Saturday, January 30, 2010

Neljakümne kolmas nädal ehk MahJongi mängupõrgu meie moodi

Alustaks sellisest teada-tuntud faktist, et Hiinas on igasugused hasartmängud keelatud. Ja keelatud viljad on teadagi magusad. Ainsad mängupõrgud, mille koha pealt punane silm kinni pigistatakse, on Macau omad. Otseselt legaalsed need vist siiski pole ja ega võimud igaühte sinna mängima ei lase ka. Aga kuigi hasartmängud on keelatud (olen lugenud ka sellistest juhtumitest, kus lennujaama turvakontroll on tahtnud konfiskeerida lapse Musta notsu kaarte ja Monopoli mängu), armastavad inimesed siiski igasuguseid lauamänge mängida. Loomulikult raha peale, kuigi panused on meie mõistes naeruväärselt väikesed. Nii kuumal kui külmal ajal võib näha hiina mehi tänavatel kaarte tagumas. Kaarte müüvad mitmel pool ka tänavamüüjad; poolel teel vene kvartalisse seisab iga päev ühe ja sama koha peal kartotški-mutt, kes, arvates, et oleme venelased, üritab meid vene keeles meelitada pidevalt kaarte ostma.

Teine mäng, mida hiina mehed mängivad (ei ole veel juhtunud nägema naiste mänguseltskondi), on Xiangqi. Kaugelt vaadates meenutab see veidi kabet (mõnikord nimetataksegi seda hiina maleks), nupud on sarnased, aga on oluliselt keerulisem. Selle mängu kohta ütles meie MahJongi õpetaja, et õppige kõigepealt MahJong selgeks, sest see vanameeste mäng on veelgi raskem.

Kolmas mäng, millest tahan rääkida, ongi MahJong. See on siin nii populaarne, et seda mängitakse külmal ajal siseruumides ja suviti parkides (NB! ka naised). Hiina uusaasta pidavat kohalikel mööduma söömise, magamise ja MahJongi mängimise tähe all. Muidugi juhul, kui kodus on piisavalt soe ja seljas pole kolme vatikuube, mis liigutada ei lase. Siis lihtsalt süüakse ja magatakse.

Mängitakse neljakesi. Proovisime kolmekesi ja täitsa õnnestus, aga kui traditsioonid ette näevad, et vähemakesi või rohkemakesi ei mängita, siis jumal sellega. Tegelikult, kui Triinu pool kolmekesi õlletasime ja mängisime, vaatas tema Ayi meid küll kahtlase näoga, et kas, te laowai-mutid olete ogaraks läinud, et mängite kolmekesi ja võitja raha ei saagi.
Võidukad nupud
Mahjongis läheb vaja nii õnne, strateegiat, kiirust kui ka kalkuleerimist. Mäng ise ei ole raske, aga mängijal, kellel puuduvad igasugused teadmised hiina keelest, võib olla raske klotsi nimetusi meelde jätta ja öelda. Meie neljakesi võtsime 2 x 3 tundi õpet ja aeg-ajalt läheb siiski märkmete abi vaja. See tähendab, et me oleme põhjamaiselt aeglased mängurid ja ega enne ei julge väljastpoolt kedagi välja kutsuda, kui oleme veidi harjutanud. Nüüdseks aga oleme igatahes täielikud fännid.

Sunday, January 24, 2010

Neljakümne teine nädal ehk must on kole küll!

Eelmisel nädalal tegime midagi üsna ebahiinalikku: käisime nimelt suusatamas. Mäeks oli Nanshan (tõlkes Lõunamägi) ja ajalimiidiks neli tundi. Alguses tundus seda veidi palju, kuna nõlvasid oli siiski suhteliselt vähe: mõningad algajate omad (rohelised), kuhu me ei läinudki, mõned keskmise raskusastmega (sinised), aga siiski piisavalt lihtsad, üks veidi järsem (punane) ja üks must.
Nanshan on väidetavalt parim linnalähedane suusamägi Pekingi ümbruses, veel paremad ja pikemad liud jäävad juba vähemalt nelja sõidutunni kaugusele. See oli muide näha ka keskpäeval, kui kõige rohkem suusatajaid oli - tunni ajaga jõudsime teha vaid 3-4 sõitu, liftijärjekorrad olid lihtsalt meeletud. Ja loomulikult see tavapärane trügimine.. Hiinlaste meelistegevuseks järjekorras oli oma suuskadega teistele jalge vahele sõitmine, nii kaugele kui kannatas.

Stiilinäiteid mäelt sai igasuguseid, kahjuks olin oma kaameraga liiga aeglane. Aga parimaks tunnistan mina igal juhul suusataja, kes sõitis kivistunult sahka, suusakepid tunnaldeks pikalt ette sirutatud. Enamik muidugi ei teadnud pööramisest tuhkagi, paljud lasid mäest otse alla. Igasugune manööverdamine osutus mõnele üle mõistuse raskeks ja mõne pidurdusteekond ei lõppenud ettekavatsetult hoo raugemisega, vaid hoopis ettekavatsemata kokkupõrkega mõne muu elus või elutu kehaga.


Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ega meie ka avariist ei pääsenud. Kuna kõik mäed olid nii kerged, siis ronisime pikemalt mõtlemata mustale mäele. Teadsime eelnevalt ainult seda, et kalle on 35 kraadi, aga kaugelt vaadates ei tundunud asi üldse kohutavalt järsk.
Ühes mustas mustas riigis oli must must mägi..

Ja ega see kalle selle nõlva kõige hullem omadus polnudki, hoopis see, et see oli nii kitsas ja künklikuks sõidetud. Üles jõudes oli veidi kõhe küll, aga liftiga alla oli ka häbi sõita.
Täitsa rõõmus olek mul musta alguses

Hakkasin siis kõhklevalt liikuma ja juba üsna varsti jäi mul pööre õigel ajal tegemata, suusad arendasid vastu minu tahtmist kiirust, tagumikupidur oli õlitamata (või antud juhul siiski õlitatult libe) ja nii ma hiinlaste punutud võrku maandusingi. Kui ma seal siis pea alaspidi rippusin ja kuristikku vaatasin, mõtlesin, et ei tea, kui kvaliteetne seegi on. Made in China ju. Kaur jäi ka üles toppama, eks ta kartis, et teda ootab sama saatus. Mind aitas viisakalt püsti üks suitsuhõngulise hingeõhuga hiina noorsand, kuigi selleks ajaks oli ka Kaur minuni jõudnud, aga tema asus muu tegutsemise asemel hoopis agaralt pildistama.
Võrgust pääsend viidikas

Kauri vastu oli saatus armulisem: tema kukkus ka, kuid säilitas suusad ning sõitis jalad püsti selili alla. Rohkem me mustale ei läinud.

Kuigi nõlvasid oleks võinud rohkem olla, eriti veidi edasijõudnumatele nagu meie, pean ütlema, et mägi oli hästi hooldatud ja lumi väga hea. Tundub, et ka see sport murrab vaikselt massidesse ja tänu sellele asjad paranevad ja odavnevad. Mäepilet internetist ostes oli vist 150 RMB (ca 240 EEKi, väravast aga tunduvalt kallim) ja riiete ning varustuse laenutus üliodav. Meil olid küll omad joped ja mütsid, aga kõike seda sai ka laenutada. Samas nägime hiinlasi, kes suusatasid mantli ja teksadega ja polnud ka häda miskit.

Ilmaga vedas: päikeseloojang oli fantastiline

Mõtlesime küll, et jõuame sellel talvel ehk veel ühe suusapäeva teha, kuid ise juba kahtlen selles. Kauril tuleb nüüd hulgim Euroopa vahet reisimist (alustab juba nädala pärast :() ning kauaks seda külmagi enam on. Peale hiina uue aasta pidustusi (3 nädala pärast) hakkab kiirelt soojemaks minema. Meie jaoks läheb soojaks juba varem, kuna selle nädalase paugutamise kavatseme üle elada (loe: vältida) Filipiinidel. Aga sellest juba tulevikus.

Sunday, January 17, 2010

Neljakümne esimene nädal ehk issand anna kannatust vol 2

Nonii, aasta sai täis (õigemini juba paar nädalat tagasi). Ja ega suurt midagi muutunud polegi. Või õigemini peaks ütlema, et me oleme siin juba olnud, see on vist ringtee.. Jälle pakkimine, jälle kolimine, jälle probleemid a la tõlkes kaduma läinud.

Agendiks oli meil seekord üks noor kutt, kellele enne ärasõitu kolm korda sõnad nii suuliselt kui ka kirjalikult peale lugesin ja kirjutasin. Et mis mööbel välja, mis töödega vaja meie äraoleku ajal valmis saada ja mis värvi sein võõbata. Ja no mis te arvate, kas sellest oli siis tolku ka midagi? Külalistetoa (mis nüüd sai Kaspari toaks) voodi kohta olin kirjutanud "move out" ja loomulikult leidsime selle laiutamas keset tuba. Sein oli värvitud hoopis teist tooni, kui mina olin tellinud ja kui päris kurjalt aru pärisin, siis sain vastuseks, et maalrid olid vaadanud, et sein saab veidi liiga tume ja nad olid heledama värvi valinud. Selline lausvale ei lähe minu puhul kindlasti läbi, kuna teadupärast hiina (liht)töölised ise ei mõtle. Nad võivad teha kõige napakamaid ja mõttetumaid töid täiesti rahulikult igavesest ajast igavesti ja kellelgi ei teki mõttemulli sisse küsimärkigi, rääkimata sellest, et nad tegevuse vajaduses valjult kahelda julgeksid. Hea küll, selle seinavärviga võime leppida, aga töö teostus jätab küll soovida. Need väidetavalt täiesti professionaalsed maalrid olid jätnud seina sisse vanad naelad (mis ma espetsiaalselt käskisin välja tõmmata) ja värvitud oli professionaalselt ümber naelte, unustamata siiski naelapäid kenasti värviliseks tupsutada. Ja kõige tipuks oli korter koristamata ka veel, see punkt sai puust ja punaseks tehtud. Agendi vabandus oli see, et ta arvas, et kuna meil on Ayi, siis võib ta hoolimata lepingust kraamimise tema hooleks jätta. Hoolikas lugeja mäletab kindlasti, et lume tõttu ei saanud Ayi ühel päeval tööle ilmuda ja see üks päev juhtus olema just see, kui oleks olnud hirmsal kombel koristada vaja. Helistasin siis alla lobby'sse, et äkki nende koristajatel on vaba aega, aga kahjuks ei olnud. Olin seega sunnitud ise tolmuimejaga huuverdama, Kaspar tolmulappidega ringi tuustides kannul. Ega see mul loomulikult tükki küljest ära ei võtnud ja arvan siiani, et olen parem koristaja kui mistahes hiinlane. Ka parem maaler ja kaevaja või mis iganes. Kes ei usu, tulgu siia ja ma näitan. Aga point on selles, et kui agendile hiljem mainisin, et kahjuks koristajaid tellimisel saada polnud ja et ise koristasin, siis ei suutnud ta seda uskuda (valge inimene ja koristab!). Veel vähem suutis ta uskuma jääda seda, et Kaur uue IKEAst ostetud diivani ise ajaviiteks kokku kruvis.

Muidu oleme oma korteriga igati rahul. Asjad mahuvad ära, köök on suur, garderoobides on veel ruumi, kartulid ja viimased Eestist kaasa võetud õunad talvituvad kinnisel rõdul, mis siiski on piisavalt külm, ja magamistoas on teine telks. Miinuspooleks on ehk veidi väiksem vann (mahun vaevalt sinna koos Kaspariga ära) ja kehvem ahi, aga elame üle.

Homsest alustan taas hiina keele kursustega, seekord loodan püsivamalt õppima jääda ja selle järelejäänud kahe aastaga keele vähemalt suhtlustasandil selgeks saada. Juurde tulevad ka hieroglüüfid, nendest kirjutan rohkem siis, kui rohkem tean.

Vabandan, et pildid olen hooletusse jätnud. Luban aga, et see viga saab järgmisel nädalal parandatud.

Head tõnisepäeva!

Sunday, January 10, 2010

Neljakümnes nädal ehk issand anna kannatust! vol 1

Pekingi koju reisiga eelmine kord lõpetasin ja sellega ka seekord alustan. Mõned seigad lihtsalt väärivad ülestähendamist, mis sest et reis ise on igav nagu uni, kuid ilma uneta. Finnairiga (mis on mugavaim, aga mitte odavaim variant) siiapoole lendajaile teadmiseks, et sigudikud on millegipärast kella 8 õhtuse väljumise tõstnud ümber kella 6 peale, nii et ärgake juba varavalges, kui plaanite lennukis magamajäämist. Meie tegime tavalise äratuse nii 8 paiku ja loomulikult mingit und ei tulnud. Kaspar magas ka paar tundi nö hilist lõunaund ja siis istus üleval nagu vana kellakägu ja vahtis multikaid. Maandusime vana aja järgi peale 2 öösel, uue aja järgi oli juba hommik.

Maandumisega oli üldse selline lugu, et ka Pekingisse oli vahepeal lumi saabunud (mis püsib muide siiani) ja lennujaama nii umbes üks lumekoristusmasin ja 1000 labidameest ei jõudnud ilmselgelt kõiki radasid puhastada. Nii me siis tiirutasime 15 min linna kohal ja ootasime maandumisluba.

Järgmine tore asi ootas meid ees seoses pagasiga: peale poolt tundi ootamist selgus, et meie kolmest kotist üks polnudki pärale jõudnud. Tore-tore, just see, kus kõik meie riided sees. Samas hea muidugi, et vorstid ja kartulid oma teed ei läinud, need pole ilmselgelt nii karmi kohtlemisega harjunud. Hiljem lugesin, et Vantaa lennujaama pagasitöötajad ise sokutavad meelega kotte valedele liinidele. Ma ei tea küll, mis põhjusel ja kus meie kott siis ära käis, aga kolme päeva pärast saime kraami igatahes kätte. Lukk oli katki tehtud ja minu telefonilaadija kui kahtlane element oli eemaldatud. Aga hea, et niigi läks ja näiteks Kauri pesu pervertide kätte ei sattunud.

Naljakas on see, et see on juba teistkordne äpardus pagasiga, eelmine kord kadus meie kott küll vastupidisel suunal. Ja kui arvestada seda, et statistika järgi "eksib ära" umbes iga kümnes kott, siis peaks meie limiit küll nüüd mõneks ajaks täis olema.

Niisiis, kuna lund oli maha sadanud päris kõva kogus (võis olla oma 15 cm), siis oli loomulikult ka liiklus naeruväärne (vähemalt põhjamaadest pärit inimestele). Autojuht Wu oli meil küll ilusti vastas, aga kojusõit võttis aega tavapärasest 2 x kauem. Mitte sellepärast, et liiklus oleks tihe olnud, tegelikult oli tavatult hõre, aga teel oleva sulbi tõttu ei saanud lihtsalt kiiremini kui 40 km/h liikuda. Suvekummid kõigil ju. Mitte ühtegi sahka ma linnas näinud pole, küll aga järjekordseid labidamehi, ka kiirteedel. Vot kus on alles tööhõive. Ja ega seda kallist kraami linnast välja ei veeta, ei! Sellega polsterdatakse puude ja põõsaste juured, et sula ajal taimed vett saaksid. Aga tundub, et selline koristusmeetod töötab (kuigi väikeste viivitustega), 2 päeva pärast olid kesklinna tänavad igatahes täiesti kuivad ning ka Ayi jõudis õigeks ajaks tööle. Sel päeval, kui lumi maha sadas, võttis tal kojusõit aega 5 tundi ning järgmisel päeval ta lume tõttu tööle ei jõudnudki. Ka kõik koolid olid suletud ning osa ettevõtteid ei töötanud. Force Majore missugune.

Saturday, January 2, 2010

Kolmekümne seitsmes, kolmekümne kaheksas ja kolmekümne üheksas nädal ehk kuidas lumes ellu jääda

Head uut aastat kõigile! Nagu oligi arvata, ei jagunud mul Eestis olles blogimise jaoks aega ja tahtmist. Praegu istun Pekingi lennu ootel Helsingi Finnairi laundžis (kuhu Kaur oma hõbekaartiga ka meid sisse vedas priisöögile, -joogile ja -internetile) ja proovin asjaga ühele poole saada.

Alustada võiks siis seekord sellest, et peaaegu jäi mul üldse Eestisse tulemata. Ööpäev enne reisi sai mingi tõve külge, mis igal teisel juhul areneb rõõmsalt palavikuks ja tatitõveks edasi. Seekord pääsesin aga ainult kohutava kurguvaluga. Kihutasin siis päev enne reisi veel arstile, kes mulle kamaluga rohtusid välja kirjutas. Hiinas on arsti juures hea käia, kogu kaadervärgi maksab kinni kindlustus, kaasa arvatud retseptiga ja retseptita rohud. Nüüd olen igatahes kuni aastani 2020 kurguvalurohtudega varustatud.

Teadsime küll, et Eestis tegutseb külmalaine ja et lund veel juurdegi lubati, aga nii ilusat pühadeaega ausalt öeldes ei mäletagi enam. Tavaliselt on ikka nii olnud, et kui jõul valge, siis aastavahetus paljas või vastupidi. Seekord tuli küll vahepeal ka väike sula, aga vähemasti Elva lumerohkust ei kahandanud see küll mitte üks raas. Ja nii eilne kui ka tänane ilm oli lihtsalt fantastiline: Elvast lahkudes krõbe külm, päike ja härmatis ning Tallinnas (kus öö veetsime) muinasjutuline lumesadu. Nii et täname mind, tänu kellele sündis otsus ikkagi jõuluks koju tulla ja seda, kes iganes sellise fantastilise ilma orgunnis. Peale meid tulgu või veeuputus! :)
Elva oma rähn, võibolla seesama, kes suviti laternapostidest ussikesi otsib
Elvas elab karastatud rahvas. Koer suplemas ei käinud, valvas augu äärel. See on muide seesama koht, kuhu üks väike tüdruk sisse kukkus ja kust ta õnneks kähku välja tõmmati.

Paar korda jõudsime suusatama ka, Kaur küll rohkem kui mina. Peab mainima, et on kuramuse raske jälle nende teivastega jala otsas harjuda. Esimene kord polnud midagi, sõitsime väiksemat ringi ja lühemat aega. Teist korda läksime Kekkose rajale. Varasemalt olen neid väiksemaid ringe seal uhanud, seekord aga sõitis minu ees mõõduka sammuga tädi, kellele ma siis järgi võtsin ja mõtlesin, et kui tädi selle läbi sõidab, siis küll sõidan mina ka. Noh, mingi aeg möödusin sellest tädist ja kütsin üksipäini edasi. Kuna leppisime kokku, et sõidame vähemalt tunni ja 50 min oli möödunud, siis hakkasin esimest korda mõtlema, et kaua veel. Eriti kui nägin 6 km tähist. Oma arust olin vähemalt 10 km läbinud, allamäge vihises tuul kõrvus, ülesmäge ähkisin ise saateks. Helistasin siis Kaurile, et kui pikk see rada siis on. Tuli välja, et 14 kilti. Kurram, ma siis mõtlesin. Seda mõõdukat tädi polnud ka enam ammu näha. Peaegu oleks hakanud mingeid jänesejälgi mööda minema, et äkki saab ka kuidagi otse. Kaur õnneks pakkus välja, et lõpetagu ma siis 7 km peal ära, seal pidi mingi vaatetorn ja parkla olema, kus ma pidin teda ootama. Käisin siis tornis ära ja imetlesin lumist horisonti. Veits külm hakkas oodates ka, peaaegu oleksin pugenud sommide pisibussi alla termoste järele, lootuses, et seal veel miskit sees on. Vahepeal jõudis ka mõõdukas tädi finišeeruda sealsamas parklas, kus minagi ootasin. No tal oligi see nii planeeritud, soe auto vastas ja puha. Õnneks tuli ka Kaur varsti.

Mis me siis veel tegime? Loomulikult pidasime Kaspari sünnipäeva, ikka rohkem torti ja kingikraami. Hea et ta sünd päris jõulude peale ei jäänud, muidu oleks olnud kaks ühes.

Selle aasta jõulud tegid erilisemaks meie oma metsast (või noh, suguseltsi omast) toodud kuusk, mis sai väga ilus. Kui siis hiljem nägin, milliseid pisikesi rootsusid müüakse hingehinna eest, mõtlesin, et oleksime pidanud oma kuuse kellelegi edasi andma. Okkad olid tal kõik ilusti kinni, peaaegu ei pudisenudki. Aga mis teha, kaasa ju ka ei saanud võtta.


Aastavahetusel meie pauku ei teinud, lasime ainult lendu ühe taevalaterna, mis kadus kiirelt pilvede taha. Loodan, et lennukoridorideni ei jõudnud. Vähemasti anti mulle teada ühest laternast, mis Tartus Toomekal puu otsas pidi kinni istuma. Võibolla oli meie oma, aga tõenäoliselt nii kaugele siiski välja ei vedanud.

Pühad möödusid nagu ikka, söömise, vedelemise ja kingituste tähe all. Tegelikult said kinke põhiliselt lapsed, nii nagu jõuluvanaga kokku lepitud. Minule oli näiteks kuuse all paar etnosokke. Kaspar ei jõudnud iga kingituse üle ära imestada. Neid tuli talle ka järjest juurde. Kahju, et kohvri ruumipuudus ei lasknud kõiki kinke kaasa vedada. Ta ise oleks asjad kindlasti otstarbekamalt pakkinud.

Tagasi tulles oli pakkimisega üldse selline jama, et terve hommikupoolik oli aega pakkida, aga kuna Kasparil oli kiunutuju, siis oli raske keskenduda ja pooled asjad jäid maha. Nii et kes essana siiapoole tuleb, siis saab Elvast paki kaasa.

Nüüd Hiina jõudes ootab meid uus kodu, Ayi on loodetavasti suutnud meid ilusti ära kolida. Igatahes instrukstioonid said kirjalikult paberile ja siiamaani on ta oma ülesannetega ilusti hakkama saanud. Uus kodu on siis 15. korrusel ja mitte nii hea vaatega, kuid seevastu suurem, eraldi väikese garderoobiga (ülitähtis!) ning nohuga liftiga sõites loodetavasti kõrvad enam lukku ei jää.

Aga jah, ausalt öeldes oli Eestis niivõrd mõnus, et oleksin tahtnud kauemaks jääda. Kahjuks aga on Kaspariga reisimine siiski veel üpris tülikas, kuigi ta on iga reisiga taibukamaks muutunud. Täna aga siiski õnnestus tal Kauri käest putku panna ja mingite lintide alt läbi pugeda (või noh, kellele pugemine, kellele jooksmine). Mõne minuti pärast oli siiski tagasi, värav oli õnneks suletud, nii et tal ei läinud õnneks ennast lennuki pardale maha parseldada.

Mu aku kohe tühi, nii et kirjutamiseni!