Kolmekümne neljas nädal ehk pühadehõngu on tunda

Advendiaeg on alanud, meie muidugi magasime selle eile maha ja küünlaid põlema ei pannudki, kuigi olin IKEAst selle tarbeks ühe portsu valinud. Aga see-eest saime kuuselõhna nuusutada kaksikute juures, kellel õhtul Kaspariga külas käisime. Nende pere siis otsustas suure väljamineku kasuks ja tõi tuppa ehtsa kuuse. Tegelikult polnud sellel kuusel küll kuuselõhna (nagu kõige muugagi siin riigis), aga ehtne oli ta küll, juured all ja puha. Siin müüakse nimelt potikuuski ja kui hästi läheb, saad sama kuuse veel järgmisel ja ülejärgmiselgi aastal tuppa tuua. Seda muidugi ainult sel juhul, kui sul on see kuusk kuhugi suvitama saata ja kui viitsid kõvasti vaeva näha. Enamasti puistavad need juurtega kuused oma okkad siiski maha sama ruttu kui meie jalgadel kuused.

Nagu vist juba aru olete saanud, ei viitsi mina kodu jõulustamise peale eriti aega ja raha raisata, kuna tuleme 18. detsembril koju. Loodetavasti ei pea reisi haiguste pärast edasi lükkama.

Nädalavahetusel käisime Kauriga SwissChami ballil. Loomulikult nägime väga beened välja ja pean tunnistama, et Kauri ülikond oli isegi paremini välja tulnud kui minu kleit. Kahjuks ei ole mul aga pilti ülikonnast, nii et leppige mitte nii hea kleidiga.
Üritus oli lahe. Külalised istusid kümnestes laudkondades, meie seltskonnas olid põhiliselt šveitslased (üllatus-üllatus :). Kauri kõrval istus üks hiinlanna, kes oli tulnud oma sõbrannaga. Ja tema esimene küsimus Kaurile oli, et kas oled siin üksi. Noh, kahjuks ei olnud üksi ja ei teagi, kas just sellepärast, aga kadus see daam juba enne südaööd ja õnneloosi, jättes meile muuseas oma pileti. Õnneloos läks nagu alati, meie laudkonnast ei võitnud igatahes keegi.

Minust teisel pool istus aga üks šveitsi džentelmen, kellel juttu jätkus kõvasti. Kuna ta oli Läti ja Leedu huviline, aga polnud kunagi Eestisse sattunud, huvitas teda muidugi meie suhtumine venelastesse, Venemaasse ja vene keelde. Muuseas tundis ka ta huvi, kas ma Kasparile vene keelt õpetame. Vastasin, et selleks peaksin selle keele kõigepealt ise selgeks õppima. Minu vene keele sõnavara piirdub teadupärast sõnadega "kapusta" ja "papa doma".

Õhtusöök oli viiekäiguline ja päris maitsev, kui mitte arvestada sinist viina (mida ma nagunii ei joo) ja sakuskana pakutavat piprasorbetti. Selle saatsid igatahes peaaegu kõik puutumatuna tagasi. Käikude vahele pakuti KNIE tsirkusenumbreid. Elusaid elevante ja ratastega karusid kahjuks kohale polnud toodud, kuid akrobaatilised trikid olid päris tasemel.

Peale südaöiseid tantse hakkasime kodu poole liikuma ja loomulikult saime kaasa ka goodie bag'id Šveitsi nänniga.

Selle nädala lõpus on jätkupeod: pühapäeval on plaanis väikeses ringis Kaspari ja Mirteli sünnipäeva pidada ja laupäeval oleme kutsutud eestlaste eeljõulupeole. Just sain kirja, kus peo peremees andis teada, et 15 kg toidukraami (verivorst, must leib, angerjas, juust, kilu, hapukapsas) Eestist on lõpuks pärale jõudnud!

Kolmekümne kolmas nädal ehk unustamatud pildikesed Pingyaost

Kuna olen juba neljandat päeva tõbine, siis ei hakka ennast ja teid vaevama pika ja tüütu kirjutisega. Sel nädalal hoopis meelelahutuslik pildilisa Pingyao reisist septembris, kui ei olnud võimalik pilte üles laadida.

Suur maalritöö
OK, what's your price?




Kaks kingamüüjat







Ja need on ainult vasaku jala mõnupunktid
Jonnipunn
Nunnaneiud
Valge Daam

Palvetamine on kallis lõbu - kohe purjetab kohale munk rahakastigaLõpliku amortiseerumiseni on veel aega küll
Kohaliku resto parimad ruumid. (Eelistasime siiski süüa väljas)

Saabumine Pingyaosse

Kolmekümne teine nädal ehk iga päev 100 sõna

E: Alustuseks kohe üks humoorikas lehekülg China Daily’st. Huvitav, kas selline paigutus oli taotluslik, et vähendada vaktsineeritute hulka Pekingis? Pildil siis tudengid saamas oma H1N1 süsti, aga lugege ka alloleva artikli pealkirja. Missugune motivatsioon minna vaktsineerima!
Ilmad on nüüd lõplikult külmaks läinud. Aru saab sellest, kui hiinlased hakkavad pikka aluspesu ja vatipükse kandma. Välja minnes saab muidugi ka aru.

Meil Kauriga on plaan minna iga-aastasele SwissChami poolt korraldatavale ballile novembri lõpus. Kauri uus ülikond on juba töös, mina tegelen oma kleidiga lähipäevil. Üks muserdus tabas mind aga ootamatult: selgus, et sellises metropolis nagu Peking on täiesti olematu pidulike kingade valik.

T: Kell on täpselt 7 minutit peale südaööd ja taevas käristab äikest.

Nüüdseks on juba hommik ja maa on jälle valge. Liiklusega on pahasti, sest Ayi jäi tund aega hiljaks: ütles, et oli alles neljanda bussi peale saanud. Lisaks oli ta tulnud tossudes, mis tähendas, et pidin talle paari kuivi sokke laenama. Pole vist veel saapahooaeg kätte jõudnud.

Täna leidsin ühed ilusalongi vautšerid ja otsustasin asja uurima minna. Uurimine lõppes sellega, et mõnulesin üliodava õli- ja laavakivi massaaži käes. Peaksin Kauri ka sinna saatma, ta nimelt kardab traditsioonilist massaaži. Ütleb, et ei saa aru, miks inimesed lasevad endale vabatahtlikult haiget teha.

K: Käisin täna õmbleja juures ballikleiti tellimas. Enne Hiinast lahkumist lasen endale kindlasti ühe suure hunniku riideid õmmelda, kuna see teenus on siin lihtsalt nii odav ja kangavalik nii suur. Kauri pidulik ülikond väga heast villasest mustast kangast läheb maksma ca 1400 EEKi. Minu kleit tuleb toorsiidist ja maksab ca 1800 EEKi. Ja kusjuures need hinnad on veel suhteliselt kõrged, st et õmbleja räägib inglise keelt ja asub siinsamas lähedal kesklinnas.

Õhtusöök saab olema oivaline: Ayi teeb Schnitzel’it. Enne meile tulekut töötas ta ühe austria pere juures ja eks talle sealt üht-teist külge jäi. Mille üle on mul väga hea meel.

N: Jälle lumesadu! November on olnud üllatavalt külm. Õnneks saame nädalavahetusel kauaoodatud kütte kätte, praegu plagistame hambaid. Paar päeva tagasi ostis Kaur ühe väikese õliradika, sellega kütame Kaspari tuba. Kui päeval kohvikus kakaotamas käisin, siis tuli küll täielik jõulutunne peale. Aknast paistsid ainult hanged ja kelnerid olid kampsikutesse riietunud. Meie istusime Triinuga sallide sees ja rääkisime jõuluplaanidest. Meil on ikka kojutuleku plaan. Triinu mõtles perega Hiina paradiisikuurortisse Sanya saarele sõita. Olen selle kohta palju lugenud: hiinlased ise kiidavad seda muidugi, sest ega neil suurt muud talvist suvitusvõimalust pole. Samas väljamaalased kirtsutavad nina, kuna pidi olema venelastest üle ujutatud ja kohutava teenindusega.

R: Kuidas küll mehed oskavad haigeks jäädes tagasi lapseks muutuda? Kaur sai kuskilt endale külge vist sama kõhutõve, mille Kaspar nädal varem läbi põdes. Hommikul kohe tööle ei läinud, aga kui une sai täis magatud, siis hakkas tööle tahtma. Endal oli 38-kraadine palavik ja nõrkus. Lõpuks suutsin teda veenda, et ei ole hea minna ise tööle püstijalu põdema ja ka teisi nakatama. Või ei olnud siiski mina see veenja, vaid fakt, et tehase uksel mõõdetakse kõigil sisenejatel temperatuuri. Huvitav, kas turvamees oleks tehase direktorile öelnud, et sina täna sisse ei saa, mine koju tagasi.. Eks Kaur võib-olla hoopis seda hakkaski kartma.

L: Sõitsin mina täna taksoga ja väikses ummikus istudes nägin, kuidas üks ühekäeline noormees oli endale tänaval ameti leidnud. Autode aknapesija elukutse pole muidugi mingi uudis ega Hiina leiutis, aga viis, kuidas ta seda tegi, annab kindlasti silmad ette muu maailma kollegidele. Kõigepealt tuli suur kummardus (no vähemalt sama sügav, kui Obama Jaapani keisri ees tegi, http://www.postimees.ee/?id=188106) juhi aknale, siis tõmbas tolmuharjaga esi- ja tagaklaasi üle, liikus tagasi juhi akna juurde ja tegi uuesti kummarduse. Kuna takso siiski liikus, nägin ainult kolme klienti, aga tundus, et need kõik olid rahul, sest aken paotus veidi ja paber poetati välja. Ka nii saab.

P: Kuna ilmad on kohutavalt tuulised ja seega ka läbilõikavalt külmad, siis väljas pole suurt midagi teha peale külmetamise. Pühapäeval sai siis perega käidud hoopis sellises kohas nagu Pekingi loodusajaloo muuseumis. Mäletan lapsepõlvest, et mulle koledal kombel meeldis Tartu Zooloogiamuuseumi topiseid käia vahtimas, nii et lootsime Kasparis ka topisevaimustust äratada. Tegelikult oli päris lahe väljapanek, loomad olid presenteeritud oma looduslikus keskkonnas (või nojah, kui palju seal seda loodust ikka oli, pigem plastmass ja värvid). Kasparile päris meeldis, ühe korra pistis küll kisama, kui seatopise juures ühe veidi suurema poisiga parima vaatluskoha pärast kisklema läksid. Ahv ja kilpkonn on muide Kaspari lemmikloomad.

Kolmekümne esimene nädal ehk rongieri

Wikipedia andmetel toimus Hiinas eelmisel aastal 1456 miljardit rongireisi 89000 km raudteel. Jah, rongiliiklus on siin riigis küll igakülgselt (nii põhja-, lõuna- kui ka muukülgselt) arenenud, aga ega see ei tähenda, et pileteid vabalt ja igal ajal igale poole saada on. Nagu ma aru saanud olen, on süsteem siin selline, et kuskil 10 päeva enne rongi väljumist lastakse piletid müüki ja kusjuures kellapealt. Selleks ajaks on loomulikult kassa juurde saba tekkinud (mis te mõtlesite, et siin saab internetist pileteid osta või?) ja võib juhtuda, et poole tunniga on piletid lännu. Ükskord minuga nii juhtuski, aga õnneks oli tookordne reis vabalt lükatav-tõmmatav.

Ja üldse on nii, et võimalusel võiks pileti osta pilusilmne ja kohalikku keelt rääkiv tegelane. Ei tea küll omast kogemusest, aga olen kuulnud, et suurte pühade ajal võivad välismaalased piletist üldse ilma jääda, kuna kohalikel on eelisõigus. Rikkad väljamaalased sõitku lennukiga.

Rongiga sõidavadki siin põhiliselt kohalikud, kuna lennupiletite hindadega võrreldes on see ikkagi suhteliselt odav. Eriti kui reisida odavas klassis. Üldse on siin enamikes rongides 4 erinevat klassi: hard seat, soft seat, hard sleeper ja soft sleeper. Arusaadavalt on hard seat midagi sarnast nagu meil Tallinna lähistel kolistavatel rongidel ehk siis polsterdamata pink. Ma ei tea, kas siin öörongidel seda klassi üldse eksisteerib, ei ole näinud. Pehmed istmed on küll ja ka platskaart (hard sleeper). Seal on siis kolmekordsed narid, kusjuures, mida kõrgemal magad, seda odavam on. Loomulikult on seal ka lärmakas ja suitsuhaisune, sest suitsetamine on vabalt lubatud, hoolimata keelavatest siltidest. Kes neid jõuabki kõiki tähele panna. Ja sellepärast eelistan mina soft sleeperit, mis pole midagi muud kui neljane kupee. Kui vanematega sõitsime, siis ostsime kolme peale terve kupee. Igaks juhuks, et keegi norskama ei tuleks. Eriti kuna inimesed paigutatakse kupeedesse täiesti suvaliselt, st et mehed-naised segamini.

Mõningatest reisikirjadest olen lugenud, et maad ja rahvast tundma õppida soovijatel reisisellidel soovitatakse sõita koos kohalikega, st et siis vältida kupeed. Miinuseks on muidugi see igavene suitsuhais (mis tegelikult imbub ka kupeedesse lõpuks), lärm (mis kohalikke kohe üldse ei häiri, need magavad igas asendis ja igal ajal) ja suhteline räpakus. Suhtelisest räpakusest ei päästa ka soft seleeper, kuna oma vetsu sul muidugi kupees pole. Eelmine kord rongis polnud keegi jalgu risti hoidev tegelane vetsu üles leidnud ning oli asja ära ajanud koridoris olevasse ämbrisse.

Erinevalt lennuliiklusest, mis pidevalt hilineb (eriti siselennud), on rongiliiklus üllatavalt täpne. Lausa nii täpne, et 5 minutit enne rongi väljumist suletakse perroon ja kedagi enam peale ei lasta. Alguses seda ei teadnud ja noh, ütleme nii, et vitsad on kätte saadud.

Tegelikult on rongijaamas üldse kõva kord.Jaamahoonesse pääsevad sisse ainult need, kel ette näidata kehtiv rongipilet. Millegipärast on jaamahoonete esised täis oma kompsude otsas istuvaid ja lesivaid hiinlasi, kes siis öö hakul koertega püssimeeste poolt laiali aetakse.

Üks sihtkoht, kuhu kindlasti plaanis rongiga reisida, on Tiibet. Seda kahel põhjusel: esiteks oleks lennates aklimatiseerumine kohale jõudes küllalt karm ja teiseks oleks päris lahe sõita selle tehnikaimega 5000 m kõrgusel, taustaks ainult mäed..

Kolmekümnes nädal ehk LUMI!

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellel teemal kirjutada, aga kuna meil siin niisugused ilmaimed juhtuvad, siis lihtsalt ei saa teisiti. Nimelt saabus 1. novembril Pekingisse TALV. Loomulikult koos paksu lumega. Ilmategijad pingutasid oma iodiididega ilmselgelt üle. Maha sadas kuskil 20 cm lund, mis Pekingi kohta on ikka röögatu kogus. Liiklus venis ja lennud hilinesid, kuna nii suureks ja nii varajaseks lumetormiks polnud valmistutud. Tavaliselt tuleb esimene lumi Pekingis alles novembri lõpus. See aasta oli peaaegu rekordiline: Kommunistliku Pekingi kõige varasema lume rekord kuulub 30. oktoobrile 22 aastat tagasi. See tähendab seda, et kogu lumi jõuab veel sulada ja ilm soojaks minna: paari päeva pärast pidigi olukord normaliseeruma ja sügis oma 15 õhusoojakraadiga naasma.

Seniks muidugi peame aga vaatama, et ära ei külmu, kuna küte keeratakse lahti alles 15. novembril. Igasugu tähtsad organid on küll arutanud kütteperioodi varasemaks toomise üle, kuid mingil põhjusel sellest siiski loobuti. Kuskil ajalehes keegi kommenteeris, et ootame-vaatame, mis saab. Plaanimajandus, noh. Ei ole lihtsalt ette nähtud. See-eest suureneb tarbimine: kes saab endale lubada konditsioneeriga kütmist, kes ostab puhvaikasid juurde ja kes muretseb endale elektrisoojendusega teki. Meil õnneks aknad lõuna poole, nii et kütame päikese kaasabil.

Muidugi tekkis väike paanika riietega: ei minul ega Kauril pole siin lumes sumpamiseks saapaid kaasas ja Kaspari kombe on talle veidi väikeseks jäänud. Jälle shoppama vaja minna.