Kolmekümne esimene nädal ehk rongieri

Wikipedia andmetel toimus Hiinas eelmisel aastal 1456 miljardit rongireisi 89000 km raudteel. Jah, rongiliiklus on siin riigis küll igakülgselt (nii põhja-, lõuna- kui ka muukülgselt) arenenud, aga ega see ei tähenda, et pileteid vabalt ja igal ajal igale poole saada on. Nagu ma aru saanud olen, on süsteem siin selline, et kuskil 10 päeva enne rongi väljumist lastakse piletid müüki ja kusjuures kellapealt. Selleks ajaks on loomulikult kassa juurde saba tekkinud (mis te mõtlesite, et siin saab internetist pileteid osta või?) ja võib juhtuda, et poole tunniga on piletid lännu. Ükskord minuga nii juhtuski, aga õnneks oli tookordne reis vabalt lükatav-tõmmatav.

Ja üldse on nii, et võimalusel võiks pileti osta pilusilmne ja kohalikku keelt rääkiv tegelane. Ei tea küll omast kogemusest, aga olen kuulnud, et suurte pühade ajal võivad välismaalased piletist üldse ilma jääda, kuna kohalikel on eelisõigus. Rikkad väljamaalased sõitku lennukiga.

Rongiga sõidavadki siin põhiliselt kohalikud, kuna lennupiletite hindadega võrreldes on see ikkagi suhteliselt odav. Eriti kui reisida odavas klassis. Üldse on siin enamikes rongides 4 erinevat klassi: hard seat, soft seat, hard sleeper ja soft sleeper. Arusaadavalt on hard seat midagi sarnast nagu meil Tallinna lähistel kolistavatel rongidel ehk siis polsterdamata pink. Ma ei tea, kas siin öörongidel seda klassi üldse eksisteerib, ei ole näinud. Pehmed istmed on küll ja ka platskaart (hard sleeper). Seal on siis kolmekordsed narid, kusjuures, mida kõrgemal magad, seda odavam on. Loomulikult on seal ka lärmakas ja suitsuhaisune, sest suitsetamine on vabalt lubatud, hoolimata keelavatest siltidest. Kes neid jõuabki kõiki tähele panna. Ja sellepärast eelistan mina soft sleeperit, mis pole midagi muud kui neljane kupee. Kui vanematega sõitsime, siis ostsime kolme peale terve kupee. Igaks juhuks, et keegi norskama ei tuleks. Eriti kuna inimesed paigutatakse kupeedesse täiesti suvaliselt, st et mehed-naised segamini.

Mõningatest reisikirjadest olen lugenud, et maad ja rahvast tundma õppida soovijatel reisisellidel soovitatakse sõita koos kohalikega, st et siis vältida kupeed. Miinuseks on muidugi see igavene suitsuhais (mis tegelikult imbub ka kupeedesse lõpuks), lärm (mis kohalikke kohe üldse ei häiri, need magavad igas asendis ja igal ajal) ja suhteline räpakus. Suhtelisest räpakusest ei päästa ka soft seleeper, kuna oma vetsu sul muidugi kupees pole. Eelmine kord rongis polnud keegi jalgu risti hoidev tegelane vetsu üles leidnud ning oli asja ära ajanud koridoris olevasse ämbrisse.

Erinevalt lennuliiklusest, mis pidevalt hilineb (eriti siselennud), on rongiliiklus üllatavalt täpne. Lausa nii täpne, et 5 minutit enne rongi väljumist suletakse perroon ja kedagi enam peale ei lasta. Alguses seda ei teadnud ja noh, ütleme nii, et vitsad on kätte saadud.

Tegelikult on rongijaamas üldse kõva kord.Jaamahoonesse pääsevad sisse ainult need, kel ette näidata kehtiv rongipilet. Millegipärast on jaamahoonete esised täis oma kompsude otsas istuvaid ja lesivaid hiinlasi, kes siis öö hakul koertega püssimeeste poolt laiali aetakse.

Üks sihtkoht, kuhu kindlasti plaanis rongiga reisida, on Tiibet. Seda kahel põhjusel: esiteks oleks lennates aklimatiseerumine kohale jõudes küllalt karm ja teiseks oleks päris lahe sõita selle tehnikaimega 5000 m kõrgusel, taustaks ainult mäed..