Thursday, September 30, 2010

Seitsmekümne neljas ja seitsmekümne viies nädal ehk ei midagi erilist

Poolteist kuud läinud nagu lipsti. Pekingi suvi on lõppenud, mõned päevad on veel Eesti suviselt soojad, aga siin tähendab see juba sügist. Paljud käivad juba ringi jopedega, üsna pea on ka pika aluspesu pealetungi oodata. Mina olen siiski veel vapralt "külmale" vastu pidanud, alles hiljaaegu panin tööle minnes jaki peale. Loomulikult märkasid seda kohe ka külmavarestest töökaaslased ja ei saanud märkimata jätta, et ju ka mina olen ikkagi inimene.

Töösse olen ka ennast nüüd juba päris hästi sisse söönud. Üks kuu ja asjad on enam-vähem kõik üle antud. Natuke esineb siiski keeleprobleemi ehk siis mõned tarnijad, kes küll täiesti rahuldavalt inglise keeles kirju kirjutavad, ei oska inglist rääkida siiski teps mitte. Isegi chinglishit alati mitte. Ja osa majasiseseid telefonikõnesid mulle lõpeb ka kinnise tooniga, ilma suurema jututa. Nojah, teevadki elu lihtsamaks.

Tööl olen mina vist küll ainuke, kes ei lürbi vahetpidamata teed juua. Teistel kõigil on ikka suured kopsikud teega pidevalt ees, mina aga käin salamisi altkorruse masinast kakaod võtmas. Ja võileib vaheldub kamaga. Hommikusöögina siis. Muidu on söögiga selline lugu, et lõunaks on hiinakas. Mis siit ikka muud tahta. Õnneks on lõuna tehases kõigile tasuta. Ja ausalt öeldes, ega halvem küll pole kui Elva tehase tasuline söökla. Vahepeal on mingid kummalised ollused mõne toidu sees, aga need jätan siis lihtsalt võtmata. Sööklas on muide hea jälgida, kuidas hiinlased pulki hoiavad. Pean ennast pulganduses juba suhteliselt osavaks, aga minu haare on küll täiesti väljamaalase oma. Hiinlased ise üldiselt nii ei hoia, kuigi ega mingit ühest reeglit, kuidas peaks, küll pole.

Tänasest on meil nädala jagu puhkust, juhhuu. Meie kuhugi kaugemale ei reisi, see on plaanis veebruaris, aga väikese preeriamatka tahaks ikka ette võtta. Niisiis ongi plaan selline, et paari päeva pärast stardime meie ja kaks soomlast (töökaaslane ja tema naine) põhja poole. 500 km sõitu ja loodetavasti jõuame sihtkohta pärale. Läheme tööautoga (milleks on 7-kohaline Honda), mille kohta meid aga hoiatati, et see võib vabalt kuskile kinni jääda. Ühesõnaga, kui nädala pärast uut kirjet pole, siis oleme tõenäoliselt mõnda kohalikku jurtasse sisse kolinud ja elatame ennast karjatamisega.

Lõpetuseks üks ülimenukas vinjett otse tööelust (neile, kes FB-s pole):

Chinese colleague: What is Estonian national sport?
Me: I don't know, maybe cross-country skiing. Can you do it in China?
Chinese colleague: I don't know, but I would like to try. But I'm afraid I'm not strong enough. How long does it take to ski across the country?

Friday, September 17, 2010

Seitsmekümne kolmas nädal ehk ühe kodutee lugu

Täna sõitsin töölt koju 2 ja pool tundi tavalise 40 minuti asemel. Selle ajaga oleks saanud Tallinnast Tartusse, mina aga läbisin 25 km. Põhjuseks oli igasuguste halbade asjade kokkulangemine. Päev läbi oli juba vihma sadanud, hiinlased kardavad vihma nagu tuld ja sel päeval liiguvad ühistranspordiga ainult need, kes autot ei oma ja taksot ei saa. Tegelikult, kainelt mõeldes, võiks taksod oma hindu tõsta, siis ehk õnnestuks mõnikord kella 5-6 ajal ehk ka mõni vaba tabada.

Teine põhjus oli reede ja loomulikult pühade-eelne aeg. Saabumas kesksügisepühad oma kuukookidega. Vot sellest kuukoogindusest ma aru ei saa. Ma pole veel ühtegi maitsvat saanud, kõik on olnud suhteliselt vastikud käkid. Vabatahtlikult ühesõnaga ei sööks. Isegi nüüd kõik see aeg taksos istudes ja söögist mõeldes ei tõusnud käsi kuukookide poole. Kaasas oli meil neid muidugi hulgim, sel ajal aastas üritavad kõik tarnijad meid kookidega ära osta. Mina olen saanud juba lugematul hulgal kuukoogikarpe. Eile helistas üks tarnija ja ütles, et ta on kokkidega kohe ukse taga. No ausalt, suur tahtmine oli talle vastata, et ärgu tulgu, või kui, siis ilma. Ühe karbi sain ka kingituseks ametühingu poolt. Oehh..

Aga seoses selle tänase ummikuga tuli meil vähemalt ühe töökaaslasega (olgu öeldud, et ta on soomlane) hea idee, mille ma kodus kohe ka Kaurile välja pakkusin. Autosse võiks alaliselt paigutada ühe väikese külmiku, kust ummiku korral saab siis head-paremat võtta. Kusjuures me rääkisime selle töökaaslasega üksteisest veidike mööda. Mina mõtlesin õllest, tema viinast. Aga üks ei välista teist muidugi.

Ja kolmas põhjus oli see, et vahetult enne pühi on ka autode liikumispiirang kaotatud, nii et tänavatel oli oma pool miljonit autot rohkem kui tavaliselt. Ahjaa, räägitakse juba 13 miljonist autost Pekingi piirkonnas.

Kõige parem pilt oli muidugi see, kui ummikus istuvatest bussidest hakkasid tüdinud inimesed välja voorima. Ja nii oligi kiirtee täis tühje busse ja hanereas autode vahel tippivaid jalakäijaid.

Täna jõudsid ka tagasi orienteerujad Qinghai provintsist. Enne äraminekut olid muumi ja papa nagu kaks mälumängurit. Rongipiletid olid viimasel hetkel kuskile kadunud ja üleüldine peataolek võimust võtmas. Aga tagasi nad igatahes jõudsid.

Monday, September 13, 2010

Seitsmekümne teine nädal ehk hiinastumise protsess

Niisiis, kuidas teada saada, kui edukas on olnud lõimumise protsess Hiinas? Selleks sobib ideaalselt Cosmopolitani lollikindel test kümne küsimusega. Ärge ainult tulemusi enne testi tegemist piiluge.

1. Mis on sinu lemmiksöök?
a. verivorst b. kanavarbad c. lagrits

2. Milline on sinu igapäevane riietus?
a. teksad ja dzemper b. argipäeval viigipüksid ja maika (kõhu peale üles rullitud), pühapäeval pidžaama c. ükskõik mis, peaasi, et kaltsukast

3. Mida armastad teha nädalavahetusel?
a. kaua magada b. oma puurilindu jalutada c. sõbruneda

4. Mida teed, kui keegi helistab eriti kärarikkas kohas?
a. ignoreerid ja helistad tagasi b. võtad vastu ja räägid jutud ära, sest sinu hääl käib kõigest üle c. haarad helistajalt telefoni ja pistad liduma

5. Mis on sinu lemmikvärv?
a. must b. punane c. ei tea, läbi tumedate prillide on kõik moonutatud

6. Mis autoga sõidad?
a. Audi b. Great Wall c. tuvastamata

7. Mis raamatu leiab kindlasti sinu raamaturiiulist?
a. piibli b. Mao väikese punase raamatu c. kõiksugused lasteraamatud

8. Lause peale, millest sa aru ei saanud, sa
a. küsid üle b. noogutad kähku c. lased nipsu

9. Kui oled vihane, siis sa
a. ropendad b. naerad närviliselt kõva häälega c. hoiad hinge kinni ja loed lambaid

10. Mis on sinu perekonnanimi?
a. Kask (või mõni muu puu) c. Wang b. ei tea, pass on kadunud

Tulemused:
kõige rohkem a vastuseid. Eestlane oled ja eestlaseks jääd.
kõige rohkem b vastuseid. Liigud Hiina orbiidil, aga mis olekus sa alla sajad?
kõige rohkem c vastuseid. Oled hübriid millestki, mis selles blogis jääb määratlemata.

Monday, September 6, 2010

Seitsmekümne esimene nädal ehk Shanghai revisited

Nädalavahetusel siis, nagu lubatud, toimus meie teine retk Shanghaisse ja esimene EXPOle. Eks me pigem uudishimust sinna läksime ka, vaevalt et enam teist korda kunagi ekstra sellise ürituse peale aega ja raha hakkame kulutama. Kaur oli kusagilt saanud ka priipääsmed ja siis ei olnudki muud kui ainult lennupilet ja hotell bronnida.
Kui eelmisel korral ei pääsenud Bundile jalutama ehitustegevuse tõttu, siis seekord ülerahvastatuse tõttu. Sinna läks kõik see inimene, kes EXPOl polnud.
Kaur kibeles kõige varasema lennu peale ja see tähendas seda, et meil õnnestus sõita tõenäoliselt hetkel maailma kiireima rongiga (päevasel ajal liikus rong aeglasemalt). Selle nimi on Maglev ja sõidab see Pudongi lennujaama ja Shanghai vahet. Rongi tippkiirus on ametlikult 430 km/h, kuigi minul õnnestus pilt teha hetkel, kui tabloo näitas 1 km rohkem! 30 km läbis nigu niuhti 7 minutiga. Väga mugav, kuid rong võiks sõita kesklinna välja. Praegu on lõpp-peatus kuskil keset agulit, nii et tuleb metroosse ümber istuda ja veel 15 min linna poole loksuda.

Esimese päeva olimegi planeerinud EXPO peale. Teadsime, et kaht päeva seal nagunii ringi uidata poleks viitsinud, nii et peale asjade hotelli jätmist põrutasime kohe EXPOle. Kui te nüüd mõtlete, et tuleb ülistuslaul, siis eksite. EXPO on tõenäoliselt maailma mõttetuim näitus. Pooleks aastaks aetakse püsti hunnik arhitektuuriliselt huvitavaid hooneid, mis aga hiljem lammutatakse. Ei mingit rohelist mõtlemist, mis justkui oleks pidanud teemaga haakuma.
Ja enamikus neist hoonetest puudub asjalik sisu. Neisse, milles (võibolla) sisu olemas on, nagunii ei pääse. Pikim järjekord, millest kuulsime, oli 9 tundi!!! Mnjah, me ei viitsinud kuskil üle poole tunni seista. Ja seepärast pidimegi leppima igavamate putkadega. Soome oma, mis väljast oli täitsa võimas, oli seest Marimekko näitus. Ainukesed asjad, mida seal nautisime, olid mustikamoosiga ahjupannkoogid.
Suur ja Väike Peeter (Soome ja Eesti)
Soome maja kõrval, päris magusal maatükil asus Eesti oma. Vähemalt ühte kohta saime ilma järjekorrata sisse. Iseenesest oli Eesti paviljon üks ainukesi, kus oli ka sisu viidud vastavusse EXPO teemaga ("Better city, better life"). Seal sai nimelt sigade sisse jätta oma soovitusi paremaks elukorralduseks. Ja seal ei müüdud midagi.
Eesti paviljoni põssadega
Enamikes teistes paviljonides oli enne väljumist nn pood, kus müüdi rahvuskaupa, aga ka odavat träni a la made in China. Sellega hiilgasid eriti Aafrika riigid, kus peale presidentide portreede, Bolti ning Bob Marley ei näidatud midagi.

Eesti paviljonis võtsid meid vastu kenad eesti tüdrukud, kes olid väga lahked ja viisid meid kohe VIP-ruumi kostile. Saime nende käest ka VIP-pääsmed, millega soovitati meil proovida ilma järjekorrata sisse saada ka teistesse paviljonidesse, kuid see ei läinud läbi. Nagu meile selgitati, siis alguses lasti nende pääsmetega täitsa meelsasti sisse, kuid nagu ikka, tegid hiinlased sellest rahateenimismasina. Räägiti, et neid pääsmeid kopeeriti ja müüdi hiina gruppidele hea hinna eest.
Kõige võimsam paviljon oli mõistagi hiina enda oma, räägitakse, et see on ka üks väheseid, mis EXPO lõppedes ka omale kohale püsti jääb.
UFO has landed!
Ma ei tea, kui palju kriitikat massimeedia EXPO kohta on avaldanud, kuid nii mõnedki "patustajad" on läbi pääsenud. Tüdrukud rääkisid nii surmaga lõppenud kaklusest, surnuks trampimisest kui ka enesetapjast. Kiirelt guugeldades leiab ainult sõnu "väidetavalt"..
Käib küll!
Lahkamislauad
Oleks võinud ju kohe panna sildi, et hiinlastele keelatud..
Õhtul toimus Eesti hoones ka ainulaadne karaoke, kus kõik võisid kaasa laulda. Eestlastele olid omad sõnad, hiinlastele omad.