Kahekümne kaheksas nädal ehk väikesed muutused

Nojah, jälle on korteri otsimine päevakorras. Jõudsime siiski järeldusele, et meie praegune eluase veidi väike, st et pindala on justkui piisav, aga kappe ja muid panipaiku napib. Kauril tegelikult vist suhteliselt ükskõik, tema riided on kõik ilusti ühes suures hunnikus, kus siis aeg-ajalt kortsus T-särgi väljakaevamised toimuvad. Mina aga rahul pole, esiteks pean mina need kortsus särgid talt seljast kuidagi kätte saama ja uuesti üle triikima ja teiseks hakkab mu enda kapp ka täis saama juba.

Nii et olen nüüd korterivaatlemisega tegelenud. Kuna praegune korter sai pea aasta tagasi otsitud, siis ausalt öeldes polnud meeleski, kui suur probleem sobivat leida oli. Ja tundub, et ega sel korral ka just libedalt ei lähe.

Kõigepealt ajab mind pead kratsima asjaolu, et hiinlastel ei ole mitte mingit maitset mööbli osas. Enamalt jaolt on korteritesse kokku kuhjatud mööblitükid täiesti kokkusobimatud ja stiililt väga uhkeldavad. Lühtrid on nii vägevad, et juuksed jäävad kinni, lauad on klaasist nii suure pinna ulatuses kui vähegi võimalik, kardinatel kuljused küljes. Ja tuligi välja, et 1. hiinlastele see stiil meeldib 2. nad arvavad, et ka välismaalastele meeldib.

Teiseks üllatatakse potentsiaalset üürilist igasugu kummaliste „sisustuselementidega”: näiteks ei mahu külmkapp kööki ja seisab lihtsalt keset korterit või on korteri neljast toast üks lukus ja keegi ei tea, kus võti on.

Õnneks on otsingutega veel aega, kolima peaksime alles aasta alguses.

Pikka aega pole vist ka Kasparist midagi kirjutanud. Lühikokkuvõte on siis selline, et oskab öelda vähemalt 50 sõna eesti keeles ning kindlasti paar sõna hiina keeles (kõigist ei pruugi mina aru saada). Eile sai tal ka esimest korda korralikumalt juukseid lõigatud, siiani olen suutnud paari salgu kaupa kääridega ära naksata. Nüüd ajasime masinaga. Ega see ka loomulikult kiirelt ei läinud, alguses pidin Kauri peal ette näitama, et surinat kartma ei pea. Itsitamisega pooleks sai siis enam-vähem.


Olen vaikselt mõelnud ka selle peale, et Kaspar lasteaeda panna. Praegu on vist tema jaoks veel veidi vara, aga näiteks pool aastat vanemad naabrikaksikud alustasid tänasest poole päeva kaupa.

Kaspar on meil suur loomasõber, kui saab, siis kallistab kõiki koeri. Sellepärast viisime ta ka väikesele safarile (jah, isegi sellised asjad siin olemas). Tiigri ja koera (loe:hundi) tundis ära, teised loomad jäid tuvastamata veel. Küll jõuab. Kuigi see safaripark pidi olema üks „vabamaid” loomade jaoks, oli siiski paha vaadata, kuidas hiinlased pargi reegleid otse keelava sildi all eiravad. Autoakna avamine oli kiskjate juures keelatud, aga loomulikult oli vaja pea ja käed peaaegu lõvi lõugade vahele pista. Ja loomulikult jäävad karud nälga ja janusse, kui neile limpsipudeleid ei visata.

Eee... tšunga-tšanga?

Olen tegelikult hunniku teemasid ja toimunud sündmusi unarusse jätnud, aga seda pigem kehva ühenduse kui suure laiskuse tõttu. Homme aga hakkan tubliks ja järgmisel nädalal saate veel üht reisireportaaži koos rohkete fotodega lugeda. Ja toitlustustunni olen endiselt teile võlgu, ka see tuleb veel enne aasta lõppu. Vot kui palju asju peab enne aasta lõppu tehtud saama: uus korter otsitud, blogid kirjutatud, Kaspari sünnipäev peetud ja veel paar asja, millest valgustan teid siis, kui asi korras. Ahjaa, kui suve lõpus ei teadnud, millal uuesti Eestisse tuleme, siis nüüd ütleks, et tahaks siiski jõuludeks tulla. Päris kindel veel pole, aga lumeisu on suur küll. Kui meie pakime siin plätusid kokku, siis teisel pool maakera ehitatakse juba lumememme :)