Kaheksakümne viies nädal ehk ülevaatlik aastalõpueri pildis

Niisiis, jälle üks aasta Hiinas oldud. Toon teieni selle aasta aasta kokkuvõtte erinevatelt elualadelt.

Töö. Masu ehk jinrong weiji on läbi saamas.
Äri ja pangandus. Uued pangad avavad rahvale oma uksi. Või siis katuseid. Või seinu.
Toit. Jagub.
Sport. Hiina rahvussport ÜHEL JALAL VERI PÄHE!
Kunst. Kuulub turistile.
Krimi.
Tarbija24. Uudisilutoote esitlus.
Elu24. Meie mees massidesse!
HEAD UUT AASTAT! Oh õllepuu..

PS! Leidke mind selle nädala Eesti Ekspressist!

Kaheksakümne kolmas ja kaheksakümne neljas nädal ehk niisama

Vahepeal on ajast veidi puudu tulnud, tööl on kiire ja kodus ka. Töine kiirus saab nüüd küll homsega loodetavasti läbi, kuna terve Euroopa kaob kaheks-kolmeks nädalaks pildilt, aga kodus ei muutu küll midagi. Ikka kiire, peohooaeg ju.

Mul oli küll plaanis kogu jõul töötada, aga personaliosakonnast lekkis info, et mul on sel aastal saada tervelt 4 puhkusepäeva ja et need tuleks sel aastal välja võtta. Viimases hädas võib veel veebruari lõpuni venitada. Hiinas on nimelt see seadus, et puhkust uude aastasse üldiselt kantida ei saa, kui välja ei võta, siis peab ettevõte rahas välja maksma. Enics seda loomulikult teha ei taha. Nii ma siis võtangi reede, jõululaupäeva vabaks ja lähen endale linna peale kingitust otsima. Algne plaan oli meil küll Kauriga kahekesi minna, aga seesama personaliosakond, kes nii lahkelt mind puhkusele sundis, ei lase Kauri mitte. See tähendab, et temal pole sel aastal enam midagi saada. Muidugi võiks ta ju vabalt kasutada laoban'i võimu ja lihtsalt tööluusi teha, aga nii patustele tegudele teda veel ei sunni. Mis tuletab meelde, et täna koju sõites tuli jutuks, et keegi siin kõrgel kohal töötav välismaalane oli öelnud, et tema võtaks altkäemaksu vastu küll, kui keegi nii palju pakuks, et saaks pensile minna. Siiani on lihtsalt liiga vähe pakutud, et vastu võtta. Ja sellega seoses tuli omakorda meelde fakt, mis peaks vähemalt töökaaslastele Elvast huvi pakkuma. Nimelt oli siin oma hea mitu aastat tagasi ettevõtetes tavaks, et sisseostjatele palka ei makstudki. Inimesed võeti tööle ilma töötasuta (ma ei kujuta küll ette, kuidas seda vormistati, sunnitöö või vabatahtliku tööna??), kuna teati, et nad teevad endale nagunii töö kõrvat piisavalt raha. Küll vahendades, küll altkäemaksu võttes. Kõik teadsid, et see nii toimib ja kõik olid rahul, nii ettevõte kui ka töötajad. Vot nii. Siinkohal tunnistan ausalt üles, et ka mulle on head-paremat (kui nii saab üldse öelda) pakutud, täna näiteks sain ühe termose (siiani parim saak, seda meil Hiinas veel polegi), aga olen saanud ka mõningaid kinkekaarte. Aga ei midagi sellist, mille kõrvalt annaks lahedalt pensile minna. Nii et arenguruumi on.

Kui muu maailm puhkab nüüd, siis meil on kuu aja pärast meri põlvini. Läheme nimelt Taisse Phuketisse puhkama. Kui mõtlete, et miks selline valik, siis sellepärast, et see on ainuke soe koht väljaspool Hiinat, kuhu läheb otselend Pekingist, kus ajavahe on minimaalne ja lend ei kesta üle 6 tunni. Hiinlastest muidugi ka seetõttu pääsu pole.

Kui tööst edasi rääkida, siis peaks ka mainima, et olen paar korda üritanud ka töökaaslatega hiina keeles rääkida, aga millegipärast lõpevad need katsed alati naerunägudega. Ja miks mitte, kui selle asemel, et öelda, "ma mäletan" ütlen mina, et "ma olen kanaliharoog". No kes kurram neid toone iga kord mäletab! Teinekord lähevad lihtsamadki asjad viltu. Ükskord turul tahtsin teada, et kus teed müüakse. Venitasin mis ma venitasin seda cha'd ülespoole, kui lõpuks inglise keele peale üle läksin, ütles müüja pardiprääksu kombel, et ah cha'd otsid...

Kaheksakümne teine nädal ehk pildis ainult Kaspar (ja natuke ka mina)

Vaatasin, et polegi kaua olnud ühte teemat, kus tegelaseks üks vahva kuju. Nii et seekordne kirjutis puudutab Hiinat küll ühe küljega, aga põhitegelaseks pole see mitte.

Kaspar saab nüüd kohe-kohe kolmeseks ja loomulikult järjest asjalikumaks muutub. Üks päev ütles näiteks Kaurile, et sa oled lühike. Õigemini polekski enam saanud öelda :) Jonnihooge ka enam pole, mõnikord veel üritab miskit läbi suruda, aga ilma suurema eduta.
ÜRO päev koolis, Kasparil seljas Muumi tehtud kostüüm

Nädalavahetusel toimus lasteaia jõulupidu. Selleks oli renditud meie lähedal asuva viietärnihotelli ballisaal. Väga peen.
Kaspari sõbranna Adison oli ka kohal. Kui Kasparit nägi, siis ütles talle: "Look at my dress!" Kaspar ei osanud selle peale ei A-d ega O-d öelda, aga rõõmus oli küll. Ega iga päev ei näe sõbrantsi roosa baleriinikleidiga.

Suutsin Kaspari isegi lavale saada (kõik grupid pidid esinema), aga seal olles ei teinud ta piuksugi ja peaaegu unustas oma tamburiini ka taguda. Minu arvates oli juba raske laul valitud, selline kiire diskojõululaul. Nii et põhiline laul tuli lindilt originaalesituses ja paar julget krääksu tuli ka mikrofonist. Aga see polnud muidugi üldse oluline. Oluline oli see, et su laps oli seal lava peal ja et kõik see sada lapsevanemat olid lava ees pildistamas. Hoolimata sellest, et kool oli kõigile kirja saatnud, et kohal on fotograaf, kes lastest pilte teeb ja et ise ei ole vaja lava lähedale ronida. Hiinlased eesotsas ja teised (k.a meie) järel, ronis fännklubi lava juurde rokkima ja näppu viskama.

Kaspari kasvatajad, lemmikuks on tädi Mirjana (paremal)
Pärast jagas jõuluvana kinke ka. See nägi küll rohkem sedamoodi välja, et pooled lapsed tiriti vägisi kättpidi jõuluvana juurde või pandi lausa karjuv laps jõuluvana sülle, et saaks selle pildi kiirelt kätte. Mina Kasparit nii palju ei traumeerinud, istusime koos jõuluvana kõrval. Aga ega ta ka just vaimustuses polnud. Ainult kingilubadusega suutsin ta sinna meelitada.
Tagasihoidlikult ja lühidalt ka teistest eestlastest. Tundub, et suuremat sorti idamaaränne on pihta hakanud, uusi eestlasi tuleb järjest juurde, enamik küll kuni aastaks, aga asi seegi. Laupäeval oli Hannese ja Riina juures jõulu- ja ühtlasi ka hüvastijätupidu. Hannes ja Riina nimelt lahkuvad Pekingist, Hannes läheb uuele uhhuuduurile, algusega Iraanist ja lõpuga kuskil Aafrikas, Riina kolistab samal ajal mööda Aasiamaid ringi. Kahju küll, nende juures olid alati kõige mõnusamad peod. Aga samas jäi õhku ka väike vihje, et küll nad varsti tagasi on.

Ja ei saa mitte vaiki olla, et peol sai minu küpsetatud leib just esimesena otsa ning et see pidavat pika puuga parem olema kui meie presidendiproua oma. Kesse koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise.


Jou, CCTV raps