Eva-Liisa Hiinas: September 2011

Kashgaris õnnelikult tagasi, parkisime auto juba tuttava hotelli ette ja läksime check-in'i tegema. Kohe, kui passid letile lõime, teatati meile, et vau koh ole ja see ei tähendanud mitte, et olé olé, tore, et tulite, vaid hoopis, et vabu kohti ei ole. See oli ülimalt ebameeldiv üllatus, kuna mänidžer oli selge sõnaga enne lahkumist öelnud, et kuna pole hooaeg, siis ei pea ette midagi kinni panema. Kuna letitaguse tegelase sõnad meid ei veennud, asusid kaks kanget naist siis tagamaid selgitama. Kuni selleni välja, et ma ütlesin, et ma tean, et neil on siin vabu tube ja kui nad ise neid üles ei leia, siis võin ma nad neile kätte näidata. Lõpuks tuli sealtpoolt piuks, millest saime aru, et tuba ei saa seetõttu, et üks meist on diplomaatilise passiga. Et neile on ette nähtud eraldi hotellid ja mingu me sinna. Et neil oli politsei käinud ja avastanud selle ühe öö, kui üks diplomaat suvatses vales hotellis olla. Rohkem pahandusi pole vaja. Selle peale pakkusin välja, et võtku nad ainult minu ja Reelika andmed ja jätku Triinu registreerimata. Ei läinud see ka läbi, kartsid vist, et toimub kesköine haarang ja et diplomaat rebitakse voodist välja. Lõpuks toodi mingi ebameeldivalt võltsi naeratusega mutt meile ka asja selgitama. Tema ajas ikka oma vana rida, et kohti ei ole.

Läksime siis kõrvalhotelli, mis pidi omama luba diplomaatidest välismaalasi majutada. Ausõna, hullemas hotellis pole kunagi käinud. Hiiglane oli valmis ehitatud, aga kõik, mis kirjade järgi pidi olema, oli puudu. Nii targad me igatahes juba oleme, et katsetada järele konditsioneer kohas, kus see peaks töötama. Kolm korda võite arvata, kas töötas. Ja sellise hotelliga julgevad nad veel diplomaatide silma alla ilmuda. Igavene häbi, ma ütlen.

Lõpuks jäime siis pidama ühe neljatärnihotelli juures, mis oli piisavalt peen, et hinda teistega võrreldes kahekordistada. Siiski õnnestus meil saada toad "tagaaeda", kus kõik nii peen ja kallis polnud.

Peale paaripäevast Kashgari avastamisretke on minu muljed järgmised: piisavalt huvitav, et sinna minna, aga siiski piisavalt ärevusttekitav, et mitte igale poole tammuda. Huvitavaks muutis linna tema (kahjuks küll nõrgenev) vastupanu hiinalikkusele. Vanalinn oli tõesti VANA, mitte oskamatult uiguure jäljendav. Kahjuks lammutatakse seda vanalinna armutult ning asemele kerkivad needsamad kiirkorras püstitatud hooned, mis sinna sobivad nagu rebane kanalasse. Nii et kellel Kashgarisse mineku huvi, siis soovitan kiirelt ära käia, paari aasta pärast ei pruugi seal enam midagi vaatamisväärset peale inimeste enam alles olla. Kusjuures hiinlased ise väidavad, et segamiseta kooseksisteerimine on see, mis neil plaanis.

Usu või ära usu!
Seda usulist vabadust oli näha reedese üldpalvuse ajal, kui politsei ajas Id Kah mošee eest ära kõik inimesed kaasa arvatud naised, kes oma mehi palvuselt tagasi ootasid.

See mošee on Hiina suurim. Oma reedeste palvuste ajal mahutab ta tavaliselt 10000 meest, aga võib mahutada kuni 20000. Loomulikult on arvestatud kogu maa-alaga, mitte ainult hoonetega. Meil oli au reedesel päeval Kashgaris olla ning tegelikult polnud meil aimugi, et midagi sellist kohe-kohe toimumas oli. Trimpasime rõõmsalt pärastlõunateed oma lemmikkohas, mis enamasti oli puupüsti rahvast täis.

Üleval verandal meie teekoht

Teekoha kontingent

Korraga olid kõik kadunud ja peremees tuli ka meid välja ajama. Samal hetkel katsid kõik tänavakaupmehed linadega kinni oma kärud, haarasid kärude alt vaibakesed ja suundusid kui üks mees templi poole. Voolasime massiga kaasa. Lapsed-naised olid mošee-esise väljaku varjulisemad kohad hõivanud. Jäime ka vaatama, mehi tuli igast suunast, vaibad õlal (kellel polnud, see sai sealtsamast mošee eest osta). Järgmine aktsioon oli pealtvaatajate eemaldamine korrapidajate poolt. Tundus, et naised olid sellega harjunud ja valgusid tagasi kohe, kui politsei eemaldus.

Järgmisel päeval läksime ka oma silmaga lähemalt kaema. Olime korralikult ette valmistatud. Et mitte kellegi tundeid riivata, panime selles kuumuses jalga täispikad püksid ning katsime ka juuksed korralikult. Ja siis: ühel pingil "ilutses" hiina neiu roosas minikleidis, mis vaevalt kintsud kinni kattis. Nii see ongi olnud kogu hiina elu jooksul: välismaalased kuuletuvad reeglitele, välismaalased peavad kinni kohalikest kommetest, hiinlased aga peremehitsevad ja lagastavad kõikjal, kus nad on peremehed ja isegi seal, kus nad ei ole.

Peale meie "fotosessiooni" Turpanis kandsime kogu aeg lisaks pikkadele käistele ka pearätte, see oli ühtaegu nii kombekas kui ka vajalik, päike oli siiski väga tugev. Kohalikke vähemusnaisi nägi küll igasugustes riietes. Mõned olid vaid rätiku all nagu meiegi ja pikkades seelikutes, mõnedel paistsid vaid silmad välja ja mõned kobasid päris pimeduses. Sellises keskkonnas tunned ennast muidugi alasti, kui seljas vaid top ja lühikesed püksid.

Kashgar on välismaalastele üsna ohutu, nagu eelnevalt ka kirjutasin. Lihtsalt inimesed on keevalisemad ja seega ei tasu seal kaubelda nii nagu rannikualadel. Kui ikka juba kauplema hakkad, siis peab ka tõsi taga olema, niisama "kauba- ja hinnakatsumine" ei ole tervitatav. Seda silmas pidades, suutsime siiski paar päris head ostu teha (enda arust muidugi). Eriti tasub seal osta lambanahka, käsitöönikerdusi, kuivatatud puuvilju, muusikainstrumente ja loomulikult vaipu, kui mahub. Meile ei mahtunud. Turvalisusest veel, õhtul pimedas kolmekesi ringi hulkudes tuli ette paar olukorda, kus edasi minna ei tihanud ja otsa ringi pöörasime. Lisaks sain veel tänaval korra kepiga vastu jalgu ühe vanamehe käest. Kas asi oli põlvpükstes või milleski muus, jäigi arusaamatuks.

Õhtune kodupalve
Mina jäin reisiga igatahes väga rahule, kuigi Kashgari jaoks oleks võinud ka veidi vähem planeerida - olime seal 3 päeva. Tegemata jäi kõrbematk ajapuudusel ja selle kõrge hinna tõttu. Aga kõrbeid on Hiinas mujalgi ja kuuldavasti tuleb ka üha juurde..

Hotelli juurest sõitma hakates oli meie põhiliseks abimeheks linnakaart, mille külge oli joonistatud tee linnast välja, nool näitamas Karakorami peale. Kuna olime auto saanud tühja paagiga, siis oli meie esmane mure otsida bensukas, mille ka suhteliselt kergelt leidsime. Lasime kohe juurde jooksvatel kollakuubedel paagi täis panna ja ise varusime veel snäkke tee peale kaasa. Hiina kolkalinnas on sõitmine lihtne - laiad teed ja suhteliselt vähe liiklust. Peamiseks mureks oli pidevalt see, et kas oleme ikka õigel teel (ja kas preili Agnes on ikka tervise juures). Seepärast tegime ka paar kontrollpeatust politseinike juures, kes siis meile rahustavalt käega viipasid.

Läbi kõrbe sõites hakkasid viimaks kuskilt kaugusest paistma ähmased jooned pilvepiiril. Ja mida lähemalt jõudsime, seda ohhoom vaade avanes. Mäed on alati müstilised, majesteetlikud ja ligitõmbavad, vähemalt minu jaoks. Selline avaruse ja tühjuse tunne, mis eriti Hiinas elades taga nutad. Ja siin olid need mäed kirjud: pruunid, kollased, punased, valged, kõik üksteise tagant paistmas.

See siis ongi see kunagi kurikuulus Karakoram, maailma kõrgeim asfalteeritud rahvusvaheline tee, link Hiina ja Pakistani vahel, mis tipneb Khunjerabi piiriületuspunktiga 4700 m kõrgusel. Khunjerab on ka tee kõige kõrgem punkt, kuid vaatevälja jääb hunnik tippe eesotsas K2-ga, mis asub küll Pakistani poolel ja meile kätte ei paistnud. Khunjerab tähendab tõlkes muide "vereorg". Kunagi oli see tee Siiditee osa ning teeröövlitele ideaalne karavanide varitsuspaik. Kakskümmend aastat ja ligi tuhat surma võttis selle tee ehitamine nö rahvusvaheliseks kiirteeks, valmis sai ta 1979. Rahvusvaheline kiirtee on muidugi jälle suhteline: kui Hiina pool on tee päris korraliku asfaldi all ning sõitu segavad vaid lumi, vihm, üleujutused, varingud, loomad, kontrollpostid ning hullumeelselt sõitvad bussid ja rekkad, siis Pakistani poolel pidi asi ikka tunduvalt kehvem olema. Aga kuna ise pole kogenud, siis las räägivad need, kes on käinud. Piiriületus ise on avatud vaid maist kuni oktoobrini, sõltuvalt ilmastikuoludest muidugi. Ausalt öeldes ei taha neid mai- ja oktoobrikuiseid ilma- ja sõiduolusid omal nahal proovida, kuna ka juunis, kui meie seal olime, sadas lund. Seda küll vaid Karakuli järve ääres 3600 m kõrgusel, mis oli meie esimene pikem peatuspaik. See järv on kuulus oma peegelduse poolest ja miks ka mitte - temas peegelduvad ilusa ilma korral 3 üle 7000 m kõrgust mäge. Meil ilmaga nii ei vedanud, nagu kirjutasin, sadas veidi lund ning oli pilvine. Vahetevahel vilksas ühe või teise mäe tipp ka pilvest välja, aga üsna lühikeseks ajaks. Häid pilte seal ei saanudki. Küll aga saime maksta soolase vaatamisväärsuse hinna nagu ikka Hiinas. Täpselt ei mäletagi, oli ta nüüd 50 RMB näkku või rohkem, aga igatahes midagi üüratut. Selle raha eest sai siis auto järve kaldale parkida ja ise järve ääres jalutada. Loomulikult oli pikk rivi müügimehi platsis, kes müütas kive, kes looma selga istumist. Meie ei olnud huvitatud. Ühesõnaga, tulevastele reisipõlvedele soovitan järve pigem tee äärest vaadata ja mitte lõksu langeda. Eriti kuna see koht on üpris tavaline (ja õnneks ka sellel teel viimane) turistibussipeatuskoht.

Karakuli järv oma kuulsa peegeldusega. Foto: internet
Sealt edasi läks meie rõõmuks tee (või õigemini see, mis tee pealt kõrvale jäi) lahedamaks, edasi kulges Karakoram vaid ülesmäge. Täpset kõrgust ei tea, aga arvan, et terve selle ronimise peale pidime üle 4000 ikka ära käima.

Kuna olime loomulikult lugenud ja rääkinud kõrgusehaigusest, siis hakkasime paaniliselt sümptomeid otsima. Mina lootsin, et sarnaselt eelmisele aastale, kus 3000 peal ööbisime, ei hakka mul pea valutama. Korraks jõudis vist keegi peavalu mainida, aga mingil hetkel läks see ka ilmselt meelest.

Hoopis teine probleem hakkas kummitama, bensuprobleem. Sellise sõidustiiliga tiksus seier silmnähtavalt E poole. Hakkasime juba pabistama, et kas seal üleval mägedes üldse bensiini on... Rahulikumaks tegi meid vaid teadmine, et kui rahvusvaheline bussiliin seda teed mööda sõidab, siis ei tee ta seda mitte kondiauruga. Lõpuks jõudsime välja Tashkurgani, tee peal pidasime juba iga küla selleks piirilinnaks (tegelik piir asub küll paarkümmend km edasi, aga kõik piiriületuspaberid peab just nimelt seal korda ajama), aga külamehed juhatasid meid muudkui edasi.

Muide, ega piiri lähistele iga hiinlane sõita ei saagi. Hiinlastele on nimelt vaja eriluba, sest kontrollpunktid koos relvastatud valvuritega on kahes-kolmes kohas. Ka meie pidime oma passid seal esitama, aga õnneks mingeid muid pabereid ei tahetud. Korra vaid otsiti auto läbi, et ega me äkki mõnd hiinlast üle piiri ei taha smugeldada.

Lõpuks jõudsime Tashkurgani ja bensujaamani. Järjekord oli juba ees ja selgus, et benssu pole veel. Auto oli nimelt tulemata. Ahah, no võtsime siis oma kohad sisse ja ootasime koos teistega. Kolm valget naist oma autoga said loomulikult kõrgendatud tähelepanu osaliseks ja nii tüüris üks kuraasikam külamees meiega juttu tegema. Küsis siis Triinu käest, et kas tal juhiload on. On, vastas Triinu.
-Aga kas hiina omad?
-Ikka hiina omad.
-Näita!
Triinu lõi siis oma juhiload letti (diplomaadid, va õnnelikud, ei pea eksamit tegema) ja onu tunnistas, ongi! Triinu juhilubadel seisab muide nimi Ardo Hansson Taitai (mis tähendab Ardo Hanssoni abikaasa) :)

Aga varsti tuli ka paagiauto ja kollased tunked teenindasid meid viisakalt ära. Edasi polnud muud, kui Tashkurgani avastama.

Kraani maakonna inimesed tähistavad külalisi kõigist suundadest

Tashkurganis olles sai taaskord aru, et pingeline olukord kuskil keeb. Või keetsid selle pingeliseks hiinlased ise. Enamik rahvast olid muidugi vähemusrahvused: kirgiisid, tadžikid jt. Kuna tegu oli ikkagi piirialaga, siis oli politsei igal pool platsis. Nägime ühte pundart inimesi, keda politsei hakkas kiiruga laiali ajama. Kui tahtsin teha ühest pisikesest garaažide ees seisvast poisist pilti, ilmus järsku kuskilt mundrimees ja keelas ära. Ju olid politseigaraažid.

Valvel ja pildistada võib vaid salaja
Ja tõenäoliselt õnnestus meil selles linnas saada ka esimene liiklustrahv. Nägin vaid, kuidas ristmikul käis sähvatus. Ilmselt ületasime lubatud kiirust. Hiljem mainisin seda ka töökaaslase sõbrale, kes auto orgunnis, aga tema ütles, et ärgu me selle pärast muretsegu. Tõenäoliselt see trahv ei jõudnudki adressaadini, kuna tegemist ju riigi autoga.

Ööbimine oli kohustuslik, seega vaagisime variante. Variant nr 1 oli minna ühte paljudest hotellidest. Kuna aga enamik hiina provintsilinnade hotelle on kõledad, külmad ja mustad, siis pakkusin omalt poolt välja variandi nr 2. See oli siis ööbimine mõne kohaliku juures jurtas. Tee peale oli neid jurtasid jäänud üksjagu, seega olime kindlad, et ka kuskil läheduses neid avastame. Kui hotellist küsisime, siis ütlesid naised, et oo jaa, jurtasid on palju. Aga kui positsioneerimiseks läks, siis nõuti 40 RMB. Nöörimine! Õnneks olin tädide jutust aru saanud, et kuskil 2 km raadiuses need jurtad on ja mis oli meie uljale kiiruseületajast autole see 2 km? Leidsime rohumaalt jurtad ja kivil istuva kirgiisi vanamehe käest küsisime, et kas öömaja saab. Einoh, miks ei saa, saab ikka. Kutsus ühe muldvana tädikese, kes meid ühest sarvilisest väravast sisse talutas. Jurta see ei olnud, aga tuba, kuhu meid paigutati, oli kena ja kirju vähemusrahvuse padjatuba.

Meie majaperenaine
Ja kohe kattis ka lauake end mulle tuttava jakipiimajogurtiga ning tõenäoliselt juba kuid kausikeses kivistunud präänikutega. Korraks jõudsin ka mõelda, et niimoodi see vanamees oma kuldsed hambad saigi.. Pererahvas üritas meiega juttu ka teha, aga meie hiina keel ei saanud nende hiina keelega järje peale ja sinna see asi jäigi. Noorperenaine üritas veel suure naeratuse saatel oma tikitud rahvuslikku peakatet maha parseldada, aga hind oli liiga soolane ja meie huvi liiga leige. Aga seevastu kasseerisid nad meilt suhteliselt suure summa raha ööbimise eest (meie oma viga, et eelnevalt kokku ei leppinud), kokku maksime 300 RMB ööbimise, kausis pesemise ja tähtede all pissimise eest.