Ilmad on nüüd lõplikult külmaks läinud. Aru saab sellest, kui hiinlased hakkavad pikka aluspesu ja vatipükse kandma. Välja minnes saab muidugi ka aru.Meil Kauriga on plaan minna iga-aastasele SwissChami poolt korraldatavale ballile novembri lõpus. Kauri uus ülikond on juba töös, mina tegelen oma kleidiga lähipäevil. Üks muserdus tabas mind aga ootamatult: selgus, et sellises metropolis nagu Peking on täiesti olematu pidulike kingade valik.
T: Kell on täpselt 7 minutit peale südaööd ja taevas käristab äikest.
Nüüdseks on juba hommik ja maa on jälle valge. Liiklusega on pahasti, sest Ayi jäi tund aega hiljaks: ütles, et oli alles neljanda bussi peale saanud. Lisaks oli ta tulnud tossudes, mis tähendas, et pidin talle paari kuivi sokke laenama. Pole vist veel saapahooaeg kätte jõudnud.
Täna leidsin ühed ilusalongi vautšerid ja otsustasin asja uurima minna. Uurimine lõppes sellega, et mõnulesin üliodava õli- ja laavakivi massaaži käes. Peaksin Kauri ka sinna saatma, ta nimelt kardab traditsioonilist massaaži. Ütleb, et ei saa aru, miks inimesed lasevad endale vabatahtlikult haiget teha.
K: Käisin täna õmbleja juures ballikleiti tellimas. Enne Hiinast lahkumist lasen endale kindlasti ühe suure hunniku riideid õmmelda, kuna see teenus on siin lihtsalt nii odav ja kangavalik nii suur. Kauri pidulik ülikond väga heast villasest mustast kangast läheb maksma ca 1400 EEKi. Minu kleit tuleb toorsiidist ja maksab ca 1800 EEKi. Ja kusjuures need hinnad on veel suhteliselt kõrged, st et õmbleja räägib inglise keelt ja asub siinsamas lähedal kesklinnas.
Õhtusöök saab olema oivaline: Ayi teeb Schnitzel’it. Enne meile tulekut töötas ta ühe austria pere juures ja eks talle sealt üht-teist külge jäi. Mille üle on mul väga hea meel.
N: Jälle lumesadu! November on olnud üllatavalt külm. Õnneks saame nädalavahetusel kauaoodatud kütte kätte, praegu plagistame hambaid. Paar päeva tagasi ostis Kaur ühe väikese õliradika, sellega kütame Kaspari tuba. Kui päeval kohvikus kakaotamas käisin, siis tuli küll täielik jõulutunne peale. Aknast paistsid ainult hanged ja kelnerid olid kampsikutesse riietunud. Meie istusime Triinuga sallide sees ja rääkisime jõuluplaanidest. Meil on ikka kojutuleku plaan. Triinu mõtles perega Hiina paradiisikuurortisse Sanya saarele sõita. Olen selle kohta palju lugenud: hiinlased ise kiidavad seda muidugi, sest ega neil suurt muud talvist suvitusvõimalust pole. Samas väljamaalased kirtsutavad nina, kuna pidi olema venelastest üle ujutatud ja kohutava teenindusega.
R: Kuidas küll mehed oskavad haigeks jäädes tagasi lapseks muutuda? Kaur sai kuskilt endale külge vist sama kõhutõve, mille Kaspar nädal varem läbi põdes. Hommikul kohe tööle ei läinud, aga kui une sai täis magatud, siis hakkas tööle tahtma. Endal oli 38-kraadine palavik ja nõrkus. Lõpuks suutsin teda veenda, et ei ole hea minna ise tööle püstijalu põdema ja ka teisi nakatama. Või ei olnud siiski mina see veenja, vaid fakt, et tehase uksel mõõdetakse kõigil sisenejatel temperatuuri. Huvitav, kas turvamees oleks tehase direktorile öelnud, et sina täna sisse ei saa, mine koju tagasi.. Eks Kaur võib-olla hoopis seda hakkaski kartma.
L: Sõitsin mina täna taksoga ja väikses ummikus istudes nägin, kuidas üks ühekäeline noormees oli endale tänaval ameti leidnud. Autode aknapesija elukutse pole muidugi mingi uudis ega Hiina leiutis, aga viis, kuidas ta seda tegi, annab kindlasti silmad ette muu maailma kollegidele. Kõigepealt tuli suur kummardus (no vähemalt sama sügav, kui Obama Jaapani keisri ees tegi, http://www.postimees.ee/?id=188106) juhi aknale, siis tõmbas tolmuharjaga esi- ja tagaklaasi üle, liikus tagasi juhi akna juurde ja tegi uuesti kummarduse. Kuna takso siiski liikus, nägin ainult kolme klienti, aga tundus, et need kõik olid rahul, sest aken paotus veidi ja paber poetati välja. Ka nii saab.
P: Kuna ilmad on kohutavalt tuulised ja seega ka läbilõikavalt külmad, siis väljas pole suurt midagi teha peale külmetamise. Pühapäeval sai siis perega käidud hoopis sellises kohas nagu Pekingi loodusajaloo muuseumis. Mäletan lapsepõlvest, et mulle koledal kombel meeldis Tartu Zooloogiamuuseumi topiseid käia vahtimas, nii et lootsime Kasparis ka topisevaimustust äratada. Tegelikult oli päris lahe väljapanek, loomad olid presenteeritud oma looduslikus keskkonnas (või nojah, kui palju seal seda loodust ikka oli, pigem plastmass ja värvid). Kasparile päris meeldis, ühe korra pistis küll kisama, kui seatopise juures ühe veidi suurema poisiga parima vaatluskoha pärast kisklema läksid. Ahv ja kilpkonn on muide Kaspari lemmikloomad.
No comments:
Post a Comment