Üks mure jälle vähem - sel aastal vähemalt kolima ei pea hakkama. Otseselt üllatusena ei tulnud paar nädalat tagasi see, et omanik tahab rendihinda tõsta, aga tegelikult lootsin siiski, et ta seda ei tee.
Esimesed häirekellad hakkasid tööle juba siis, kui sain kirja meie vanas korteris elavalt noorpaarilt, kes andsid teada, et nende korteri omanik tahab tõsta hinda 20%. Kui järg lõpuks meieni jõudis, siis saime ka läbi agendi sõnumi, et kuu üürile pannakse poolteist tuhat otsa. Mina, vana mulk, sellega loomulikult leppida ei tahtnud, ning läksin üksipäini hinnatõusu vastu sõtta. Üksi seetõttu, et Kaur arvas, et oleks targem ära maksta. Et muidu äkki jääme sellestki ilma. Tänan, ei, ennem surm, mujal võib sellega leppida, Hiinas küll mitte, siin püüavad kõik välismaalastelt nii palju raha välja pumbata, kui aga torust tuleb. Heaks näiteks täna loetud Pekingi välismaalaste foorumi postitus, kus inimene oli hädas prussakatega. Telliti kohale prussakate väljaajaja (vist midagi sellist nagu vaimude väljaajaja), kes seisis keset kööki, vilistas prussakate väljaajamisvilet ja kasseeris selle eest 260 raha.
Niisiis, esimese asjana andsin agendile teada, et me ei ole mitte mingil tingimusel nõus. Selle väitega võitsime 500 raha kuus. Teise asjana helistasin veel kolmele agendile, kes kõik töötavad erinevate kinnisvarabüroode heaks. Kõigepealt palusin neil näidata samas hinnaklassis kortereid Central Park'is (ehk siis meie praeguses compound'is). Kahjuks ei tulnud ühtegi pakkumist mitte üheltki agendilt, seega palusin ühel neist näidata kortereid meie kõrval asuvas compound'is, mis on vanem ja odavam. Käisin ühte ka vaatamas, aga see oli juba kaugelt vaadates nii jube, et mul kadus kohe igasugune isu kuhugi selle korteri lähedusse kolida. Kahjuks polnud mul tookord fotokat kaasas, nii et illustreerivad pildid jäävad olemata, aga kui liftist väljudes avaneb sinu ees leopardimustriline välisuks, siis võib arvata, et ega sisemusestki midagi paremat loota pole. See oli ühesõnaga kõige jubedam korter, mida ma üldse kunagi oma ihusilmaga näinud olen. Lisaks reklaamiti seda kui kolme magamistoaga korterit, kuid lähemalt vaadates oli üks magamistuba muundunud garderoobiks.. No kuidas saab ilma aknata 2 x 2 m2 ruumi kutsuda magamistoaks? Kui korteri omanikku poleks kohal olnud, oleksin agendi läbi sõimanud minu aja raiskamise eest. Olin espetsiaalselt öelnud, et tahan ainult kolme magamistoaga ning läänelikult möbleeritud korterit. Mitte mingit haaremikorterit, kus lühtrid laest rippumas, nii et ainult roomates mahub alt läbi.
Kuna aeg hakkas otsa saama ja meil jäi veel kuu aega lepingu lõppemiseni, võtsin uuesti praeguse agendiga ühendust ja ütlesin, või õigemini valetasin inetult, et oleme ühe hea korteri leidnud selles teises compound'is, ja et kuna uuel omanikul on väljaüürimisega kiire, siis tahaksime praeguse korteri omaniku lõplikku vastust paari päeva jooksul. See aitas, meie rendihind jäi samaks. Jäime ilma küll ühest terviseklubi liikmekaardist, aga see on suhteliselt väike kaotus.
Hiinas kaubeldes ongi nii, et peab oskama valetada täiesti emotsioonitult ja silmagi pilgutamata. Ühesõnaga nii nagu hiinlased ise teda teevad. Heaks näiteks ja õppetunniks soovitan lugeda Paul Midler'i raamatut "Poorly Made In China". Ning kui teil on äriplaane Hiina suhtes, siis peab see raamat kuuluma kohustusliku kirjanduse alla. Täiesti uskumatu(lt hea) ja ometi elust enesest.
Sunday, November 28, 2010
Tuesday, November 23, 2010
Kaheksakümnes nädal ehk millest massid vaikivad
Mul oli küll plaanis hoopis millestki muust kirjutada, kuid olulised ja Hiinat puudutavad uudised ennekõike.
Täna varahommikul algas kahe Korea piiril jälle vaenutegevus ja nüüd juba tunduvalt agressiivsem ja avalikum kui misiganes kokkupõrge eelnevatel aastatel. Lugesin sellest Postimehest tööpäeva lõpus ja loomulikult huvitas mind, kuidas hiinlased sellesse suhtuvad. Tegemist ju kahe naaberriigiga. Mind üllatas hiinlaste ükskõiksus. "Ahah" võiks tõlkida eesti keelde ühe töökaaslase vastuse. Peale mida võttis sahtlist välja karbi pähklitega, pakkus neid mulle ning hakkas juhendama, kust neid kõige odavamalt soetada.
Tulin koju, vaatasin CNNi, loomulikult oli Korea kriis põhiuudiseks. Tegin arvuti lahti, China Daily kirjutab sündmusest põgusalt, kuid esileheuudiseks seda just nimetada ei saa. Postimehes on jätkuvalt rohkem sellekohaseid nupukesi.
Mis toimub? Kas hiinlasi ei huvita, mis mujal toimub? Isegi mitte lähiriikides? Või puudub neil lihtsalt info ja sellest see ükskõiksus? Tõenäoliselt sealt asi alguse saabki. Isegi China Daily's, (mis on suunatud välismaalastele, kuid siiski tsenseeritud) on oluliste sündmuste kajastamist nii vähe ja selle asemel kirjutatakse hoopis sellest, et nüüd on mõnel pool Hiinas ka võimalik mobiilioperaatorit vahetada, jättes numbri samaks. Kohalikes hiinakeelsetes ajalehtedes räägitakse Koreast tõenäoliselt veelgi vähem. Ja kui kusagilt sellekohast infot saada pole ning ainukesed infoliigutajad on väljamaalased (kellelt tulev info võib mõistagi lääne poole kallutatud olla), siis mis siis tahta?
Samasuguse vastuvõtu leidis ka minu püüd teha enda jaoks veidi selgitustööd selle aasta Nobeli rahupreemia laureaadi Liu Xiaobo kohta. Üritasin teada saada, mida hiinlased temast üldse teavad ja arvavad. Nagu arvata võite, läks minu üritus suurvett vedama. Kuigi rääkisin töökaaslasega, kellest lootsin, et kui ta midagigi teab, siis julgeb ta sellest ka rääkida, tundus mulle, et teema oli talle täiesti võõras. Algatuseks küsisin, et kas ta teab, et selle preemia sai sel aastal hiinlane. Ta ütles, et jah, vist kuulis kuskilt, et keegi vana munk oli saanud. Seda kuuldust ei osanud ma kuidagi kommenteerida.
Ainuke hiinlane, kes sellest midagi teadis, oli meie hiina keele õpetaja. Kui küsisin, mis kanaleid mööda see info temani jõudis, siis vastas ta, et loomulikult tema õpilaste kaudu. Nii et järeldame sellest, et välismaalased üritavad siin Hiina riigi alustalasid kõigutada. Aga üldiselt jäi tema ka suhteliselt ükskõikseks, lootsin ise küll ükskõik kas siis positiivset või negatiivset reakstiooni. Hakkan üha enam mõtlema, et hiinlased peavad niivõrd palju oma olmeprobleemide peale mõtlema ja tööd tegema, et muudeks mõteteks neil enam aega ei jäägi.
Poliitikast ei räägita loomulikult, või kui, siis ainult oma kõige lähedasemate pereliikmetega. Sõpradega kindlasti mitte. Võibolla selle tõttu ei õnnestunud minul ka kellestki mingeid erilisi emotsioone välja võluda. Kardeti, et olen lambanahas hunt.
Tegelikult on üks põhjus kindlasti ka selles, et Hiina on nii kuramuse suur. Eestlasel ei saagi olema ettekujutust nii suurest kodumaast. Ma ei tea, kuidas eelneval põlvkonnal küll täpsemalt oli, aga mina NSVLi küll kodumaaks ei pidanud, ikka Eestit. Hiinlased on küll oma suure kodumaa üle uhked (sellest oli ka juttu siin), aga tegelikult neid vist väga ei huvita, mis teises otsas toimub.
Ja pealegi on nad ju maailma vägevaim riik (vähemalt omast arust, ja võibolla polegi see vale). USA-ga peab küll võistlema, aga Venemaa on juba kaugele selja taha jäetud. See tähendab ka ühtlasi seda, et sellises riigis on turvaline elada. Tuline õigus, mina isiklikult pole ennast veel kusagil nii turvaliselt tundnud (kui just liikluses toimuv välja jätta).
Kiirreportaaž ka meie pere tegemistest.
Nädalavahetusel käisime taas Swissball'il. Toit oli hea, eriti eelroog seitsme beluuga kaaviariteraga :) Tantsida sai ka, seekord oli isegi Kaur sõiduvees. Loteriiga ei võitnud midagi, aga vähemalt toetasime vaeseid hiina külasid.
Pühapäeval oli mul pimekohting ühe eesti noormehega, kes oli netis mu blogi otsa komistanud ning kes kuuks ajaks Hiina tuuritama tuli. Poolteisetunnine jutuajamine, mõned näpunäited ja Eesti Pagari must vormileib oligi kätte teenitud.
Täna varahommikul algas kahe Korea piiril jälle vaenutegevus ja nüüd juba tunduvalt agressiivsem ja avalikum kui misiganes kokkupõrge eelnevatel aastatel. Lugesin sellest Postimehest tööpäeva lõpus ja loomulikult huvitas mind, kuidas hiinlased sellesse suhtuvad. Tegemist ju kahe naaberriigiga. Mind üllatas hiinlaste ükskõiksus. "Ahah" võiks tõlkida eesti keelde ühe töökaaslase vastuse. Peale mida võttis sahtlist välja karbi pähklitega, pakkus neid mulle ning hakkas juhendama, kust neid kõige odavamalt soetada.
Tulin koju, vaatasin CNNi, loomulikult oli Korea kriis põhiuudiseks. Tegin arvuti lahti, China Daily kirjutab sündmusest põgusalt, kuid esileheuudiseks seda just nimetada ei saa. Postimehes on jätkuvalt rohkem sellekohaseid nupukesi.
Mis toimub? Kas hiinlasi ei huvita, mis mujal toimub? Isegi mitte lähiriikides? Või puudub neil lihtsalt info ja sellest see ükskõiksus? Tõenäoliselt sealt asi alguse saabki. Isegi China Daily's, (mis on suunatud välismaalastele, kuid siiski tsenseeritud) on oluliste sündmuste kajastamist nii vähe ja selle asemel kirjutatakse hoopis sellest, et nüüd on mõnel pool Hiinas ka võimalik mobiilioperaatorit vahetada, jättes numbri samaks. Kohalikes hiinakeelsetes ajalehtedes räägitakse Koreast tõenäoliselt veelgi vähem. Ja kui kusagilt sellekohast infot saada pole ning ainukesed infoliigutajad on väljamaalased (kellelt tulev info võib mõistagi lääne poole kallutatud olla), siis mis siis tahta?
Samasuguse vastuvõtu leidis ka minu püüd teha enda jaoks veidi selgitustööd selle aasta Nobeli rahupreemia laureaadi Liu Xiaobo kohta. Üritasin teada saada, mida hiinlased temast üldse teavad ja arvavad. Nagu arvata võite, läks minu üritus suurvett vedama. Kuigi rääkisin töökaaslasega, kellest lootsin, et kui ta midagigi teab, siis julgeb ta sellest ka rääkida, tundus mulle, et teema oli talle täiesti võõras. Algatuseks küsisin, et kas ta teab, et selle preemia sai sel aastal hiinlane. Ta ütles, et jah, vist kuulis kuskilt, et keegi vana munk oli saanud. Seda kuuldust ei osanud ma kuidagi kommenteerida.
Ainuke hiinlane, kes sellest midagi teadis, oli meie hiina keele õpetaja. Kui küsisin, mis kanaleid mööda see info temani jõudis, siis vastas ta, et loomulikult tema õpilaste kaudu. Nii et järeldame sellest, et välismaalased üritavad siin Hiina riigi alustalasid kõigutada. Aga üldiselt jäi tema ka suhteliselt ükskõikseks, lootsin ise küll ükskõik kas siis positiivset või negatiivset reakstiooni. Hakkan üha enam mõtlema, et hiinlased peavad niivõrd palju oma olmeprobleemide peale mõtlema ja tööd tegema, et muudeks mõteteks neil enam aega ei jäägi.
Poliitikast ei räägita loomulikult, või kui, siis ainult oma kõige lähedasemate pereliikmetega. Sõpradega kindlasti mitte. Võibolla selle tõttu ei õnnestunud minul ka kellestki mingeid erilisi emotsioone välja võluda. Kardeti, et olen lambanahas hunt.
Tegelikult on üks põhjus kindlasti ka selles, et Hiina on nii kuramuse suur. Eestlasel ei saagi olema ettekujutust nii suurest kodumaast. Ma ei tea, kuidas eelneval põlvkonnal küll täpsemalt oli, aga mina NSVLi küll kodumaaks ei pidanud, ikka Eestit. Hiinlased on küll oma suure kodumaa üle uhked (sellest oli ka juttu siin), aga tegelikult neid vist väga ei huvita, mis teises otsas toimub.
Ja pealegi on nad ju maailma vägevaim riik (vähemalt omast arust, ja võibolla polegi see vale). USA-ga peab küll võistlema, aga Venemaa on juba kaugele selja taha jäetud. See tähendab ka ühtlasi seda, et sellises riigis on turvaline elada. Tuline õigus, mina isiklikult pole ennast veel kusagil nii turvaliselt tundnud (kui just liikluses toimuv välja jätta).
Kiirreportaaž ka meie pere tegemistest.
Nädalavahetusel käisime taas Swissball'il. Toit oli hea, eriti eelroog seitsme beluuga kaaviariteraga :) Tantsida sai ka, seekord oli isegi Kaur sõiduvees. Loteriiga ei võitnud midagi, aga vähemalt toetasime vaeseid hiina külasid.
Pühapäeval oli mul pimekohting ühe eesti noormehega, kes oli netis mu blogi otsa komistanud ning kes kuuks ajaks Hiina tuuritama tuli. Poolteisetunnine jutuajamine, mõned näpunäited ja Eesti Pagari must vormileib oligi kätte teenitud.
Friday, November 12, 2010
Seitsmekümne üheksas nädal ehk tiimbilding hiina moodi
Tiimiehitamine on hiinas moes. Üleüldse toimub töökoha või ametühingu poolt kinnimakstud üritusi rohkem kui Eestis. Eks seda vist natuke ka seetõttu, et inimesi rahulolevana hoida. Teadagi, kui kõht täis, siis kesse viitsib märatseda või protesteerida.
Sel nädalal tegime oma väikse tiimiga ka kaks koosviibimist. Kolleeg Hong Kongi harukesest oli ka meil külas, niisiis oli hea ajastus.
Esimesel õhtul toimus õhtusöök, loomulikult hiina restoranis. Olgu. Koht oli peen, toit oli maitselt pigem keskpärase poole; eelistan lihtsamat ja vähem vürtsikamat. Kuna päev oli olnud väga väsitav, siis läksin kindla soovida üks promill ära tarbida. Otsustasime veini kasuks, selle pidin siis muidugi mina valima. Pakun, et peale minu ja meie osakonna ülemuse polnud keegi neist veel varem veini joonud. Autoga mehed ei julgenud seni üldse proovida, kuni ma ütlesin, et degusteerimise koguse võivad nad ikka ära juua. Aga see oli ka kõik, edasi tuli kokakoola. Ja ärge üldse imestage, restoranis joovad hiinlased kas õlut või koolat.
Ülejärgmisel päeval jälle tiimbilding. Jälle restoranis. Siis pidin küll küsima, et kas me muudmoodi võiks seda tiimi üles ehitada. Mille peale vastas Francis (ülemus), et võib ikka, aga enne ikka sööme. Niisiis, Shanghai restoran, kuuldavasti üks parimaid linnas. Toit oli palju parem, kui esimeses kohas. Veini seekord ei võtnud, õlu käis kah. Kuigi siinne õlu on ikka lahja küll, enamasti serveeritakse 2,5% Tsing Dao'd. Muud ei tee, kui ajab pissile.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tagasi toitude juurde. Francis tellis jälle toidud (kutsuja ja maksja üldiselt tellib), ja magustoiduks kõigile linnupesasupi. Olen sellest delikatessist kuulnud ja lugenud küll, aga näinud veel polnud, maitsmisest rääkimata. Millegipärast oli mul ettekujutus, et tuuakse ette mingi hall savine mass (no sellised need pääsukesepesad meil ju on), mis on leemes pehmeks keedetud. Lisandiks väikesed kõrred supist välja turritamas. No rohkem viltu poleks saanud panna. Kui taldrikutäis ette toodi, mõtlesin, et pandi millegagi puusse. Asi oli kollakas, magus ning puuviljamaitseline. Aga loomulikult, kuna suured puuviljatükid olid sees. Kõrval ujus midagi õige vaevumärgatavat, midagi läbipaistva molluski taolist. Tuli välja, et see siis ongi see üliväärtuslik substants, mis hilisema vaatluse, ei, vabandust, vaadeldes ei suutud ma midagi identifitseerida, hoopis arutelu käigus osutus linnu süljeks. Hiinlaste sõnul on see väga tervislik ja võib sinu kehaga sada imet ära teha, hinna järgi võiks nii olla küll. Maksis see pisike kausitäis 200 RMB. Ma arvan, et see on kindlasti siin söödud roogade seas kalliduselt top 10-s ja see sülg on üleüldse maailmas üks kallemaid toiduaineid üldse, 1 kg hind on kuskil 10 000 RMB.
Aga ütleme nii, et teist korda ma seda enam ei sööks, ja päris kindlasti ei ostaks ma seda. Aga nagu iga asi Hiinas, on ka see rohkem prestiiži küsimus - kas sa jõuad endale seda lubada või mitte.
Tiimbildingu koha pealt tegin mina ettepaneku, et järgmisel korral võime ju süüa ka, aga põhirõhu võiks ikkagi panna mõnele muule tegevusele (bowling, paintpall, kokakursus..). Eks näis, kas suudan hiinlaste igipõlistest tavadest läbi murda.
Luban, et järgmise nädala alguses lisan siia pildi ka oma taldrikutäiest. Seni ilusat saabuvat isadepäeva!
Saturday, November 6, 2010
Seitsmekümne kaheksas nädal ehk pildid eelmise nädala jutu juurde
Testin praegu uut VPNi ja siiani töötab kenasti ja tõrgeteta. Nüüd siis ülim proov: piltide laadimine blogisse. Töötab.
Puhkemajakesed mädege vahel. Pole just väga viga, või mis?
Ühes mustas-mustas linnas, elas must-must käsi..
Käisime ka kohalikku külaelu vaatlemas. See on alati kõige huvitavam. Siin Näiteks käib agar oasaagi "töötlemine".
Niimoodi oma saaki sõiduteele laotades ja lastes autodel sellest üle sõita (ja ühtlasi tekitades ka väikeseid ummikuid), saavad leidlikud külaelanikud oma saagi väikese vaevaga töödeldud. Iseasi, kui tervislik see kummi- ja asfaldisegune toit pärast on.
Millised suurepärased värvid!
Ühe maisitõlvikuga kõndis ka Kaspar minema. Täitsa tasuta taskusse saadud!
Looduslik okastraat maja ümber
Monday, November 1, 2010
Seitsmekümne seitsmes nädal ehk vaikne nädalalõpp ja ärevad internetituuled
Vabandan, mis ma vabandan, et vahepeal kirjutada pole saanud, tolku sellest nagunii suurt pole. Millegipärast andis minu VPNi ühendus paar nädalat tagasi otsad ja pole siiani tööle hakanud. Sellest oleks küll kahju, kui kurjad hiina onud sellele ka käpad taha on saanud. Eriti kuna maksin kolme kuu eest ette, et oleks muretu surfata. Praegu leidsin ühe tasuta läti proxy, mida va hiina internetipolitsei pole veel kinni pannud, ning proovin jutukese ruttu valmis kirjutada. Pilte pole küll kahjuks mõtet loota, asi on aeglane.
Niisiis, jätkan oma postitust, mis kolm nädalat tagasi pooleli jäi..
Sõitsime nädalavahetusel töökaaslase ja tema perega koos linnast välja mägedesse. Tuleb välja, et neid suhteliselt vaikseid mägedevahelisi puhkekülakesi on küll ja veel, peab ainult teadma, kuhu suunduda. Ja selles teadmises on kohalikud kõvasti abiks.
Sõit sinna kestis kaks tundi, mis oleksid ütlemata mõnusad olnud, kui Kasparil poleks mägiteedele jõudes järsku süda pahaks läinud. Igatahes öökis ta esmalt täis oma riided ja turvatooli ning peale kasimist ja riietevahetust veel ka kõik kaasasolnud kilekotid. Tegelikult hakkas endal kah veidi paha, kuna tee oli suhteliselt käänuline, sõitsime kõrge ja sportvedrustusega autoga ning üsna arvestamatu juhiga. Pole midagi teha, keskmine hiinlane jääb oma sõiduoskustelt mulle ikka kõvasti alla. Kaur kusjuures kõrvalistmelt soovitas mägedes sõita mitte automaatkäiguga, aga selleta ei saanud juht hakkama.
Niisiis, peale kaht tundi sõitmist ja tundi aega kilekotirallit jõudsime kohale. Koht oli ilus, ausalt öeldes ei osanud nii head lootagi. Mäed olid muidugi nagu mäed ikka, aga elamine oli täitsa talutav, hiina mõistes isegi väga hea. Kohe saime ka jälile, miks, koha omanik oli päris Uus-Meremaalt ning oli osanud majakesed teha suhteliselt hubaseks. Ei mingeid kivipõrandaid, kahjuks oli maas küll miski tehismaterjal, aga vähemalt seinad olid puiduga vooderdatud. Nii et oleme vist leidnud eestlastele ühe hea pidutsemis- ja grillimiskoha, paraja kaugusega linnast.
Teha on seal täpselt nii palju, kui eestlastele vaja. Grillida saab (terve lammas vardas maksab 600 raha), mingid sportlikud tegevused paistsid ka olemas olevat. Natuke päevinäinud ja kummalised küll, seda peab tunnistama. Bassein oli. Olemas oli ka midagi sarnast nagu Otepää lendorava rada, aga selle vahega, et atraktsioonid on umbes 20 cm kõrgusel maapinnast ning pooltes kohtades peab olema ettevaatlik, et mitte mõne naela otsa astuda. Labürint oli, Kaspar kasutas seda muidugi kohe ära ja pani meie eest kilgates putku.
Kuna öösel läks jälle päris külmaks, siis olime üsna õnnelikud, et majakeses oli olemas hiiglasuur kliimaseade. Asjal oli muidugi (nagu alati) konks juures: puhus ta seal allkorrusel, mis ta puhus, kõik soe rändas üles (meie juurde). Päris talvel sellise lahendusega leppida ei tahaks, aga sel korral polnud suurt viga miskit.
Uudist on siin vahepeal nii palju, et osa eestlasi hakkab vaikselt asju kokku pakkima vist. Sellest on küll suuremt sorti kahju, eriti kui lahkub Kaspari mängukaaslane. Ja muidugi ei tahaks kuidagi ära lasta meie Mahjongi kätt. Eelmisel korral mängisime esimest korda ka Eesti mälumängu. Kuigi reeglites oli kirjas, et mäng peaks kestma kuskil 40 minutit, suutsime meie seda kuidagi kaks tundi mängida. Mälud pole vist enam need, aga no kas ise teaksite vastust küsimusele, mitu jõge tuleb ületada teel Tartust Tallinna? Internetti muuseas kasutada ei saanud. Nii et Riina ja Hannes lahkuvadki esimestena, Hannes läheb jälle Uhhuu-tuurile, Riina tuuritab niisama uhuutades mööda Aasiat. Aga vähemalt pidi enne seda üks korralik pidu tulema. Ootame.
Niisiis, jätkan oma postitust, mis kolm nädalat tagasi pooleli jäi..
Sõitsime nädalavahetusel töökaaslase ja tema perega koos linnast välja mägedesse. Tuleb välja, et neid suhteliselt vaikseid mägedevahelisi puhkekülakesi on küll ja veel, peab ainult teadma, kuhu suunduda. Ja selles teadmises on kohalikud kõvasti abiks.
Sõit sinna kestis kaks tundi, mis oleksid ütlemata mõnusad olnud, kui Kasparil poleks mägiteedele jõudes järsku süda pahaks läinud. Igatahes öökis ta esmalt täis oma riided ja turvatooli ning peale kasimist ja riietevahetust veel ka kõik kaasasolnud kilekotid. Tegelikult hakkas endal kah veidi paha, kuna tee oli suhteliselt käänuline, sõitsime kõrge ja sportvedrustusega autoga ning üsna arvestamatu juhiga. Pole midagi teha, keskmine hiinlane jääb oma sõiduoskustelt mulle ikka kõvasti alla. Kaur kusjuures kõrvalistmelt soovitas mägedes sõita mitte automaatkäiguga, aga selleta ei saanud juht hakkama.
Niisiis, peale kaht tundi sõitmist ja tundi aega kilekotirallit jõudsime kohale. Koht oli ilus, ausalt öeldes ei osanud nii head lootagi. Mäed olid muidugi nagu mäed ikka, aga elamine oli täitsa talutav, hiina mõistes isegi väga hea. Kohe saime ka jälile, miks, koha omanik oli päris Uus-Meremaalt ning oli osanud majakesed teha suhteliselt hubaseks. Ei mingeid kivipõrandaid, kahjuks oli maas küll miski tehismaterjal, aga vähemalt seinad olid puiduga vooderdatud. Nii et oleme vist leidnud eestlastele ühe hea pidutsemis- ja grillimiskoha, paraja kaugusega linnast.
Teha on seal täpselt nii palju, kui eestlastele vaja. Grillida saab (terve lammas vardas maksab 600 raha), mingid sportlikud tegevused paistsid ka olemas olevat. Natuke päevinäinud ja kummalised küll, seda peab tunnistama. Bassein oli. Olemas oli ka midagi sarnast nagu Otepää lendorava rada, aga selle vahega, et atraktsioonid on umbes 20 cm kõrgusel maapinnast ning pooltes kohtades peab olema ettevaatlik, et mitte mõne naela otsa astuda. Labürint oli, Kaspar kasutas seda muidugi kohe ära ja pani meie eest kilgates putku.
Kuna öösel läks jälle päris külmaks, siis olime üsna õnnelikud, et majakeses oli olemas hiiglasuur kliimaseade. Asjal oli muidugi (nagu alati) konks juures: puhus ta seal allkorrusel, mis ta puhus, kõik soe rändas üles (meie juurde). Päris talvel sellise lahendusega leppida ei tahaks, aga sel korral polnud suurt viga miskit.
Uudist on siin vahepeal nii palju, et osa eestlasi hakkab vaikselt asju kokku pakkima vist. Sellest on küll suuremt sorti kahju, eriti kui lahkub Kaspari mängukaaslane. Ja muidugi ei tahaks kuidagi ära lasta meie Mahjongi kätt. Eelmisel korral mängisime esimest korda ka Eesti mälumängu. Kuigi reeglites oli kirjas, et mäng peaks kestma kuskil 40 minutit, suutsime meie seda kuidagi kaks tundi mängida. Mälud pole vist enam need, aga no kas ise teaksite vastust küsimusele, mitu jõge tuleb ületada teel Tartust Tallinna? Internetti muuseas kasutada ei saanud. Nii et Riina ja Hannes lahkuvadki esimestena, Hannes läheb jälle Uhhuu-tuurile, Riina tuuritab niisama uhuutades mööda Aasiat. Aga vähemalt pidi enne seda üks korralik pidu tulema. Ootame.
Subscribe to:
Posts (Atom)