Kahekümne neljas nädal ehk idarindel muutusteta ehk inglid kesapõllul

Nonii, karged valged ööd on vahetunud pimedate soojate õhtute vastu. Väheks jäi tegelikult. Seene- ja marjaaega oleks võinud pikemalt olla. Kaspar hakkas päris metsavennaks, viimsegi ussunud pilviku ja hallitanud sitaseene korjas üles, litsus sealsamas pudruks ja sundis mind siis selle poolfabrikaadi kaasa võtma. Oma aia kolmest õunapuust jõudsin ainult ühe tühjendada, teised kaks jäid heategevaks otstarbeks sugulastele.

Siin on olukord endine:
1. Kuumus on küll veidi järele andnud, kuid ikkagi on harjumatult soe.
2. Hiinlased on endiselt ülekaalus
3. Blogindus ikka veel raskendatud

Kahe esimese punktiga tuleme ajapikku toime. Ilmad ei jää nagunii soojaks ja iga hiinlane sureb kord. Aga vot selle viimase pärast olen rohkem mures. Enamik "väravaid" on lukustatud, pidevalt peab ringi surfama ja uusi otsima. Nii et kui ma nüüd mingi hetk enam mitu nädalat ei kirjuta, siis on kõige hullem juhtunud. Praegugi vaatan, et pilte hetkel laadida ei saa, nii et pean midagi muud välja nuputama. Kui kuidagi üldse ei saa, siis vaadake veidi hiljem orkutist, panen sinna midagi üles.

Mured said räägitud, nüüd heade asjade kallale.

Hetkel on meie väike korter nagu üks suur segasummasuvila. Mul on külas ema (nädalavahetusel lisandub ka isa) ja 4 endist töökaaslast. Ühesõnaga, septembri nimetasin ümber reisembriks.

Esimene väljasõit toimus paar päeva tagasi Pingyaosse. Idee sinnaminekuks sain 8 a vanast Lonely Planetist, seal oli sellest kirjutatud ainult ülivõrdes. Ja ega me pettuma ka ei pidanud. Lubasin töökaaslastele teistsugust Hiinat ja seda me ka saime. Võib öelda lausa, et tegin neile uut ja vana. Pingyao on selles mõttes huvitav linn, et vanalinn on peaaegu puutumata säilinud, osaliselt tänu UNESCOle. Vanalinn on linnasüdamik, umbes 2 x 2 km ning ümbritsetud täielikult kõrge linnamüüriga. Väljaspool muidugi on muidugi kohutav läbu, müra ja mustus. Müüride sees õnneks on mootorsõidukite kasutamine rangelt piiratud: sõita tohivad ainult kohalikud ja seda ka mitte igal pool. Väga mõnus, kartma peab ainult jalgratta või võrri alla jäämist. Allaajamisi nägin tegelikult ainult korra ja allaajajaks oli meie reisiseltskonna daam valge kübaraga (nimesid nimetamata). Aga arvan, et allaaetud hiinlane oli siiski ülimalt õnnelik, et nii peen daam just temale otsa sõita otsustas. Sadula, pedaalide ja lenksuga oli meil kokkupuude pikka aega, rentisime päevaks rattad ja kimasime üht templit vaatama. Sõita tuli selleks linnast välja ja oi seda teetööliste rõõmu. Meid vahiti kui ilmaimesid ja kui me oleks aeglasemalt sõitnud, oleks kaevurid tõenäoliselt meiega tutvuma tulnud. Siiski piirduti ainult lehvitamise, karjumise ja tuututamisega.

Linn ja tegelikult kogu provints olid nii mustad tänu söekaevandusele, et igal õhtul nokkisime ninast musti kolle. Hea, et ööbimiskoht oli dušinurgaga ja muidu ka täitsa nitševoo. Kuigi esimene hetk, kui raudteejaamas nägime meile vastu saadetud käulat, pani küll kergelt mõtlema. Aga igasugune teistmoodi on teretulnud ning Hiina kolkalinnades ei tasugi mugavusi taga ajada. Selleks on muud riigid ja kuurortlinnad.

Teismoodi alla kuulub ka selline väike mõnus etteteadmatus nagu näiteks, et kas elekter tuleb õhtuks tagasi või mitte. Telefonid jäid küll laadimata, aga jalamassaazi sai näiteks küünlavalgel edukalt teostatud.

Teisel päeval käisime vaatamas Zhangbi küla ja maa-aluseid käike. Mõlemad olid muljetavaldavad. Küla oli väga pisike, täpseid numbreid enam ei mäleta, aga umbes 300 m x 400 m. Ja sellesse külla mahtus mitmeid templeid ja 1000 inimest. Vägevad olid ka need 1400 a vanused maa-alused kaitsekäigud. Praegu saab külastada ainult suhteliselt väikest osa, üldse kokku on need ca 150 km pikad. Aga suhteline on suhteline, meie giid rääkis, et paar korda tuleb ette, et mõned giidi mitte tellinud külastajad ei leia enam väljapääsu. Jama küll, kui pead seal maa all päästmist ootama, sooja vaid kuskil 10 kraadi.

Kaspar hakkab ärkama, seega lõpetan praegu. Kindlasti meenub reisilt veel mõningaid mõnusaid seiku, eks pikin need siis järgmistesse nädalatesse väikeste vinjetikestena vahele. Muidugi kui ikka ruumi jagub, mul seisab järgnevatel nädalatel ees veel vähemalt 2 pikemat reisi.

PS! Tänan kõiki õnnesoovijaid!