Viiekümne esimene nädal ehk lihtsalt üks päev

Viiekümnes nädal ehk aa bee, hakka pähe ehk 学习,学习,学习

Paar nädalat tagasi sai mul läbi level 1 hiina keele kursus. Tegelikult küll kordasin klassi, kuna eelmisel kevadel läbisin juba mingi arvu tunde ühes teises keeltekoolis. Praeguse kursuse tegingi läbi omas tempos kiirkorras, kuna pool materjalist oli mulle juba eelmisest korrast tuttav. Lisaks alustasin hieroglüüfide õppimisega. Iga kursus lõpeb kirjaliku testiga, mina olin tubli õppur ning sain 100 võimalikust punktist 96. Aga tuupisin ka muidugi terve nädalavahetuse.

Ega nende hieroglüüfide õppimine nii raske ei olegi, kui näib. Alguses tundusid need tõesti kõik ühesugused kritseldused ning näis lootusetu punnitusena kümmetki endale selgeks teha. Praeguseks tunnen ära vast paar- kolmsada, kirjutada neid muidugi ei oska. Sellele me koolis eriti rõhku ei pane ka, see võtab tempo liialt alla ja kellele mul siin ikka niiväga kirjutada on. Aga lugemine, st veerimine läheb küll juba. Peangi endale hiina lasteraamatuid muretsema, need on kerged, seletavate piltidega ja suurelt trükitud.

Kui kedagi huvitab, et mis need kolmsada hieroglüüfi mulle annavad, siis ega tegelikult veel suurt mitte midagi. Linnapildis näen vaid üksikuid tuttavaid ning suvalist ajaleheteksti lugedes on samamoodi. Selleks, et nendega rahuldavalt hakkama saada, peaksin selgeks saama pea 10 korda rohkem ehk siis kuskil 2000 hieroglüüfi. Aga kuna kavatsen kursustega jätkata, siis väike arvutuskäik näitab, et paari-kolme aasta pärast võiks juba üht-teist mõigata.

Kusjuures väike loogika on hieroglüüfidel siiski olemas, tegelikult peaks ütlema küll, et säilinud. Kui kunagi ammustel aegadel olid aluseks pildid, siis praeguseks on neid piktogramme (mida ainult hea tahtmise juures võib tegelikult veel pildiks nimetada) umbes 5% kogu 60 000st massist. Näiteks 水 on vesi ja pilt peaks imiteerima vee voolamist. Siis on veel terve hulk nö compound character'e, mis koosnevad mitmest osast ja mille üks osa selgitab kuidagimoodi tähendust, isegi kui hieroglüüf tervikuna täiesti tundmatu on. Näiteks 女 tähistab naissugu ja kui see kuskil esineb, siis võid kindel olla, et tegemist on naistega. Või piimaga või millegi muuga, mis kaudselt naissooga seotud. Tegelikult on neid klassifikatsioone rohkem kui kaks, aga aitab keeleteadusest.

Saatkonna vastuvõtul tutvusime ühe eesti noormehega, kes õpib kuskil provintsilinnas (kahjuks ei mäleta enam linna nime) semiootikat. Loomulikult mitte inglise keeles. Vot on alles kannatus. Kuna materjalidest ta suurt miskit aru ei saa, siis ta tõlgib need kõigepealt inglise keelde, seejärel loeb läbi ja teeb selgeks. Ja kui vaja endal miskit kirjalikult teha, siis jälle vastupidi, Google translate aitab.

Ka hiinlastel endal on oma kirjakeelega parasjagu tegu. Kes koolis ikka pikemalt õppinud on, sellel ehk mitte, aga veidi vanem (kultuurirevolutsiooni) generatsioon on küll hädas. Kes teab, kui palju tegelikult Hiinas ikkagi kirjaoskajaid on. Ametlikult on selleks arvuks 93%, aga tegelikult on vist päris palju neid, keda tegelikult sinna protsendi hulka lugeda ei saa. Näiteks üks meie Ayi'dest ütles, et ta ei oska, kui ma palusin talt ühe hiinakeelse nime hieroglüüfides taksojuhi jaoks paberile kirjutada. Näidis oli kusjuures ees..

Neljakümne üheksas nädal ehk diplomaatilised uudised

Mnjah, nädalast nädalasse tuleb seda va ilmajuttu, aga ilma ilmata ka ei saa. Pühapäeval näiteks tuli jälle lumi maha. Täiesti äärmuslikud olud Pekingi kohta, ilmselt seetõttu lükati ka kütteperioodi lõppu nädala jagu edasi. Õnneks. Aga üldiselt võtab vaikselt vanduma küll, juba kolm korda olen talveasju kokku ja lahti pakkinud.

Paar nädalat tagasi käisime siis EV tähtpäeva puhul saatkonna vastuvõtul. Eestlased moodustasid seal kohe ühe näljase pundi, kes hõivas püstijalalauad ning ootas kannatamatult söömaaja algust. Arusaadav ka, miks. Pakutav oli puha rariteet: kartulipuder, hapukapsas, mitte magusad ahjuvorstid, guljašš jne. Hea meelega oleks teenindajatele da bao ütelnud ning lasknud ülejäägid koju kaasa pakkida. Ülejääke oli palju ja no kohe üldse ei kujuta ette, et mõni hiinlane seda vabatahtlikult sööks.
Lauake kattis end
Tuli juttu ka Eesti saatkonna tulevikust. Maa on ju meil juba välja kaubeldud. Mitte küll ostetud, aga oli vist nii, et 70 aastaks kasutada, juhul, kui kahe aasta jooksul sinna saatkonnahoone siis ka kerkib. Praeguseks on sellest ajast möödas vist pea poolteist aastat, aga mida pole, on saatkonnahoone. Mõtlesime siis, et peaks äkki minema ja labida sisse lööma, siis oleks vähemalt näha, et on alustatud. Ehk siis ei võeta käest.

Muidu on tegemist igati noobli asukohaga (naabriks USA saatkond), krunt on 3000 m². Pole just paha diil eestlaste jaoks, kelle diplomaatiline esindus Pekingis piirdub paari inimesega ja nende pereliikmetega. Käis küll jutt, et võibolla seda arvu suurendatakse, kuid enne võiks siiski majaga algust teha.
Tulevane saatkonnahoone ja selle autorid
Kaur oma professionaalse kokkuhoiuajuga ei suuda muidugi aru saada, miks peaks meie nii väikesel riigil üldse eraldi saatkonnahoonet vaja minema. (Hetkel asub meie saatkond ühe hotelli ruumides). Kui tema teha oleks, siis jätkaks ta nii nagu praegu või veel parem, koliks mõne naaberriigiga saatkonnad kokku.

Neljakümne kaheksas nädal ehk tööjõuprobleemid Hiina moodi

Talv ei taha ka siit kuidagi lahkuda. Esimene lumi tuli maha juba 1. novembril ja täna, 8. märtsil, tuli loodetavasti viimane. Mäletan eelmisest aastast, et sel ajal sai juba paar korda täitsa suviselt riideski käidud. Ilmaennustus annab küll lootust, et järgmisel nädalal kevad saabub, aga kui nii edasi läheb, siis peab valitsus kütteperioodi pikendama. Tavaliselt keeratakse küttekraanid 15. märtsil kinni. Mõtlen praegu, et äkki järgneb äärmuslikule talvele äärmuslik suvi ka ja temperatuurid tõusevad üle 40.. hirmus.

Täna on siis naistepäev, väidetavalt on täna naistele tööpäev lühendatud. Ma ei tea, kui tõsi see on, minu Ayi pole mulle igatahes midagi maininud. Ei julge vist. Kurb lugu muide meie Ayi'dega. Praegune on meil juba kolmas ja täna on tema viimane tööpäev - Kaspar lihtsalt ei aktsepteeri teda. Kisab muudkui, et minne ärra. Eelmine, kes Kaspariga väga hästi läbi sai ja muus osas ka täitsa tubli oli, ei tulnud enam tööle tagasi tervislikel põhjustel. Ega mina muidugi ei tea, kui tervislikud need põhjused ikkagi olid, ei saa ju öelda, et näita oma opiarmid ette. Võibolla leidis hoopis töö kodule lähemal. Siin on täitsa tavaline, et peale hiina uut aastat mingi arv töölisi enam tööle ei tule, hea, kui sellest veel teadagi antakse. Kaur ütles, et tehasesse jättis eelmisel aastal peale pühi tööle tulemata kuskil 5% töölistest, aga mõningates teistes ettevõtetes pidi see arv ikka täiesti hullumeelne olema: 70%! Eestis on see muidugi välistatud, igasugu lepingud ja inspektsioonid ei lase sellel juhtuda, aga siin pole lepingust küll tolku. Keegi ei lähe tööluusi pidavat seltsimeest ju teise Hiina otsa taga otsima.

Ega meie Ayi polnud tegelikult ainuke, kes õigel ajal nägu ei näidanud. Sama juhtus ka altnaabritest eestlaste Ayi'ga, temal oli väidetavalt laps haige. Ja lausa nii haige, et ei saanud telefonilegi vastata (ema siis). See lapse ja muu lähisugulase haigus ja surm on kõige enamlevinum puhkuse pikendamise põhjus. Kui saaks statistikat teha, siis tuleks tõenäoliselt välja, et pool hiina rahvastikust põeb igal aastal samal ajal üliraskeid haigusi ning neist pool sureb maha kah. Ja põhjus, miks nad just pühade ajal kaduma kipuvad, on see, et enne pühi makstakse neile tavaliselt 13. palk ja seda nad kõik ootavadki. Mina olen nüüdsest igatahes see paha tööandja, kes maksab 13. palga peale pühi tingimusel, et Ayi on õigeks ajaks tööle tagasi tulnud.

Niisiis, oleme sunnitud oma praeguse asendusAyi välja vahetama. Kogu see jama paneb mul muidugi pea valutama, kunagi ei tea, kas me paari nädala pärast ei pea jälle hakkama uut inimest otsima. Praegu tundub küll, et saime energilise inimese, aga kui Kaspar jälle minne ärratama hakkab, siis mis me ikka teha saame. Tema on ju põhipõhjus, miks meil Ayi üldse on.

Kaspari lasteaeda panemise plaan võtab ka üha selgemaid jooni. Homme lähme ühte lasteaeda proovipäevale ja plaanis on veel ühe kohta uurida. Need mõlemad on muidugi põhiliselt välismaalastele mõeldud lasteaiad, makstes tunned kohe, kuidas kuldmündid sõrmede vahelt läbi voolavad. Üks aasta lasteaeda (3 h päevas algatuseks) maksab kuskil 60 000 RMB (pea 100 000 EEK), lisaks veel söögiraha, vormiriietus jne. Selliste hindade puhul ei saa ma aru, miks siin neid lasteaedasid rohkem ei ole, kohti on pea igal pool puudu.

Soolane hind ei tähenda muidugi, et probleemid tulemata jäävad. Selle teise lasteaia kohta infot otsides sattusin sellisele leheküljele http://etonkidsbeware.com/ Tore, tore, seal hoiatatakse just lasteaia eest, kuhu meie plaanisime Kaspari panna. See lehekülg on muide Hiinas keelatud. Väidetavalt oli kohtuasi ära ja Etonkids võitis, kuid mina arvan, et kus suitsu, seal tuld. Eks peab kohale minema ja oma sisetunnet usaldama.