Kaheteistkümnes nädal ehk Wǔ Xīng Hóng Qí

Eelmisel nädalal keerati meil Youtube'i kraanid kinni, tilkagi ei tulnud läbi. Alguses ei teadnudki, milles asi, arvasin, et ju Kaur on mõne eriti kange viirusetõrje installinud, mis videosid ei lase vaadata, aga nädala lõpus lugesin Postimehest, et kuna Youtube'is oli üleval üks video Tiibeti iseseisvuse eest seisja peksmisest, siis blokeeriti kogu sait. Vahepeal asi jälle töötas, aga täna on jälle populaarseim teade Page Load Error. Tundub, et mõni paha video häkkis ennast läbi jälle.

Aga noh, kuidas muidu seadusekuulekaid kodanikke kasvatada?

Eelmisel nädalal tabasin, kahjuks küll ilma kaamerata, laste kehalise kasvatuse tunni, kus õpetati marssimist. Lipp kõrgel, lapsed kahekaupa, üks-kaks, vasak-parem või heinad-õled, tont teab, mida nad rütmiks kaasa loevad. Noh, ja siis mõtlesin, et ega me ise oktoobrilastena halvemad polnud. Õpetati meidki marssima ja viidi koolidevahelisele marssimisvõistlusele Fellinisse. Olgu siinkohal kohe öeldud, et saime vist eelviimase koha, keegi poistest nagunii pusserdas täiega. C-klass kui keelteklass ei hiilanud kunagi oma kehaliste oskustega. A-klassilt saime spordipäeval alati pähe.

Aga tagasi hiina laste marsitunni juurde. Huvitav, et lipp oli ekstra selleks otstarbeks välja toodud, kuid kui järele mõelda, siis eksponeeritakse hiina lippu paljudes kohtades üle linna. Lipu värve - punast ja kuldset - näeb veel rohkem. Või võibolla peaks ütlema, et lipu värvideks valiti hiina õnnevärvid. Punane muuseas sümboliseerib revolutsiooni käigus valatud kangelaste verd ja kuldne suursugust kommunismi tulevikku. Ning suur viisnurk sümboliseerib kommunistlikku parteid ja neli väikest tähekest on hiina rahvas partei ümber.

Lipust pilte pole, aga panen siia ühe video pargikogunemisest, kuhu ühe töökaaslasega (vilksatab ka korraks) sattusime detsembris. Kohe näha, et kokkuhoidev rahvas.

Kümnes ja üheteistkümnes nädal ehk tervitusi toome palmisaarelt

Ehk annab lugeja andeks, et kergemalt pääseda üritan ja ühelt nädalalt üle hüppan. Tasuks veidi rohkem pildimaterjali kui tavaliselt.

Hong Kong on vaieldamatult üks ilusamaid linnu, kus ma käinud olen. Ja meie sattusime sinna kindlasti ühel (eestlase jaoks) mõnusaimal ajal. Sooja oli parajalt, umbes 25 kraadi, päike paistis ja kõik õitses. Seega loomulikult oli mul kahju, et ainult kaheks ööks tulime. Minu meelest oleks Hiina tehas võinud hoopis Hong Kongis olla, et nad ka varem selle peale ei mõelnud :)

Kes veel ei tea ja Wikipediast ei viitsi lugeda, siis Hong Kongis elab 7 miljonit inimest ainult 1108 km² maal. See tähendab seda, et Hong Kong on üks maailma tihedamalt rahvastatud piirkondi. Ja seda oli ka tunda - ringi käies tekkis täielik küünarnukitunne. Tänavad olid suhteliselt kitsad ning autodevool kiire ja katkematu. Õnneks on jalakäijate elu tehtud palju lihtsamaks sõiduteede kohale ehitatud kõnniteede näol. Nii et tee ületamine pole sama ületamatu takistus nagu Pekingis.

Esimesel päeval palju ei jõudnud, imetlesime taksoaknast mööda vuhisevate mägede ilu, kolisime kompsud hotelli ning sõime ühe mehise õhtusöögi.

Vaade hotellist
Järgmisele päevale see-eest panime suured lootused. Kõigepealt pidime viisaasjad korda ajama, nii et järjekorratasime kolmekesi immigratsioonisabas. Nii karm kord oli, et uksel oli turvakontroll ja Kaspari söök ja jook korjati ajutisele hoiule. Peale dokumentide sisseandmist läks Kaur tööle ja mina Kaspariga linna peale kärutama. Tegelikult oli asi kärutamisest üsna kaugel: kuna Hong Kong on nii mägine, siis igasugused kondiaurul töötavad masinad üsna mõttetud. Pealegi pole treppide juures kaldteesid, nii et pidin Kasparit koos käruga üles-alla tassima. Ühest pargist väljudes valmistusin jälle musklimänguks, kuid õnneks tuli mulle appi samas mošeest väljuv moslem. Mul oli küll veidi ebamugav, kuna olin lühikeste pükste ja suvise topiga, aga loodetavasti Allah sellele vaesele mehele mingit needust poolpalja uskmatu aitamise eest peale ei pannud. Riietusest rääkides oli linnapilt siiski kummaline. Meie olime ainukesed suveriietes inimesed tänaval. Enamik kohalikke oli mässitud kas kevadmantlisse või paksu kampsunisse. Lühikeste pükstega ei näinud kedagi peale paari turisti ja seelikutega naistel olid kindlasti sukapüksid kah jalas. Me Kauriga ei osanud muud põhjust mõelda, kui seda, et kuna seal on kogu aeg soe, siis inimesed tekitavad endale lihtsalt aastaaegu juurde. Ja kuna südasuvel on põrgukuumus, siis harjutavad elanikud end aegsasti palavusega.

Ega käbi kännust kaugele kuku
Mis sest et sul rohkem juukseid, aga tahad, võrdleme kintsu?

Õhtuks võtsime Kasparile hotellist neljaks tunniks lapsehoidja, et veidi rohkem linna näha. Plaan läks läbi, panime Kaspari voodisse, tule kustu, lapsehoidja tugitooli istuma ja hiilisime ise välja. Hädaabikõnet õnneks ei tulnud, Kaspar leppis saatusega ja jäi ilusti magama.

Öine linn oli hoopis midagi muud. Oli endiselt soe, aga kõik oli tuledes ja linn kihas palju elavamalt. Välja olid ilmunud ka sellised linnukesed, keda Pekingis ei näe. Mööda kõndides esitati kutse ka Kaurile ning öeldi lahkelt, et ka daam (st mina) võib kaasa tulla. Küll ma mõtlesin, et mida tegema, aga Kaur oma suures tagasihoidlikkuses ei näidanud huvi välja ja sinnapaika asi jäigi.

Hong Kongis võib šoppama minna ka keskööl, seal on turud, mis avatakse päikeseloojangul ja enamik poode oli ka veel peale kümmet lahti. Kusjuures huvitav oli see, et kui Pekingis toimub kauplemine üldiselt poes sees, siis siin oli asi veel "karmim". Pea iga (originaal)poe ukse ees seisis mingi vend, kes äritses vastava kauba koopiatega. Ehk siis igal sammul kuuled "copy handbags", "copy Rolex", "copy see" ja "copy teine".

Kuna mina olin päeval veidi virisenud selle kallal, et meil eriti linna ei õnnestu näha, siis võttis Kaur sõnast ja viis mu sõna otseses mõttes linna vaatama. Sõitsime mägitrammiga Victoria mäele, see oli päris omapärane kogemus. Kalle oli vahepeal 27 kraadi, nii et pea kippus kuklasse vajuma. Kahjuks pimeduse tõttu sõidu ajal palju ei näinud, aga vaade mäetipust oli sellevõrra võrratum. Kirjeldada polegi vaja, vaadake pilti. Muide, enamik Hong Kongi panoraamvõtetest on tehtud just selle mäe tipus.


Kella kaheksane tuledemäng
Kui veel mõni võimalus avaneb Hong Kongi minna, siis tahaks seda kindlasti teha. Palju jäi nägemata ja järgmisel korral võtaks ette mõne pikema matka mägiradadel või sõidaks mõnele puhta rannaga saarekesele. Peab kähku tegutsema, kunagi ei tea, mis sellest piirkonnast on saanud, kui Hiina kogu paradiisile käpa peale paneb nii umbes neljakümne aasta pärast. Praegugi vist Suur Vend jälgib mind, sest kui Wikipediasse otsingusse "Hong Kong" löön, siis kaob pilt paari sekundi jooksul. Ehk pääseb mu blogi siiski tsensuurita läbi.


Sibul otsib sellerit

Üheksas nädal ehk sööbik, pisik ja photoshop

Töönädal möödus igavalt - meid tabas tatitõbi. See tähendab, et mind ja Kasparit, kuigi kronoloogiliselt oleks õigem öelda Kasparit ja mind. Ei tea mina, kus kahtlastes kohtades ta luusimas käis. Kaur on vist eeskuju andnud: homme lähevad nad paari töökaaslasega Euroopast mingisse meeste spaasse. Küsisin, et mis see on, tema ütles, et täpselt ei tea, aga loodab, et süüa antakse.

Nüüdseks on tõbi taanduma sunnitud, aga nädalane kodusolek annab tunda - kirjutada pole suurt millestki. Tegelikult siiski, nädalavahetusel sain linnaloa ning osalesin ühel toredal fotograafia- ja Photoshopi kursusel. Selles mõttes on tore, et mida ei saa Eestis, on siin ikka väga käe-jala juures. Jõulude paiku otsisin nimelt Tartus ühepäevast fotograafiakursust algajatele, aga mida polnud, seda polnud. Kõik õpivad vist omal käel. Ega tegelikult on siin ka see suhteliselt uus asi, meie 26-aastane õpetaja saksa päritolu fotograaf Lucas Birk oli esimene, kes alustas siin ingliskeelsete kursustega alles mõned aastad tagasi. Nii et turgu siin veel on.

Kursus toimus hutong'is, katuselt avanes kena vaade teistele katustele, taga paistavad kõrghooned.

Kursus oli igatepidi kasulik, soovitan soojalt kõigile võhikutele. Ühtlasi suurenes mu ostunimekiri sujuvalt igasuguste vidinate ning uute objektiivide võrra. Peab rahad üle lugema ja nõrkemiseni tingima. Õnneks sain tänu kursusele teada mõned kohad, kust tõenäoliselt odavamalt saab.

Kursustel tuli juttu ka peatselt planeeritavatest fotograafiareisidest, loodan, et see asi läheb neil käima. Mina oleksin igatahes käpp. Kuna ilmad soojenevad iga päevaga, siis on mul plaan hakata käima ka Beijing Hikers poolt korraldatavatel ühepäevastel matkadel.

Sel nädalavahetusel põrutame aga Hong Kongi. Mingi lõbureis sellest vist siiski ei tule, kuna peame oma elamisloa asjad lõpuks korda saama. Siiani oleme riigis viibinud ajutiste lubadega. Nüüd saabub see õnnis silmapilk, kui ei pea ennast igal kuul käima politseijaoskonnas registreerimas ning seisma migratsiooniametis sabas. Millegipärast aga peab elamisloa saamiseks riigist väljuma ning siis uuesti sisenema. Hong Kong on siis selleks sisuliselt kõige mugavam sihtkoht, sinna kõik need välismaalased suunatakse. Loodan igatahes, et jääb ehk aega ka ringi vaatamiseks, mine tea, millal või kas me sinna üldse enam satumegi. Nii et järgmisel nädalal siis Hong Kong Special.

Kas kevad tuleb?

Kaheksas nädal ehk maast lahti, külla tuldi

Sel nädalal käisid meil külalised kaugest Eestist: Enics Elva tehase juht Kalle koos oma naise Janikaga. Sain siis minagi turisti mängida ja nendega mööda linna sõita, shopata ja olümpiarajatistes käia. Pean siinkohal kohe mainima, et ei kujutaks elu ilma autojuhita vist ettegi. Kuna siin transport võtab ikka oma aja (ei ole nii nagu Tartus, et sõidad linna ja liigud poodide vahet jala) ning aadressi järgi tihtipeale sihtkohta üles pole (välismaalasel) võimalik leida, siis on kindlam omada autojuhti või võtta takso. Takso on ok, kui tead täpselt, kuhu minema pead. Aga kui tekib mingi probleem, siis ei suuda sind umbkeelne taksojuht kuidagi aidata. Ise olen paar korda jamasse sattunud. Ükskord tulime Kaspariga küla pealt ja tahtsime koju sõita. Ja siis 3 taksojuhti ütlesid, et nemad ei tea, kus sihtkoht asub. Kusjuures mul oli veel hiina keeles aadress paberi peale kirjutatud. Istusin siis taksost taksosse, unine Kaspar kaenla all. Lõpuks näitasin ühe kõrge maja poole, mis asub meie kandis, et hakaku sinnapoole sõitma. Kuidagimoodi sain ta siis kohale juhatatud. Teine kord läksime ayi ja Kaspariga poodi. Siis ütles ayi aadressi, aga taksojuht suutis ikka puusse panna ja mingi ilmatuma ringi teha. Sihtkohta jõudes ütlesin mina, et ei maksa kogu arvet, vaid 2/3 sellest. Taksojuht küll vihastas ja närvitses, aga kuna mul oli ayi kaasas, siis jätsin kemplemise tema hooleks. Nii et jah, autojuht on tõeline luksus. Pole kunagi probleemi õigesse kohta jõudmise, parkimise või asjade tassimisega. Toidupoest tulles ootab ta mind alati poe ukse juures, tassib kotid autosse ning aitab koju jõudes asjad lifti ka tassida. Suured tänud, Mr Wu!

Kalle ja Janikaga tegime siis ühe pika päeva linna peal. Kõigepealt käisime antiikmööbli turul. Oli seal alles lahedaid asju! Meie Elva kodu stiiliga see mööbel kahjuks ei sobi, aga kavatsen sealt igatahes midagi kaasa osta. Praeguseks saagiks jäi 4 maali bambusega, mis peaksid sobima meie Elva magamistuppa.

Edasi läksime olümpiarajatisi vaatama. Oleme seal juba kord õhtul pimedas Kauriga käinud ja nüüd siis päevavalges. Pimedas on muidugi asi tuhat kohta vaatamisväärsem, tuled ja värvidemäng annavad palju juurde. Samas õhtul ei pääse enam Linnupessa, aga seda vast isegi ei soovitaks. Maksis vist 50 RMB (minu meelest liiga kallis) ja staadion nagu staadion ikka. Võimalik on külastada ka olümpianodi ametlikku müügikohta, aga kõik asjad seal olid loomulikult mõttetult kallid tänu ühele sõnale ja neljale numbrile.

Kaks olümpiarajatist, populaarsed mõlemad

Lõpuks õnnestus mul tabada hiina ime, püksata laps. Niimoodi nad siis siin ringi käivadki, tagumikuvahe paljas. Mähkmed on ju kallid ja niimoodi on lapsel hea oma asi kiirelt ära ajada.

Edasi jalutasime natuke Houhai piirkonnas, mis asub linna keskmest Keelatud Linnast kirdes. See piirkond on väga ilus ja kuulus oma järve, vanade traditsiooniliste majade ja restoranide poolest. Loomulikult kasutavad seda ära igasugu kaubitsejad ja rikšamehed, kes üritavad turistidelt seitset nahka koorida. Sellistes kohtades on raske tingida ka, kuna rahvast on nii palju ja ostjaid ikka leidub. Kui sina selle hinnaga ära ei osta, siis tuleb järgmine ja ostab.

Keegi jalutab oma lindu

Päeva lõpetuseks sõime vägeva (peale)lõuna ühes kiidetud restoranis. Köök oli Lõuna-Hiina provintsi Yunnani oma, tõesti olid maitsvad vürtsised road. Kusjuures söögikohta valides tasub alati jälgida, kus käivad kohalikud söömas. Meie tegime nii ja ei pidanud pettuma. See, et see auhindadega pärjatud koht oli, lugesin hiljem oma targast raamatust.

Aga nagu te lugeda võite, ei jõudnudki me ühe päevaga väga palju. Logistika on lihtsalt aeganõudev.

PS! Merit, palju õnne veidi tagantjärgi!