Septembri lõpus toimus siis väljasõit vanematega. Muumi oli varem otsustavalt sõna võtnud, et tema tahab sinna, kus terrakotasõdurid on. Nii et siis Xi´an. See linn ägab muide igapidi turistikoorma all ja seega on sinna rongireisi planeerimine suhteliselt tülikas. Meie sõit sattus otsapidi veel pühade(eelsele) ajale ja nii pidasime targemaks tagasi tulla lennukiga.
Kahjuks papa jaoks jäi matk veidi lühikeseks (ja ootamine pikaks), kuna üles jõudes ja peale paarisada meetrit jõudsime ühe suhteliselt järsu trepini. Siinkohal papa täpseid sõnu edasi ei anna, kuna sellele leheküljele võivad ka alaealised sattuda. Aga lugejale teadmiseks, et papa oli samas kohas täiesti olemas, kui me 3 tundi hiljem tagasi jõudsime.
Loomulik kadu kahe kivi vahel
Niisiis jätkasime muumiga kahekesi. Seekord oli meil ilmaga vedanud ja vaated olid imeilusad. Vahepeal kiskus küll veidi pilviseks, aga see oli pigem mõnus vaheldus päikesele. Käisime ära neljast tipust kolmes, alguses oli küll plaanis kahele minna, kuid, nagu hiljem selgus, petsin ma meid alatult ka kõrgemaisse tippu. Plaan oli küll see ajapuudusel võtmata jätta, aga eksisime õigest rajast kõrvale ja käisime ka lõunatipus ära nagu naksti. Tegelikult ei võtnudki see ülemäära aega, kuid mägedes ei oska alati distantsi ja kõrgust hinnata.
Enam kõrgemale ei saanud
Kõige hullemad on tegelikult pikad järsud trepitõusud ja –langused. Tõus on muidugi füüsiliselt kurnavam, kuid piisavalt järskudel tõusudel saab alati käed appi võtta, see aitab. Laskumine pole nii raske, kuid samas peab olema hästi ettevaatlik, eriti sellistes kohtades, kus astmed on tehtud muistsete hiina kipsjalgade tarbeks. Mina oma nr 37 loodotškatega pidin külg ees või varbad üle ääre laskuma.
Nagu ka Huang Shanil, olid ka siin põlisronijad ehk kandjad, kuid siin üllatasid nad meid oma majandusliku mõtlemisega. Selle asemel, et oma koorem kärmelt sihtkohta toimetada, tegid nad väikesi lisapuhkepause ja samal ajal ka haltuurat. Nägime kahte etteastet: üks mees esitas aaria tuntud hiina viisikesest (möödaminejad võisid kaasa laulda) ja teine oli eriti osav – mängis korraga vilepilli ja seisis ühel jalal, pakid õlal.
Linna tagasi jõudsime alles hilisõhtul, kuna kiirteel (mis oma nime ei väärinud) olid hirmsad ummikud. Kolmest ja poolest rajast (poolik on nö hädaotstarbeks) olid remondis kaks ja pool. Ja selle jama eest pidi veel kiirteemaksu maksma!
Meie autojuht. Käsi püsti, kes sellisega sõitnud on!
Õhtul läksime näljastena linna peale süüa otsima ja sattusime moslemi kvartalisse. Muidu pole Xi’an minu meelest eriti vaatamisväärne linn (kes tahab linna nautida, minge Pingyaosse), aga moslemi kvartal oli huvitav küll. Pisikesed kõrvaltänavad, mis on täis rätikutes träni- ja näksimüüjaid. Lambaliha oli muidugi põhitoidus. Tellisime seda ise ka, aga ma ei ütleks, et üldse kasukat tunda polnud. No ei istu mulle see lambaliha.
Järgmisel päeval sõitsime siis terrakotasõduritele külla. Pean tunnistama, et LOOMULIKULT on leid muljetavaldav, kuid võib-olla olid ootused eelnevalt loetud kirjanduse ja nähtud piltide põhjal isegi suuremad.
Merest väljub vägi mingi ja seal kuskil hulgub ringi..
Sama palju avaldas mulle muljet keiser Jingdi haud ja muuseum. Võib vabalt öelda, et ma pole kusagil Hiinas olles veel nii vähe hiinlasi näinud, kui seal oli. Suur maa-ala ja täielik vaikus. Ilmatuma mõnus.
Mission impossible: leia pildilt elus hiinlane
Lõime aega laiaks, vaatlesime liblikaid ja toitsime hirvi.
Roosipõld
Muuseumi juures meeldis see, et muuseum oli rajatud hauakünka sisse, nii et väljakaevamiste leide sai läbi klaaspõranda näha. Kõik oli hoopis paremini eksponeeritud kui terrakotasõdalased.
Lõpetuseks on mul ka üks pisike palve: kui keegi teab, kuidas Sony HD Handycamilt videoid arvutisse laadida saab (nii et neil oleks mingi formaat, mida mu arvuti tunnistab ka), siis andke teada. Praegune formaat on m2ts ja sellega ei oska ei mina ega Kaur midagi peale hakata. Kui oskaks, siis saaks siia lisada ülilahedaid videoid papa põlvenõksutamisest püha mäe otsas.
No comments:
Post a Comment