamilt videoid arvutisse laadida saab (nii et neil oleks mingi formaat, mida mu arvuti tunnistab ka), siis andke teada. Praegune formaat on m2ts ja sellega ei oska ei mina ega Kaur midagi peale hakata. Kui oskaks, siis saaks siia lisada ülilahedaid videoid papa põlvenõksutamisest püha mäe otsas.

Kahekümne kaheksas nädal ehk väikesed muutused

Nojah, jälle on korteri otsimine päevakorras. Jõudsime siiski järeldusele, et meie praegune eluase veidi väike, st et pindala on justkui piisav, aga kappe ja muid panipaiku napib. Kauril tegelikult vist suhteliselt ükskõik, tema riided on kõik ilusti ühes suures hunnikus, kus siis aeg-ajalt kortsus T-särgi väljakaevamised toimuvad. Mina aga rahul pole, esiteks pean mina need kortsus särgid talt seljast kuidagi kätte saama ja uuesti üle triikima ja teiseks hakkab mu enda kapp ka täis saama juba.

Nii et olen nüüd korterivaatlemisega tegelenud. Kuna praegune korter sai pea aasta tagasi otsitud, siis ausalt öeldes polnud meeleski, kui suur probleem sobivat leida oli. Ja tundub, et ega sel korral ka just libedalt ei lähe.

Kõigepealt ajab mind pead kratsima asjaolu, et hiinlastel ei ole mitte mingit maitset mööbli osas. Enamalt jaolt on korteritesse kokku kuhjatud mööblitükid täiesti kokkusobimatud ja stiililt väga uhkeldavad. Lühtrid on nii vägevad, et juuksed jäävad kinni, lauad on klaasist nii suure pinna ulatuses kui vähegi võimalik, kardinatel kuljused küljes. Ja tuligi välja, et 1. hiinlastele see stiil meeldib 2. nad arvavad, et ka välismaalastele meeldib.

Teiseks üllatatakse potentsiaalset üürilist igasugu kummaliste „sisustuselementidega”: näiteks ei mahu külmkapp kööki ja seisab lihtsalt keset korterit või on korteri neljast toast üks lukus ja keegi ei tea, kus võti on.

Õnneks on otsingutega veel aega, kolima peaksime alles aasta alguses.

Pikka aega pole vist ka Kasparist midagi kirjutanud. Lühikokkuvõte on siis selline, et oskab öelda vähemalt 50 sõna eesti keeles ning kindlasti paar sõna hiina keeles (kõigist ei pruugi mina aru saada). Eile sai tal ka esimest korda korralikumalt juukseid lõigatud, siiani olen suutnud paari salgu kaupa kääridega ära naksata. Nüüd ajasime masinaga. Ega see ka loomulikult kiirelt ei läinud, alguses pidin Kauri peal ette näitama, et surinat kartma ei pea. Itsitamisega pooleks sai siis enam-vähem.


Olen vaikselt mõelnud ka selle peale, et Kaspar lasteaeda panna. Praegu on vist tema jaoks veel veidi vara, aga näiteks pool aastat vanemad naabrikaksikud alustasid tänasest poole päeva kaupa.

Kaspar on meil suur loomasõber, kui saab, siis kallistab kõiki koeri. Sellepärast viisime ta ka väikesele safarile (jah, isegi sellised asjad siin olemas). Tiigri ja koera (loe:hundi) tundis ära, teised loomad jäid tuvastamata veel. Küll jõuab. Kuigi see safaripark pidi olema üks „vabamaid” loomade jaoks, oli siiski paha vaadata, kuidas hiinlased pargi reegleid otse keelava sildi all eiravad. Autoakna avamine oli kiskjate juures keelatud, aga loomulikult oli vaja pea ja käed peaaegu lõvi lõugade vahele pista. Ja loomulikult jäävad karud nälga ja janusse, kui neile limpsipudeleid ei visata.

Eee... tšunga-tšanga?

Olen tegelikult hunniku teemasid ja toimunud sündmusi unarusse jätnud, aga seda pigem kehva ühenduse kui suure laiskuse tõttu. Homme aga hakkan tubliks ja järgmisel nädalal saate veel üht reisireportaaži koos rohkete fotodega lugeda. Ja toitlustustunni olen endiselt teile võlgu, ka see tuleb veel enne aasta lõppu. Vot kui palju asju peab enne aasta lõppu tehtud saama: uus korter otsitud, blogid kirjutatud, Kaspari sünnipäev peetud ja veel paar asja, millest valgustan teid siis, kui asi korras. Ahjaa, kui suve lõpus ei teadnud, millal uuesti Eestisse tuleme, siis nüüd ütleks, et tahaks siiski jõuludeks tulla. Päris kindel veel pole, aga lumeisu on suur küll. Kui meie pakime siin plätusid kokku, siis teisel pool maakera ehitatakse juba lumememme :)

Kahekümne kuues ja kahekümne seitsmes nädal ehk konets prasnitsa

Nüüdseks on meil siis suur pidu ja puhkus läbi. Hiina Rahvavabariik sai 60 ja üle ma-ei-tea-kui-mitme-aasta korraldati suur sõjaväeparaad 10 000 sõjaväelase ja 100 000 vabatahtlikuga. Lihtsurelikud muidugi paraadile ligi ei saanud, kuid telekast nägi ülekannet küll. Väga võimas oli, kõik oli joonlaua järgi sirgeks ja ühtlaseks sätitud, nii sammu kui ka nina pikkused.

Eks selline suur üritus nõudis omajagu vaeva ja planeerimist ja loomulikult linlaste elu häirimist. Paar korda ummistati kesklinn seetõttu, et osad tänavad suleti marsiproovide pärast terveks päevaks. Paraadi päeval olid sunnitud need inimesed, kes elasid paraadi marsruudile jäävates majades, kodudest terveks päevaks lahkuma ning broneeriti (loe: suleti) ka osa hotelle selles piirkonnas.

Värvatud oli terve hunnik vabatahtlikke, kes vist tänavatel korda pidid pidama. Mulle jäid nende ülesanded tegelikult selgusetuks, kuna enamuse ajast istusid need vabatahtlikud vanakesed tänavanurkadel pingikestel, punane lint ümber käe, ja unistasid.

Kaubanduses oli number 60 muidugi ka suur hitt. Selle abil püüti müüa kõike. Kõige meeldejäävam ehk oli Rimowa reisikohver, mis oli pealt kaunistatud punaste Swarowski kristallidega. Kristallid moodustasid loomulikult arvu 60. Kohe tuli meelde "Hansuke ja Greteke", ainult et sellise kohvriga reisimise korral ei jäta selja taha mitte leivaraasurada, vaid teri nokkivad hiinlased.

Tuulelohede lennutamine linnas oli keelatud juba mitu nädalat enne, päris lennuliiklus katkestati paraadi ajaks. Internetikraane keerati veel rohkem kinni, kuigi minu arust polnud seal enam suurt midagi keerata. Siiski, kadunud on need viimasedki vabad proxyd, mida kasutasin ning nüüd olen sunnitud VPN-ühenduse eest maksma, et üldse blogida saaks. Aga vähemalt õnnestub nüüd uuesti pilte üles laadida. Väidetavalt võideldi ka tõhusamalt piraatkaupadega, kuid siiani pole küll ükski Vuittoni koti müüja kadunud ja DVD-poodides võib isegi pornuhhi leida (mitte et ma otsiksin). DVD-dest rääkides sain päris hea üllatuse osaliseks, kui paar päeva tagasi komistasin sellise filmi otsa nagu „Detsembrikuumus”. Ei tea, kas see on esimene eesti film, mis siin „esilinastus”? Nii et kui keegi tahab hiinakeelse tõlkega „Detsembrikuumust”, andke teada. Maksab ainult 25 EEKi.

Aga juubeli juurde tagasi. Eestlastel on muide põhjust uhkust tunda, kuna paar meie kaasmaalast olid ka vastuvõtule ja paraadile kutsutud. Ma ütlesin Kaurile, et katsugu nii korraldada, et me ka järgmine kord sinna pääseme. Eks see kord tuleb vast nii 15 aasta pärast.

Enne juubelit tundus, et linn kraabitakse igalt poolt puhtaks ja ilusaks, lilli veeti igale poole (kujutage ette, 40 miljonit potilille). Praeguseks on nendes kohtades muidugi lillede surnuaiad, sest ega keegi ju ometi ei viitsi neid kasta. Kell sai viis, tööaeg sai läbi ja pastakas kukkus käest.

Muide, üks ütlemata hea asi oli pühade ajal siiski: linn oli nii vaikne ja inimtühi, et tekkis tunne, nagu oleksime tagasi Elvas. Tõenäoliselt püstitati ka selleaastased puhta õhu rekordid, taevas oli igati taevakarva sinine.

Seal kusagil me elame

Tühjus ummikute asemel

Hetkeolukord on selline, et ilmad hakkavad sügiseseks muutuma. Päeval päikese käes on küll veel 20 kraadi sooja, aga õhtud juba külmad. Tuleb plätud kappi ootele saata ja vene turule kasukaid revideerima minna.

Siis oli veel suvi