Kuuekümne neljas nädal ehk Langmusi, Gansu provints, 5. päev

Viienda päeva hommikul pakkisime oma hädavajalikud kodinad kokku, valmistudes kahepäevaseks ratsamatkaks. Retki korraldab Langmusi Tibetan Horse Trekking, küll Hiina kohta suhteliselt krõbeda hinna eest, aga vähemalt annavad nad kogu info inglise keeles. Giid ise oli küll kohalik nomaad, kellega rääkisin hiina keelt. Hobused anti meile suhteliselt vanad kronud, mis ei takistanud neil siiski iseloomu näitamast. Minu oma oli tegelikult väga hästi juhitav isegi ühe käega, aga Sveni oma tegi, mis ise tahtis, mitte mis ratsanik käskis. Lisaks ei suutnud Sven kuidagi sadulas harjuda ja kaebas pidevalt oma haiget saanud kehaosade üle. Ja isegi kui ei kaevelnud, siis oli nutulaul ta näole kleebitud. Aga oli ka helgemaid momente, kus ta meenutas mulle seda vene "Kolme Musketäri" d'Artagnani. Jutt käib siis filmi alguskaadritest, kui d'Artagnan oma setukal Pariisi jõudis.. :)
Nagu kaks tilka vett (vabandan kehva kvaliteedi pärast, aga isegi nii on sarnasus ilmne).

Algul sõitsime 2500 m kõrgusel mööda karjamaid, kuid üsna varsti suundusime kõrgemale. Kõige kõrgem punkt, kus olime, oli ca 3800 m merepinnast. Üldiselt soovitatakse nii kõrgele suundudes mingeid ravimeid mägihaiguse vastu kaasa võtta, meil midagi polnud, kuigi Sven siiski peavalu suutis saada kas siis kõrgusest või tuulest, mis esimesel õhtul pea tormiks paisus.
Pildid tegi Sven
Juhiseid anti meile teisigi kaasa, näiteks koerte kätte jäädes nende eest mitte põgeneda. Karjakoerad on neil seal suured ja kurjad loomulikult, et huntide ja varaste vastu kaitset oleks. Me küll ühtegi hunti ega varast ei näinud, aga näritud konte vedeles siin-seal küll. Aga koertest rääkides, siis minul õnnestus üksi kolme koera seltsi sattuda küll. Üks hetk, kui olime keset mägist maad lõunasöögi lõpetanud ja kahetunnine kohustuslik leiva luusse laskmine mulle tüütavaks muutus, võtsin oma fotoka ja ronisin pildistamise eesmärgil veidi kõrgemale.
Seltskondlik lõunasöök (pildistas Sven)
Ühe mehe võttis matk ja "rammus" toit küll kiirelt võhmale. Läbitud alles pool päevateest.

Mingi hetk olin jõudnud meeste nägemisulatusest välja ja kolme koera teele. Tardusin sinnasamma, õnneks ei tundunud penid arvavat, et ma hunt või varas olen. Minu isegi koertele selge turisti välimus tuli vähemalt ükski kord abiks. Aga enne, kui nad jõudsid minust päris ohutusse kaugusesse, kihutas mind päästma mägedepoeg oma mäemotikal. Sain siis peale ratsutamist veel mõnusa vedrutava sõidu allamäge (Sven, miks sa pilti ei teinud???)
Motikas, mis mind alla tõi
Kui meestel oli lõpuks söök kerest läbi käinud, matkasime edasi. Siis alles hakkasid õiged tõusud pihta. Mäletan veel, et korraks mõtlesin, et hea, et hobused siiski nii rahulikud on, ei oleks küll tahtnud kuskil kitsa mägiraja peal ennast kehtestama hakata.
Neid elukaid olid kõik mäeküljed täis, elasid nad maa sisse kaevatud aukudes, nagu alumise pildi nurkades näha võib. Need kaks olid suures mänguhoos ja ei pannud meie saabumist üldse tähele. Alles siis, kui päris lähedale olin suutnud hiilida, tundis üks neist tõenäoliselt "vaenlase" lõhna ja oma urgudesse nad padavai kadusid.

Õhtuks jõudsime "meile määratud" karjamaani. Ei liialda üldse, kui ütlen, et see vaade võttis ahhetama.
Meie eluase üheks ööks

Sellel lõputul karjamaal mägede vahel oli neli jakikarvadest tehtud telki, kus elas neli nomaadiperekonda, kelle kantseldada oli 1500 jakki ja hunnik lambaid. Ja selle kantseldamise töö teevad ära põhiliselt naised. Nomaadi meestel on tänapäeval üsna väike roll kodustes töödes jäänud. Meile lausa öeldi, et nii mõnedki eelistavad jätta naised nädalaks omapäi ja veeta aega külas (teed) juues ja kaarte tagudes.
Nomaadide põhiline elatusallikas hüppel üle jõe. Nende elukate käest tuleb siis nii piim, liha kui ka majamaterjal ja küte. Küttena kasutatakse puude puudumisel jakikakat, mis igal hommikul käsitsi kokku korjatakse ja kuivama pannakse. Telkides jagab "köök" ruumi kaheks: ühel pool on matid ja magamisasemed, teisel pool nõud, muu kila-kola ja kuivanud "küte".
Mina (mitte nii töökas) ja perenaine (väga töökas), esiplaanil köök. Kinkisime talle rukkilillekaelakee, mida ta ka pildil kannab. Mina kannan laenuks saadud perenaise ehet; ehteid kannavad muide naised kõikidel töödel, ka kakat kogudes. (Pildistas Sven)

Kohale jõudes õpetas meie giid meid lingu viskama. Muidugi mitte kiviga, see oleks liiga ohtlik olnud, vaid jakikakaga. Meie erilist osavust üles ei näidanud, küll aga meie giid, kelle kivi lendas kui Kanteri ketas.
Pildistas Sven

Proovisin ka jakisõitu, aga looma selg oli märg, ligane ja väga-väga ebamugav. (Pildistas Sven)

Selleks ajaks oli tuul täiesti väljakannatamatuks muutunud, seega otsustasime varjuda. Meid kutsuti naabertelki, kus juhtumisi majutati kaht austraalia tüdrukut. Lõpuks saime siis kellegagi ka arusaadavamas keeles suhelda, eriti õnnelik selle üle oli Sven. Nende pool pakuti meile ka kuulsat jakipiimateed (mulle ei meeldinud, rasvane maitsetu lurr oli) ja jakipiimast tehtud jogurtit, mis aga oli ülihea. Õhtusöögiks aga saime vahelduseks juba mitmendat korda jutti riisi ja kuivatatud jakilihakillukesi kapsaga. Aga sellise kogemuse nimel olen igatahes mina nõus elama ka lihata.

Magasime perekonnaga samas telgis, kõik ühes reas. Perenaine tegi meile ja oma poegadele asemed, pakkis meid kõiki sisse (magasime kahes magamiskotis ja lisaks sellele laotati meile mingid kufkad peale) ja hakkas ise veel koristama. Ma ei teagi, mis kell ta magama läks, kell oli igatahes 12 läbi. Mul aga tuli veel lühem öö, kuna magada sain vast paar tundi ainult. Kui perenaine kolistamise lõpetas ja magama sai, siis kukkus keegi norskama ja lisaks oli nii kuramuse külm ka veel (olin äärmine), et üks külg kippus kogu aeg jäätuma. Jätkub...

Kuuekümne kolmas nädal ehk Langmusi, Gansu provints, 4. päev

Xiahest edasi sõitsime Langmusi'sse. Üsna pea muutusid mäed laugemateks ja hakkasid vahelduma loomi täis rohumaadega. Need vaated bussiaknast on kõige ilusamad, mida ma näinud olen.
Langmusi on paari tuhande elanikuga küla ja ükski hiinlane, kellele seda kohta reisi kestel mainisime, ei teadnud seda. Langmusisse läksime eesmärgiga teha läbi paaripäevane ratsamatk ja ühtlasi näha, mismoodi nomaadid elavad. Küla oli väga kena, ainult et kole räpane nagu ikka. Kusagilt mägedest algas väike jõgi (mille vesi lättest täiesti joodav, ise proovisin), mis jooksis läbi küla. Külas aga olid kaldad kõiksugu sodi ja prahti täis ja see polnud veel kõik. Jõeäärsete majade vetsud olid ehitatud kõik jõe kohale, nii et mis sealt alla kukkus, see ka jõkke maandus. Ja sealsamas allavoolu pesid inimesed oma pesu..
Vaese inimese WC
Langmusi peale päikeseloojangut
Kuna esimesel päeval oli plaani võetud ainult kohalejõudmine, siis otsisime LP abiga endale ilusa ilma tegevust. Sõelale jäid kuumaveeallikad. 120 RMB eest saime auto koos juhiga , 20 RMB maksis veel sissepääs.
Ühel hetkel pandi liiklus kinni, kuna sõdurid pidid keset teed joostes oma füüsist parandama. Mina tegin salaja pilti.
Esimese hooga tahtsime aga tagurpidi tagasi tulla, kuna koht, kuhu meid juhatati, oli sisebassein, meestele ja naistele eraldi. Sven ütles, et tema nende koledate meestega küll koos paljalt basseini ei taha minna. Õnneks suutsin ennast nii palju selgeks teha, et meid juhatati väiksemate väljas asuvate basseinide juurde. Valisime kõige kaugema ja tühjema allika, kus vaid üks mees sees istus. Ega me päris kindlad polnud, milline kohalike allikaskäimise kombestik välja näeb, nii et igaks juhuks küsisime üle, et kas sobib, kui me temaga ühineme. Koorisime siis ennast ujumisriiete väele. Ilm oli ilus, aga nii kõrgel mägedes väga soe just polnud, nii et kobisime ruttu vette. Vesi oli mõnusalt soe nagu vannivesi, ainult et mudane. Jõudsime vees olla vaevalt paar minutit, kui pool küla kohale vajus - mõned pealt vaatama, mõned osa võtma. Millegipärast ronisid vette just vanad naised (kas põhjus võis olla Sveni valges ja kohalike uskumuste järgi kindlasti valgendavas kehas?). Nalja sai palju. Kohalikke naisi kümblemas nähes sain aru, et bikiinid pole mitte päris õige kehakate allikates istumiseks. Ilmselt põhjustas just see meessoost vaatlejate kogunemise kaldapealsele.
Sven ja kohalikud kaunitarid
Teiseks muutusid Sveni hõbesõrmused vees kullaks. Ehk oleks pidanud oma pudeliveed kaasa võtma ja vette pistma, võibolla oleks veiniks muutunud. Või vähemalt õlleks (soojaks küll kahjuks).
Igatahes jätsime endast kindlasti maha kustumatud külalegendid.

Kuuekümne teine nädal ehk jälle kiirpostitus

Aeg on nii kiirelt läinud, põhiliselt ees ootava Eesti puhkuse tõttu (shoppamine, shoppamine..). Kaur ja Kaspar lendavad homme Eestisse, mina aga Yunnani provintsi Lõuna-Hiinas. Seal plaanis veeta viis mõnusat päeva ja peale seda Eestisse.

Gansu järjejutt ei jää kindlasti unarusse, järgmine postitus saab olema vähemalt sama äge kui eelmised ja poolpaljaid mehi näeb ka (mõeldes püsiklientidest naistele).

Seniks aga nautige suve!

Kuuekümne esimene nädal ehk Xiahe, Gansu provints, 2. ja 3. päev

Eelmisel korral alustasin suure õhinaga oma reisikirjadega ja unustasin täielikult anda ülevaate, mida Gansu provints üldse endast kujutab.

Gansu on riigi üks kõige vaesemaid provintse, kuid rikas ja huvitav ajaloo, kirjute rahvuste ning vaatamisväärsuste poolest. Ka loodus on väga vaheldusrikas, on nii mägesid (Gansu provintsiga saab alguse Tiibeti platoo, Gansu kõrgeim punkt 5547 m), jõgesid (Kollane jõgi) kui ka kõrbi (Gobi kõrb põhjaosas). Kuna aega oli meil aga vaid nädal, siis pidime piirduma provintsi lõunaosaga ning loobuma kaamelisõidust Siiditee düünidel.

Tianshuist sõitsime hommikul edasi Lanzhousse. Rong hilines, mis tegi küsitavaks meie jõudmise Xiahe bussile. LP järgi oleksime igatahes pidanud maha jääma. Veel üks asi, milles me polnud kindlad, oli see, et mis konditsioonis sinna jõuame, kuna hommikusöögiks oli hotellis olnud üks muna ja seitse erinevat sorti kapsast. Nii et olime sunnitud terve päeva küpsiste ja kuivikute peal elama.

Seekord sõitsime tavaklassis (kestis ainult 4,5 tundi, ca 50 RMB) ja sattusime jälle uudiskauba rolli. Üks näide: mingi hetk istus meie vastu üks meesterahvas, kes tundis suurt huvi Sveni telefoni vastu. Sven, lahke inimene, andiski. Mees tõmbas rahulikult menüüst pildigalerii lahti ja kukkus sobrama. Tavaklassis sõit võib olla huvitav, aga enamasti on see tegelikult piinarikkam. Nelja tunni jooksul pidime kordusena kuulama tervelt nelja hiina laulu. Ja oleks siis veel, et ainult originaalis! Üsna varsti hakkasid hiinlased sama lugu joristama ja ma kahtlen väga, kas sa, Teele, sellisele kakofooniale enam 3+ oleksid hindeks pannud.

Puhtusega oli ka pahasti. Kõik, mis kasutuks osutus, lendas põrandale. Mingi hetk tuli siis tädi luuaga ja pühkis selle saasta jälle kokku. Kui ise ei ulatanud, siis andis luua reisijate kätte, et nood siis abikäe ulataks.
Kui lõpuks Lanzhousse jõudsime ja LP lahti lõime, et vaadata, kuhu kanti bussijaam jääb, lendasid meile peale kümmekond kohalikku minibussimaffialiiget. Peale paari minutit tingimist saime hinna enam-vähem mõistlikuks ja 20 minuti pärast olime juba bussijaamas. Meie suureks kergenduseks tahtsid siiski kõrgemad jõud, et me ikka samal õhtul pühalinna Xiahesse jõuaks - bussi väljumisaeg oli tunni võrra edasi lükatud. Siinkohal tahan tänada kõiki asjalikke reisiblogipidajaid, eriti seda, kes soovitas teha bussijaama jaoks koopiad nii passist ja viisast. Oligi nii, piletit enne osta ei saanud, kui koopiad olid nende valduses. Gansu ja sellest lääne poole jäävad provintsid on siiani päris tugeva kontrolli all. Tiibeti kohta teavad kõik, aga see, et Xinjiangi provintsis taastati ligipääs internetile alles kuu aega tagasi peale 10 kuud kestnud pimedust ja et igal varakevadel osad Gansu linnad on välismaalastele keelatud, ei ole eriti levinud. Olin üllatunud, et LP sellist olulist infot koopiate vajalikkuse kohta ei edastanud.

Lanzhoust Xiahesse on nelja tunni sõit mööda mägi- ja külavaheteid. Üritasime Sveniga kordamööda bussi tagaistmel magada, aga tagajärjeks oli hoopis soolikapunupats minu keres. Xiahesse jõudsime pimedas ja padukaga. Hotelli leidmisega probleeme ei tekkinud, takso tõi meid 5 RMB eest ilusti ukse ette ära. LP järgi maksime küll 4 RMB liiga palju, aga vihmaga ei tingita.
Xiahe peatänav
Xiahes on üks olulisemaid väljaspool Tibbetit asuvad mungakloostreid. Küla ise asub täiesti mägede vahel, kuskil 2000 m kõrgusel merepinnast. Elanikud on ka enamikus tiibetlased, kelle olemus ja keel meeldivad mulle hoopis enam kui hiinlaste omad. R-tähte oskasid nad muide ilusti põristada. Rääkimata riietusest. Ega kirjeldada pole suurt mõtet, pildid räägivad enda eest.
Nomaadi (amdo) naised traditsioonilistes rõivastes
Vihm jäi järgmisel päeval järele, nii et saime kloostrialadel enam-vähem kuivalt ringi uidata. See küll ei kehtinud kõige tõsimeelsemate palverändurite kohta, kes käisid ümber kloostri (3 km!) sõna otseses mõttes roomates. Mõnel oli selle tarbeks ees kilepõll ja käte ümber spetsiaalsed puust plätakad, aga mitte kõigil. Neid palvetajaussikesi nägime hiljem mitmel pool, kaasa arvatud eikellegimaal keset maanteed. Kust nad olid tulnud ja kuhu suundusid, ei tea. Ainult et see teekond võttis neil kindlasti aega terve päeva (kui mitte rohkem).
Mulle tundus tiibeti budism hoopis siiram kui hiina zen (või chan) budism. Ei teagi, kas põhjuseks oli kloostri asukoht, munkade täielik rahulikkus ja pühendumus või midagi muud, aga isegi minul, paadunud paganal, tekkis väike aukartus kogu selle koosluse vastu.
Labrangi mungaklooster (pildi tegi Sven)
Ja söögid! Eelmise päeva küpsisemass veel mässas mul kõhus, aga ega sellel pikka pidu enam ei olnud, kuna kohalik nomaadirestoran pakkus erinevaid (jaki)liharoogasid oma üüratust menüüst. Mul oli raske uskuda oma silmi, kui nägin, millise toidukoguse suutis Sven ära hävitada. Enamiku sellest moodustas muidugi liha. Nagu ta ise kommenteeris, et naistega on hea reisida, kuna naised söövad nii vähe ja siis jääb talle toitu rohkem. Mille vastu mul polnud midagi, eriti kuna reisi lõpuks olin kaks kilo kergem.

Kuuekümnes nädal ehk Tianshui ja Maiji Shan, Gansu provints, 1. päev

Öörong Hiinas pole naljaasi. Kui ootesaali sisenesime, olime ainukesed valged nii umbes miljoni mustpea hulgas. Ja järjekord selline, et ega meie küll enam peale ei mahu. Aga mahtusime küll, meil olid isegi lausa kupeekohad. Sõit kestis 16 tundi ja maksis 511 RMB. Meie lõpp-peatus oli Tianshui, mille lähedal asuv võimas Maiji Shan oli meie esimeseks vaatamisväärsuseks. Mäe küljele on uuristatud grotid ja Buddha kujud, valmimisaeg jääb 500. a kanti.
Trepid, trepid.. kes tahab treppidest eluks ajaks kõrini saada, tulgu Hiinasse.
Tianshui pole iseenesest kuigi köitev linn, kuigi omad võlud tal olid.. sellest edaspidi. Maiji Shan aga oli seda rohkem vaatamist väärt. Huvitav on see, et hiinlased on sellest kohast kuidagi mööda läinud. Peale meie oli mäel veel umbes kümmekond turisti, mille üle ma muidugi ei kurda. Täielik Eesti tunne tuli peale: ritsikad laulsid, õhk oli puhas, tuul oli nagu Pärnu rannas, rohi rohelisem kui mujal Hiinas. Ainuke miinus asja juures oli see, et päike kraapis lagipead ja külma õlut polnud kusagilt saada.
Meie annetus, ehk saame prillidega vanahärra läbi õndsaks.
Tulevastele ränduritele veel nii palju infoks, et hotell (***) maksis 138 RMB, sõit mäe juurde taksoga 150 RMB (proovisime 100-ga saada nagu LP soovitas, ei õnnestunud, inflatsioon on vist oma töö teinud) ja mäepilet 70RMB. Aga jah, koht ise on paras ääremaa. Inglise keelega ei maksa proovidagi. Mulle muidugi sobib, sundolukorras hiina keele praktika on igati teretulnud. Isegi Sven, kelle käest tavaliselt ainult kriitikat kuuleb, ütles, et mida ta ilma minuta siin peale hakkaks. Pekingis läks nii kiireks, et ta ei jõudnud oma postkaarte teele panna, mõtlesime, et teeme seda siis Tianshuis. See osutus aga ootamatult raskeks. Keegi polnud Eestist midagi kuulnud ei inglise ega hiina keeles. Ka töötajate lappamine paksus mustas kaustas ei andnud tulemust. Lõpuks kogunesed postkontoritöötajad omavahel arutama, et kus täpselt see olematu riik asub. Arutus andis siiski mingisuguse tulemuse, Svenilt kasseeriti iga kaardi eest 4 RMB ja teele nad läksid. Loodetavasti siiski Eesti poole, mitte prügikasti.
Noored veedavad aega ilmselt juuksurisalongides
Mudaromantika
Õhtul otsustasime linna peal ringi vaadata ja süüa otsida. Sven oli suures lihanäljas, aga mida me ei leidnud, oli korralik söömakoht. Viimases näljas läksime kohta, kus aknapealne pilt meenutas liha ja menüüst tundsin ära lihamärgid.
Paluks seda liha, mis pildil! (pildi tegi Sven)
Kahjuks osutus see väikseks petekaks. Liha asemel oli tegemist naha ja kontidega. Aga kui juba jumalad niimoodi ära peteti, siis mis meist rääkida.
Ma kordan, kuhu kadus liha??
Me olime muide üle linna hitid. Ettekandjad tegid meist söömise ajal pilti, ei imesta üldse, kui need pildid selle olematu lihaga roa kõrvale maanduvad. Kui otsustasime tänaval piljardit mängida (1 RMB!), siis 5 min pärast oli selge, et see oli viga. Pealtvaatajaid koguned nagu ping-pongi meistrivõistlustele, ainult et mängijad jätsid soovida. Peale seda, kui Sven küttis kaks palli piki tänavat minema, otsustasime anda loobumisvõidu. Pealtvaatajaile.
Ja nii sündis legend valgetest, kes ei oska piljardit mängida (pildi tegi Sven)
Minule kingiti üllatuslikult tänaval suur lillebukett. Ülekullatud roosad nelgid, kui hiinalikult romantiline. Käes kanda oli neid paras vaev, seega pistsin buketi Svenile otsapidi seljakotti ja nii valmiski esimene Tianshui paabulind.
Pildi tegi Sven
Vahepeal läks pimedaks ja siis ei tundunudki linn enam nii kole. Ehk olid selles "süüdi" väga abivalmis ja külalislahked kohalikud, kes igal võimalusel suhelda tahtsid. Üks hetk, kui välikohvikusse oma õlledega maha istusime, ujusid meie lauda kaks hiina meest, kes Sveni õlle konfiskeerisid (tegelikult sain selle omale), öeldes, et see on naistejook. Selle asemel koorisid nad välja Baijiu, hiina 45-kraadise viina ning valasid Svenile suure topsitäie. Mina keelasin ka keeldumise (suitsudest me juba ütlesime ära). Sven siis tegi vaprat nägu ja jõi, samal ajal kui mina nautisin oma kaht õlut. Komplimente jagus muidugi hulgim, eriti mulle. Et mis mõttes mul on laps? Jälle kord pidavat ma välja nägema nagu 18-aastane. Ma ei tea, kas see pidi olema hiina külgelöömistaktika, aga selline jutt hakkas tulema siis, kui olime neile öelnud, et Sven pole mitte minu abikaasa.

Sellel õhtul sain veel ühe kogemuse võrra rikkamaks, pidin nimelt suure hädaga ämbrisse pissima. See oli ühe söögikoha ametlik WC nimelt. Ega häda ei anna häbeneda, või kuidas see oligi..

Mul läheb nüüd veidi aega piltide sorteerimisega, nii et järgmisel nädalal järjejutt jätkub.