Kolmekümne kuues nädal ehk ellujäämiskursused suures linnas

Võibolla on see minu selle aasta viimane postitus (juhul, kui ma olen laisk), aga võibolla ka mitte (juhul, kui Eestis olles aega üle jääb). Kuna igasugust pühadejuttu tuleb nagunii igast august, siis mõtlesin, et kirjutan millestki hoopis praktilisemast. Ehk siis sellest, kuidas ühes maailma kõige ülerahvastatumas reisivahendis ellu jääda. Jutt siis muti, vabandust, Pekingi metroost.

Kuigi linn on suur ja metrooga sõidab iga päev umbes 4-5 miljonit inimest, ei saa metroovõrku just väga ulatuslikuks ja mugavaks pidada. Praegune metrooplaan näeb välja selline.

Selle aga parandab aeg - aastaks 2015 on metroovõrgu ulatus peaaegu kolmekordistunud ning näeb välja selline.

Olen ise mitmel korral metrooga sõitnud ja võin julgelt anda näpunäiteid mustapäise massiga toimetulekuks. Tõsi, siiani olen püüdnud vältida tipptunni ajal liikumist (nii metroo kui autoga), aga alati pole õnnestunud.

Niisiis, reegel nr 1: Julge pealehakkamine on pool võitu!
Et vagunisse mahtuda, katsu ennast sättida seisma nii, et uste avanedes saad kohe vagunisse tormata. Selleks on maha joonistatud triibud ning uuematel liinidel on ehitatud klaasist vaheuksed, mille taha seista. Kui sul ei õnnestu ennast järjekorras esimeseks saada, siis on ka teine võimalus: jääda seisma, kuhu juhtub ning uste avanemisel tormijooksuga esikoht võtta. See viimane soovitus näib muidugi ebaviisakas, eriti eurooplasele, aga teinekord ei anna häda häbeneda, eriti kui häda on kiireloomuline. Ja hiinlased tõenäoliselt ei tee sellisest käitumisest väljagi, kuna nagunii igaüks on ise trügimisega ametis. Muide, esimene kord metroos sõites üritasin mahaminejaid enne välja lasta. See oli suur viga. Sain seljatagant algatuseks paar võmmu kuklasse ja seejärel tõukas mass mind juba väljujate vahelt uksest sisse. Nii et ei mingit armu ega viisakust.

Reegel nr 2: Istumine on kiirete ja vihaste päralt.
Pole mõtet hellitada lootust (kui sa just alguspeatuses peale ei tule või sülelapsega pole), et saad oma reisi kestel istuda. Nii ei pea sa ka tõenäoliselt pettuma. Siiski, suuremad võimalused istekoha leidmisel on, kui sisened kas esimesse või viimasesse vagunisse ja tormad kohe ustest eemale vaguni keskkoha poole. Kui oled istekoha vallutanud, siis tõenäoliselt sa sellest loobuma ei pea: päris vanainimesed metrooga nagunii ei sõida ja lastega peresid näeb ka üliharva. Siinkohal pean aga reisijaid kiitma: need paar harva korda, kui olen väikeseid lapsi metroos näinud, on nad ka alati istuma lastud.

Reegel nr 3: Vara sõuad, kaugele jõuad!
Väljumisprotseduur algab üks peatus varem. Sõltuvalt asukohast hakka juba aegsasti ukse poole teed rajama. Vabalt võid abiks võtta küünarnukid, põlved ja pahaendelise pobina. Ära peatu enne, kui oled vähemalt omasuguste nihverdiste seljataga, veel parem kui ees. Siis on sul lootust pääseda jaamas risti-rästi liikuvatest tegelastest ning rongi vahetades on suurem võimalus järjekorra etteotsa saada. Mis toob meid tagasi reegel nr 1 juurde.

Kui oled ülaltoodud teooria endale selgeks teinud, siis palju õnne, praktika ootab sind!