Kaheksakümne viies nädal ehk ülevaatlik aastalõpueri pildis

Niisiis, jälle üks aasta Hiinas oldud. Toon teieni selle aasta aasta kokkuvõtte erinevatelt elualadelt.

Töö. Masu ehk jinrong weiji on läbi saamas.
Äri ja pangandus. Uued pangad avavad rahvale oma uksi. Või siis katuseid. Või seinu.
Toit. Jagub.
Sport. Hiina rahvussport ÜHEL JALAL VERI PÄHE!
Kunst. Kuulub turistile.
Krimi.
Tarbija24. Uudisilutoote esitlus.
Elu24. Meie mees massidesse!
HEAD UUT AASTAT! Oh õllepuu..

PS! Leidke mind selle nädala Eesti Ekspressist!

Kaheksakümne kolmas ja kaheksakümne neljas nädal ehk niisama

Vahepeal on ajast veidi puudu tulnud, tööl on kiire ja kodus ka. Töine kiirus saab nüüd küll homsega loodetavasti läbi, kuna terve Euroopa kaob kaheks-kolmeks nädalaks pildilt, aga kodus ei muutu küll midagi. Ikka kiire, peohooaeg ju.

Mul oli küll plaanis kogu jõul töötada, aga personaliosakonnast lekkis info, et mul on sel aastal saada tervelt 4 puhkusepäeva ja et need tuleks sel aastal välja võtta. Viimases hädas võib veel veebruari lõpuni venitada. Hiinas on nimelt see seadus, et puhkust uude aastasse üldiselt kantida ei saa, kui välja ei võta, siis peab ettevõte rahas välja maksma. Enics seda loomulikult teha ei taha. Nii ma siis võtangi reede, jõululaupäeva vabaks ja lähen endale linna peale kingitust otsima. Algne plaan oli meil küll Kauriga kahekesi minna, aga seesama personaliosakond, kes nii lahkelt mind puhkusele sundis, ei lase Kauri mitte. See tähendab, et temal pole sel aastal enam midagi saada. Muidugi võiks ta ju vabalt kasutada laoban'i võimu ja lihtsalt tööluusi teha, aga nii patustele tegudele teda veel ei sunni. Mis tuletab meelde, et täna koju sõites tuli jutuks, et keegi siin kõrgel kohal töötav välismaalane oli öelnud, et tema võtaks altkäemaksu vastu küll, kui keegi nii palju pakuks, et saaks pensile minna. Siiani on lihtsalt liiga vähe pakutud, et vastu võtta. Ja sellega seoses tuli omakorda meelde fakt, mis peaks vähemalt töökaaslastele Elvast huvi pakkuma. Nimelt oli siin oma hea mitu aastat tagasi ettevõtetes tavaks, et sisseostjatele palka ei makstudki. Inimesed võeti tööle ilma töötasuta (ma ei kujuta küll ette, kuidas seda vormistati, sunnitöö või vabatahtliku tööna??), kuna teati, et nad teevad endale nagunii töö kõrvat piisavalt raha. Küll vahendades, küll altkäemaksu võttes. Kõik teadsid, et see nii toimib ja kõik olid rahul, nii ettevõte kui ka töötajad. Vot nii. Siinkohal tunnistan ausalt üles, et ka mulle on head-paremat (kui nii saab üldse öelda) pakutud, täna näiteks sain ühe termose (siiani parim saak, seda meil Hiinas veel polegi), aga olen saanud ka mõningaid kinkekaarte. Aga ei midagi sellist, mille kõrvalt annaks lahedalt pensile minna. Nii et arenguruumi on.

Kui muu maailm puhkab nüüd, siis meil on kuu aja pärast meri põlvini. Läheme nimelt Taisse Phuketisse puhkama. Kui mõtlete, et miks selline valik, siis sellepärast, et see on ainuke soe koht väljaspool Hiinat, kuhu läheb otselend Pekingist, kus ajavahe on minimaalne ja lend ei kesta üle 6 tunni. Hiinlastest muidugi ka seetõttu pääsu pole.

Kui tööst edasi rääkida, siis peaks ka mainima, et olen paar korda üritanud ka töökaaslatega hiina keeles rääkida, aga millegipärast lõpevad need katsed alati naerunägudega. Ja miks mitte, kui selle asemel, et öelda, "ma mäletan" ütlen mina, et "ma olen kanaliharoog". No kes kurram neid toone iga kord mäletab! Teinekord lähevad lihtsamadki asjad viltu. Ükskord turul tahtsin teada, et kus teed müüakse. Venitasin mis ma venitasin seda cha'd ülespoole, kui lõpuks inglise keele peale üle läksin, ütles müüja pardiprääksu kombel, et ah cha'd otsid...

Kaheksakümne teine nädal ehk pildis ainult Kaspar (ja natuke ka mina)

Vaatasin, et polegi kaua olnud ühte teemat, kus tegelaseks üks vahva kuju. Nii et seekordne kirjutis puudutab Hiinat küll ühe küljega, aga põhitegelaseks pole see mitte.

Kaspar saab nüüd kohe-kohe kolmeseks ja loomulikult järjest asjalikumaks muutub. Üks päev ütles näiteks Kaurile, et sa oled lühike. Õigemini polekski enam saanud öelda :) Jonnihooge ka enam pole, mõnikord veel üritab miskit läbi suruda, aga ilma suurema eduta.
ÜRO päev koolis, Kasparil seljas Muumi tehtud kostüüm

Nädalavahetusel toimus lasteaia jõulupidu. Selleks oli renditud meie lähedal asuva viietärnihotelli ballisaal. Väga peen.
Kaspari sõbranna Adison oli ka kohal. Kui Kasparit nägi, siis ütles talle: "Look at my dress!" Kaspar ei osanud selle peale ei A-d ega O-d öelda, aga rõõmus oli küll. Ega iga päev ei näe sõbrantsi roosa baleriinikleidiga.

Suutsin Kaspari isegi lavale saada (kõik grupid pidid esinema), aga seal olles ei teinud ta piuksugi ja peaaegu unustas oma tamburiini ka taguda. Minu arvates oli juba raske laul valitud, selline kiire diskojõululaul. Nii et põhiline laul tuli lindilt originaalesituses ja paar julget krääksu tuli ka mikrofonist. Aga see polnud muidugi üldse oluline. Oluline oli see, et su laps oli seal lava peal ja et kõik see sada lapsevanemat olid lava ees pildistamas. Hoolimata sellest, et kool oli kõigile kirja saatnud, et kohal on fotograaf, kes lastest pilte teeb ja et ise ei ole vaja lava lähedale ronida. Hiinlased eesotsas ja teised (k.a meie) järel, ronis fännklubi lava juurde rokkima ja näppu viskama.

Kaspari kasvatajad, lemmikuks on tädi Mirjana (paremal)
Pärast jagas jõuluvana kinke ka. See nägi küll rohkem sedamoodi välja, et pooled lapsed tiriti vägisi kättpidi jõuluvana juurde või pandi lausa karjuv laps jõuluvana sülle, et saaks selle pildi kiirelt kätte. Mina Kasparit nii palju ei traumeerinud, istusime koos jõuluvana kõrval. Aga ega ta ka just vaimustuses polnud. Ainult kingilubadusega suutsin ta sinna meelitada.
Tagasihoidlikult ja lühidalt ka teistest eestlastest. Tundub, et suuremat sorti idamaaränne on pihta hakanud, uusi eestlasi tuleb järjest juurde, enamik küll kuni aastaks, aga asi seegi. Laupäeval oli Hannese ja Riina juures jõulu- ja ühtlasi ka hüvastijätupidu. Hannes ja Riina nimelt lahkuvad Pekingist, Hannes läheb uuele uhhuuduurile, algusega Iraanist ja lõpuga kuskil Aafrikas, Riina kolistab samal ajal mööda Aasiamaid ringi. Kahju küll, nende juures olid alati kõige mõnusamad peod. Aga samas jäi õhku ka väike vihje, et küll nad varsti tagasi on.

Ja ei saa mitte vaiki olla, et peol sai minu küpsetatud leib just esimesena otsa ning et see pidavat pika puuga parem olema kui meie presidendiproua oma. Kesse koera saba ikka kergitab kui mitte koer ise.


Jou, CCTV raps

Kaheksakümne esimene nädal ehk tõusule vastu

Üks mure jälle vähem - sel aastal vähemalt kolima ei pea hakkama. Otseselt üllatusena ei tulnud paar nädalat tagasi see, et omanik tahab rendihinda tõsta, aga tegelikult lootsin siiski, et ta seda ei tee.

Esimesed häirekellad hakkasid tööle juba siis, kui sain kirja meie vanas korteris elavalt noorpaarilt, kes andsid teada, et nende korteri omanik tahab tõsta hinda 20%. Kui järg lõpuks meieni jõudis, siis saime ka läbi agendi sõnumi, et kuu üürile pannakse poolteist tuhat otsa. Mina, vana mulk, sellega loomulikult leppida ei tahtnud, ning läksin üksipäini hinnatõusu vastu sõtta. Üksi seetõttu, et Kaur arvas, et oleks targem ära maksta. Et muidu äkki jääme sellestki ilma. Tänan, ei, ennem surm, mujal võib sellega leppida, Hiinas küll mitte, siin püüavad kõik välismaalastelt nii palju raha välja pumbata, kui aga torust tuleb. Heaks näiteks täna loetud Pekingi välismaalaste foorumi postitus, kus inimene oli hädas prussakatega. Telliti kohale prussakate väljaajaja (vist midagi sellist nagu vaimude väljaajaja), kes seisis keset kööki, vilistas prussakate väljaajamisvilet ja kasseeris selle eest 260 raha.

Niisiis, esimese asjana andsin agendile teada, et me ei ole mitte mingil tingimusel nõus. Selle väitega võitsime 500 raha kuus. Teise asjana helistasin veel kolmele agendile, kes kõik töötavad erinevate kinnisvarabüroode heaks. Kõigepealt palusin neil näidata samas hinnaklassis kortereid Central Park'is (ehk siis meie praeguses compound'is). Kahjuks ei tulnud ühtegi pakkumist mitte üheltki agendilt, seega palusin ühel neist näidata kortereid meie kõrval asuvas compound'is, mis on vanem ja odavam. Käisin ühte ka vaatamas, aga see oli juba kaugelt vaadates nii jube, et mul kadus kohe igasugune isu kuhugi selle korteri lähedusse kolida. Kahjuks polnud mul tookord fotokat kaasas, nii et illustreerivad pildid jäävad olemata, aga kui liftist väljudes avaneb sinu ees leopardimustriline välisuks, siis võib arvata, et ega sisemusestki midagi paremat loota pole. See oli ühesõnaga kõige jubedam korter, mida ma üldse kunagi oma ihusilmaga näinud olen. Lisaks reklaamiti seda kui kolme magamistoaga korterit, kuid lähemalt vaadates oli üks magamistuba muundunud garderoobiks.. No kuidas saab ilma aknata 2 x 2 m2 ruumi kutsuda magamistoaks? Kui korteri omanikku poleks kohal olnud, oleksin agendi läbi sõimanud minu aja raiskamise eest. Olin espetsiaalselt öelnud, et tahan ainult kolme magamistoaga ning läänelikult möbleeritud korterit. Mitte mingit haaremikorterit, kus lühtrid laest rippumas, nii et ainult roomates mahub alt läbi.

Kuna aeg hakkas otsa saama ja meil jäi veel kuu aega lepingu lõppemiseni, võtsin uuesti praeguse agendiga ühendust ja ütlesin, või õigemini valetasin inetult, et oleme ühe hea korteri leidnud selles teises compound'is, ja et kuna uuel omanikul on väljaüürimisega kiire, siis tahaksime praeguse korteri omaniku lõplikku vastust paari päeva jooksul. See aitas, meie rendihind jäi samaks. Jäime ilma küll ühest terviseklubi liikmekaardist, aga see on suhteliselt väike kaotus.

Hiinas kaubeldes ongi nii, et peab oskama valetada täiesti emotsioonitult ja silmagi pilgutamata. Ühesõnaga nii nagu hiinlased ise teda teevad. Heaks näiteks ja õppetunniks soovitan lugeda Paul Midler'i raamatut "Poorly Made In China". Ning kui teil on äriplaane Hiina suhtes, siis peab see raamat kuuluma kohustusliku kirjanduse alla. Täiesti uskumatu(lt hea) ja ometi elust enesest.

Kaheksakümnes nädal ehk millest massid vaikivad

Mul oli küll plaanis hoopis millestki muust kirjutada, kuid olulised ja Hiinat puudutavad uudised ennekõike.

Täna varahommikul algas kahe Korea piiril jälle vaenutegevus ja nüüd juba tunduvalt agressiivsem ja avalikum kui misiganes kokkupõrge eelnevatel aastatel. Lugesin sellest Postimehest tööpäeva lõpus ja loomulikult huvitas mind, kuidas hiinlased sellesse suhtuvad. Tegemist ju kahe naaberriigiga. Mind üllatas hiinlaste ükskõiksus. "Ahah" võiks tõlkida eesti keelde ühe töökaaslase vastuse. Peale mida võttis sahtlist välja karbi pähklitega, pakkus neid mulle ning hakkas juhendama, kust neid kõige odavamalt soetada.

Tulin koju, vaatasin CNNi, loomulikult oli Korea kriis põhiuudiseks. Tegin arvuti lahti, China Daily kirjutab sündmusest põgusalt, kuid esileheuudiseks seda just nimetada ei saa. Postimehes on jätkuvalt rohkem sellekohaseid nupukesi.

Mis toimub? Kas hiinlasi ei huvita, mis mujal toimub? Isegi mitte lähiriikides? Või puudub neil lihtsalt info ja sellest see ükskõiksus? Tõenäoliselt sealt asi alguse saabki. Isegi China Daily's, (mis on suunatud välismaalastele, kuid siiski tsenseeritud) on oluliste sündmuste kajastamist nii vähe ja selle asemel kirjutatakse hoopis sellest, et nüüd on mõnel pool Hiinas ka võimalik mobiilioperaatorit vahetada, jättes numbri samaks. Kohalikes hiinakeelsetes ajalehtedes räägitakse Koreast tõenäoliselt veelgi vähem. Ja kui kusagilt sellekohast infot saada pole ning ainukesed infoliigutajad on väljamaalased (kellelt tulev info võib mõistagi lääne poole kallutatud olla), siis mis siis tahta?

Samasuguse vastuvõtu leidis ka minu püüd teha enda jaoks veidi selgitustööd selle aasta Nobeli rahupreemia laureaadi Liu Xiaobo kohta. Üritasin teada saada, mida hiinlased temast üldse teavad ja arvavad. Nagu arvata võite, läks minu üritus suurvett vedama. Kuigi rääkisin töökaaslasega, kellest lootsin, et kui ta midagigi teab, siis julgeb ta sellest ka rääkida, tundus mulle, et teema oli talle täiesti võõras. Algatuseks küsisin, et kas ta teab, et selle preemia sai sel aastal hiinlane. Ta ütles, et jah, vist kuulis kuskilt, et keegi vana munk oli saanud. Seda kuuldust ei osanud ma kuidagi kommenteerida.

Ainuke hiinlane, kes sellest midagi teadis, oli meie hiina keele õpetaja. Kui küsisin, mis kanaleid mööda see info temani jõudis, siis vastas ta, et loomulikult tema õpilaste kaudu. Nii et järeldame sellest, et välismaalased üritavad siin Hiina riigi alustalasid kõigutada. Aga üldiselt jäi tema ka suhteliselt ükskõikseks, lootsin ise küll ükskõik kas siis positiivset või negatiivset reakstiooni. Hakkan üha enam mõtlema, et hiinlased peavad niivõrd palju oma olmeprobleemide peale mõtlema ja tööd tegema, et muudeks mõteteks neil enam aega ei jäägi.

Poliitikast ei räägita loomulikult, või kui, siis ainult oma kõige lähedasemate pereliikmetega. Sõpradega kindlasti mitte. Võibolla selle tõttu ei õnnestunud minul ka kellestki mingeid erilisi emotsioone välja võluda. Kardeti, et olen lambanahas hunt.

Tegelikult on üks põhjus kindlasti ka selles, et Hiina on nii kuramuse suur. Eestlasel ei saagi olema ettekujutust nii suurest kodumaast. Ma ei tea, kuidas eelneval põlvkonnal küll täpsemalt oli, aga mina NSVLi küll kodumaaks ei pidanud, ikka Eestit. Hiinlased on küll oma suure kodumaa üle uhked (sellest oli ka juttu siin), aga tegelikult neid vist väga ei huvita, mis teises otsas toimub.

Ja pealegi on nad ju maailma vägevaim riik (vähemalt omast arust, ja võibolla polegi see vale). USA-ga peab küll võistlema, aga Venemaa on juba kaugele selja taha jäetud. See tähendab ka ühtlasi seda, et sellises riigis on turvaline elada. Tuline õigus, mina isiklikult pole ennast veel kusagil nii turvaliselt tundnud (kui just liikluses toimuv välja jätta).

Kiirreportaaž ka meie pere tegemistest.

Nädalavahetusel käisime taas Swissball'il. Toit oli hea, eriti eelroog seitsme beluuga kaaviariteraga :) Tantsida sai ka, seekord oli isegi Kaur sõiduvees. Loteriiga ei võitnud midagi, aga vähemalt toetasime vaeseid hiina külasid.

Pühapäeval oli mul pimekohting ühe eesti noormehega, kes oli netis mu blogi otsa komistanud ning kes kuuks ajaks Hiina tuuritama tuli. Poolteisetunnine jutuajamine, mõned näpunäited ja Eesti Pagari must vormileib oligi kätte teenitud.

Seitsmekümne üheksas nädal ehk tiimbilding hiina moodi

Tiimiehitamine on hiinas moes. Üleüldse toimub töökoha või ametühingu poolt kinnimakstud üritusi rohkem kui Eestis. Eks seda vist natuke ka seetõttu, et inimesi rahulolevana hoida. Teadagi, kui kõht täis, siis kesse viitsib märatseda või protesteerida.

Sel nädalal tegime oma väikse tiimiga ka kaks koosviibimist. Kolleeg Hong Kongi harukesest oli ka meil külas, niisiis oli hea ajastus.

Esimesel õhtul toimus õhtusöök, loomulikult hiina restoranis. Olgu. Koht oli peen, toit oli maitselt pigem keskpärase poole; eelistan lihtsamat ja vähem vürtsikamat. Kuna päev oli olnud väga väsitav, siis läksin kindla soovida üks promill ära tarbida. Otsustasime veini kasuks, selle pidin siis muidugi mina valima. Pakun, et peale minu ja meie osakonna ülemuse polnud keegi neist veel varem veini joonud. Autoga mehed ei julgenud seni üldse proovida, kuni ma ütlesin, et degusteerimise koguse võivad nad ikka ära juua. Aga see oli ka kõik, edasi tuli kokakoola. Ja ärge üldse imestage, restoranis joovad hiinlased kas õlut või koolat.

Ülejärgmisel päeval jälle tiimbilding. Jälle restoranis. Siis pidin küll küsima, et kas me muudmoodi võiks seda tiimi üles ehitada. Mille peale vastas Francis (ülemus), et võib ikka, aga enne ikka sööme. Niisiis, Shanghai restoran, kuuldavasti üks parimaid linnas. Toit oli palju parem, kui esimeses kohas. Veini seekord ei võtnud, õlu käis kah. Kuigi siinne õlu on ikka lahja küll, enamasti serveeritakse 2,5% Tsing Dao'd. Muud ei tee, kui ajab pissile.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tagasi toitude juurde. Francis tellis jälle toidud (kutsuja ja maksja üldiselt tellib), ja magustoiduks kõigile linnupesasupi. Olen sellest delikatessist kuulnud ja lugenud küll, aga näinud veel polnud, maitsmisest rääkimata. Millegipärast oli mul ettekujutus, et tuuakse ette mingi hall savine mass (no sellised need pääsukesepesad meil ju on), mis on leemes pehmeks keedetud. Lisandiks väikesed kõrred supist välja turritamas. No rohkem viltu poleks saanud panna. Kui taldrikutäis ette toodi, mõtlesin, et pandi millegagi puusse. Asi oli kollakas, magus ning puuviljamaitseline. Aga loomulikult, kuna suured puuviljatükid olid sees. Kõrval ujus midagi õige vaevumärgatavat, midagi läbipaistva molluski taolist. Tuli välja, et see siis ongi see üliväärtuslik substants, mis hilisema vaatluse, ei, vabandust, vaadeldes ei suutud ma midagi identifitseerida, hoopis arutelu käigus osutus linnu süljeks. Hiinlaste sõnul on see väga tervislik ja võib sinu kehaga sada imet ära teha, hinna järgi võiks nii olla küll. Maksis see pisike kausitäis 200 RMB. Ma arvan, et see on kindlasti siin söödud roogade seas kalliduselt top 10-s ja see sülg on üleüldse maailmas üks kallemaid toiduaineid üldse, 1 kg hind on kuskil 10 000 RMB.

Aga ütleme nii, et teist korda ma seda enam ei sööks, ja päris kindlasti ei ostaks ma seda. Aga nagu iga asi Hiinas, on ka see rohkem prestiiži küsimus - kas sa jõuad endale seda lubada või mitte.

Tiimbildingu koha pealt tegin mina ettepaneku, et järgmisel korral võime ju süüa ka, aga põhirõhu võiks ikkagi panna mõnele muule tegevusele (bowling, paintpall, kokakursus..). Eks näis, kas suudan hiinlaste igipõlistest tavadest läbi murda.

Luban, et järgmise nädala alguses lisan siia pildi ka oma taldrikutäiest. Seni ilusat saabuvat isadepäeva!

Seitsmekümne kaheksas nädal ehk pildid eelmise nädala jutu juurde

Testin praegu uut VPNi ja siiani töötab kenasti ja tõrgeteta. Nüüd siis ülim proov: piltide laadimine blogisse. Töötab.
Puhkemajakesed mädege vahel. Pole just väga viga, või mis?
Ühes mustas-mustas linnas, elas must-must käsi..
Käisime ka kohalikku külaelu vaatlemas. See on alati kõige huvitavam. Siin Näiteks käib agar oasaagi "töötlemine".
Niimoodi oma saaki sõiduteele laotades ja lastes autodel sellest üle sõita (ja ühtlasi tekitades ka väikeseid ummikuid), saavad leidlikud külaelanikud oma saagi väikese vaevaga töödeldud. Iseasi, kui tervislik see kummi- ja asfaldisegune toit pärast on.
Millised suurepärased värvid!

Ühe maisitõlvikuga kõndis ka Kaspar minema. Täitsa tasuta taskusse saadud!
Looduslik okastraat maja ümber

Seitsmekümne seitsmes nädal ehk vaikne nädalalõpp ja ärevad internetituuled

Vabandan, mis ma vabandan, et vahepeal kirjutada pole saanud, tolku sellest nagunii suurt pole. Millegipärast andis minu VPNi ühendus paar nädalat tagasi otsad ja pole siiani tööle hakanud. Sellest oleks küll kahju, kui kurjad hiina onud sellele ka käpad taha on saanud. Eriti kuna maksin kolme kuu eest ette, et oleks muretu surfata. Praegu leidsin ühe tasuta läti proxy, mida va hiina internetipolitsei pole veel kinni pannud, ning proovin jutukese ruttu valmis kirjutada. Pilte pole küll kahjuks mõtet loota, asi on aeglane.

Niisiis, jätkan oma postitust, mis kolm nädalat tagasi pooleli jäi..

Sõitsime nädalavahetusel töökaaslase ja tema perega koos linnast välja mägedesse. Tuleb välja, et neid suhteliselt vaikseid mägedevahelisi puhkekülakesi on küll ja veel, peab ainult teadma, kuhu suunduda. Ja selles teadmises on kohalikud kõvasti abiks.

Sõit sinna kestis kaks tundi, mis oleksid ütlemata mõnusad olnud, kui Kasparil poleks mägiteedele jõudes järsku süda pahaks läinud. Igatahes öökis ta esmalt täis oma riided ja turvatooli ning peale kasimist ja riietevahetust veel ka kõik kaasasolnud kilekotid. Tegelikult hakkas endal kah veidi paha, kuna tee oli suhteliselt käänuline, sõitsime kõrge ja sportvedrustusega autoga ning üsna arvestamatu juhiga. Pole midagi teha, keskmine hiinlane jääb oma sõiduoskustelt mulle ikka kõvasti alla. Kaur kusjuures kõrvalistmelt soovitas mägedes sõita mitte automaatkäiguga, aga selleta ei saanud juht hakkama.

Niisiis, peale kaht tundi sõitmist ja tundi aega kilekotirallit jõudsime kohale. Koht oli ilus, ausalt öeldes ei osanud nii head lootagi. Mäed olid muidugi nagu mäed ikka, aga elamine oli täitsa talutav, hiina mõistes isegi väga hea. Kohe saime ka jälile, miks, koha omanik oli päris Uus-Meremaalt ning oli osanud majakesed teha suhteliselt hubaseks. Ei mingeid kivipõrandaid, kahjuks oli maas küll miski tehismaterjal, aga vähemalt seinad olid puiduga vooderdatud. Nii et oleme vist leidnud eestlastele ühe hea pidutsemis- ja grillimiskoha, paraja kaugusega linnast.

Teha on seal täpselt nii palju, kui eestlastele vaja. Grillida saab (terve lammas vardas maksab 600 raha), mingid sportlikud tegevused paistsid ka olemas olevat. Natuke päevinäinud ja kummalised küll, seda peab tunnistama. Bassein oli. Olemas oli ka midagi sarnast nagu Otepää lendorava rada, aga selle vahega, et atraktsioonid on umbes 20 cm kõrgusel maapinnast ning pooltes kohtades peab olema ettevaatlik, et mitte mõne naela otsa astuda. Labürint oli, Kaspar kasutas seda muidugi kohe ära ja pani meie eest kilgates putku.

Kuna öösel läks jälle päris külmaks, siis olime üsna õnnelikud, et majakeses oli olemas hiiglasuur kliimaseade. Asjal oli muidugi (nagu alati) konks juures: puhus ta seal allkorrusel, mis ta puhus, kõik soe rändas üles (meie juurde). Päris talvel sellise lahendusega leppida ei tahaks, aga sel korral polnud suurt viga miskit.

Uudist on siin vahepeal nii palju, et osa eestlasi hakkab vaikselt asju kokku pakkima vist. Sellest on küll suuremt sorti kahju, eriti kui lahkub Kaspari mängukaaslane. Ja muidugi ei tahaks kuidagi ära lasta meie Mahjongi kätt. Eelmisel korral mängisime esimest korda ka Eesti mälumängu. Kuigi reeglites oli kirjas, et mäng peaks kestma kuskil 40 minutit, suutsime meie seda kuidagi kaks tundi mängida. Mälud pole vist enam need, aga no kas ise teaksite vastust küsimusele, mitu jõge tuleb ületada teel Tartust Tallinna? Internetti muuseas kasutada ei saanud. Nii et Riina ja Hannes lahkuvadki esimestena, Hannes läheb jälle Uhhuu-tuurile, Riina tuuritab niisama uhuutades mööda Aasiat. Aga vähemalt pidi enne seda üks korralik pidu tulema. Ootame.

Seitsmekümne kuues nädal ehk vabatahtlikult külmale maale

Paar päeva tagasi lõppes meil Golden Week ehk siis nädalajagu puhkust. Hiinas on aastas kaks sellist pikka, tegelikult küll pikendatud püha, üks hiina uusaasta ajal varakevadel ja teine vabariigi aastapäeval oktoobri alguses. Et nädala vabaks saada, tuleb muidugi mõne nädalavahetuse arvelt tööd teha. Hommegi näiteks läheme tööle. Ma ei oska küll öelda, kas selline ühispuhkamine on rohkem kasuks või kahjuks. Loomulikult on mõnus tervet vaba nädalat nautida, aga sellele eelnevad ja järgnevad pikad nädalad on küll üpris tüütud. Poleks kunagi arvanudki, kui palju raskem võib erinevasse töönädala rütmi sisseelamine olla.

Ja rääkimata sellest hullumeelsusest, mis siis linna pühade esimesel päeval tabab. Ummikud igal pool, kõik üritavad linnast välja saada. Rongipileteid pole normaalsel moel kassadest osta võimalik, kuna need on enne müüki jõudmist juba ammu spekulantidele edasi parseldatud, kes siis rahvarände pealt kaks korda aastas hiigelkasumeid teenivad.

Sel korral oli ka meil plaan linnast lahkuda. Kuna pikema reisi võtame loodetavasti ette järgmise kuldse nädala aegu, siis seekord üle paari päeva ära olla ei plaaninud. Mina tahtsin lihtsalt linnast välja loodusesse saada ja kuna Kaur ei tahtnud mind üksi lasta, siis läksime juba kolmekesi. See tähendab küll, et kuuekesi, meiega ühines veel varasemast ajast tuttav soomlane ja tema naine ning meie truu härra Wu. Põhimõtteliselt oleks seekord ka ilma autojuhita saanud, kuna töökaaslasel Juusol on hiina juhiload lõpuks ometi tehtud, aga mõtlesime siiski, et on mugavam, kui meil sohver kaasas.
Sihtkohaks oli Pekingist põhja pool, Hebei ja Sise-Mongoolia piiril asuv Bashang'i rohumaa. Distants 500 km. Tegelikult on ka lähemal mõned sarnased looduskaunid kohad, aga kuuldavasti on need ülearendatud, ülerahvastatud ja ära rikutud.

Sõit pidi kirjade järgi kestma kuskil kuus tundi, aga see, kes tahab kuue tunniga hakkama saada, peab küll MÕViga liikuma. Meie istusime juba ühe tunni Pekingis ummikus, edasi kütsime päris hea kiirusega mööda kiirteed Chengde poole. Siis oli pool maad läbitud ning tee muutus kitsamaks ja käänulisemaks. Kuna olime kiirteelt maha keeranud, siis hakkasid jalgu jääma ka bussid, koormaveokid (oli saagikoristusaeg) ning igasugu pisemad põrinad. Koos metsapeatuste ja teeküsimispausidega kestis meie autoreis kokku 8 ja pool tundi.
Mäed ja muu
Juba poole maa peal tundsime, kuidas välistemperatuur hakkab tasapisi langema. Pekingis oli veel väga suvine ilm, kuskil +27 kraadi. Chengdesse jõudes vast nii +18 ja kui juba õigesse kohta lähenema hakkasime, olid kraadid juba üsna krõbedad. Õnneks olid meil soojad riided kaasas, ainuke külmetaja oli Kaur, kes oli oma koti ise kokku pakkinud. Sellegipoolest läks peale päikeseloojangut ikka jube külmaks. Autoaknast arvasime isegi kohati lund nägevat. Ööseks langes temperatuur igatahes alla nulli, eks sealt see lumigi.
Lehisemetsad
Hotelliga oli isemoodi jama. Olime sekretäril lasknud toad kinni panna (ikkagi pühade aeg ju), aga kohale jõudes avastasime, et ta oli vale kuupäeva bronninud. Nojah, kuna hotelle oli mitmeid, siis mõtlesime, et jalutame lihtsalt järgmisesse sisse. Tegelikult saime küll toad alles viiendas hotellis! Selle aja peale olime üsna närviliseks juba jõudnud muutuda, kuna nägime, et öö mitte soe ei saa olema ja et vaevalt et me kõik autosse magama mahuksime. Õnneks siiski toad saime, kuigi hingehinnaga. 700 RMB mingi koristamata ja ilma kütteta toa eest (soe vesi õnneks siiski oli) on ikka küll täielik röövimine. Pekingis (mis on ikkagi kallis linn) saab selle eest juba täitsa korraliku hotelli. Jah, ja kütet saime nii palju, et ööseks saime raha eest rentida endale elektrisoojendusega madratsid. Meie toas oli sooja ehk 16-17 kraadi, mis iseenesest pole kõige hullem, aga vaesed soomlased pidid +13-ga magama. Nemad olid otsatoas, sellepärast.

Eks ma tundsin ennast natuke süüdi ka, et raseda naise (mitte mina siis), lapse ja ühe hädalise mehe sellisesse hädaorgu tirisin. Kaur oli terve õhtu vait, mis tema puhul tähendab seda, et ta mitte rahul pole. Õnneks on nüüd pea nädal möödas ja suuremaid etteheiteid pole kuulnud. Aga ise ta vabatahtlikult kaasa tuli, ma pakkusin, et jäägu ta Kaspariga linna. Ei tahtnud. Kasparile muide seal väga meeldis. Külmast polnud tal sooja ega külma, paarutas seal ringi nagu õige maamees kunagi.
See on üsna tavaline nähe..
Öö elasime kuidagi üle, õnneks suutis Kaur mind veenda ka, et ma mitte ei läheks varahommikul päikesetõusu pildistama. Ma ei tea, kuidas kell viis oleksin teki alt suutnud välja saada, kell üheksagi oli seda raske teha. Päeva peale aga läks ilm täitsa mõnusaks, päike hakkas soojendama ja sai selgavisatud vatte veidi vähemakski võtta. Tuul jäi siiski päris suureks, nii et mütsid olid kogu aeg kasutuses.

Eelmisel õhtul leppisime ühe kohaliku mongoollasega kokku, et ta tuleb ja võtab meid oma džiibiga peale. Me ei julgenud oma madalapõhjalise Hondaga rohumaad äestama minna ja õigesti tegime, päris paljud kohad oleksid raskesti läbitavad olnud. Hobuste rent aga seevastu oleks täiesti asja ette läinud. Seekord jätsime hobused siiski kõrvale, kuna mina olin ainuke huvitatu.

Niisiis tegime umbes neljatunnise ringsõidu mööda rohumaid. Ei jõua jälle ära kiita! Sügisesed värvid olid ütlemata ilusad, piltidelt ei paistagi kogu see värvidegamma välja. Meenutas natuke Soomet, natuke Rootsit ja õige pisut meie enda Lõuna-Eesti maastikkugi.
Kaspar otsustas äkki, et roomates on parm liikuda
Mina olin loomulikult see fotohuviline, kes tahtis igasse kohta minna, kaasa arvatud ligipääsmatutesse. Ühes kohas siis otsustasingi üksi ühe mäe otsa ronida, aga poolel teel tuli heina sees salajärv vastu. Üritasin küll mättalt mättale hüpeldes edasi liikuda, aga kuna kummikuid mul polnud, siis mõtlesin, et jama kah, kui nüüd kuskil jalg/mätas alt kaob ja mina külili vees vettin. Või mis veel hullem, äkki kuskil jala murran. Niisiis jäi see mägi ainult unistuseks.

Unistuseks jäi ka loojangu pildistamine, sest rääkiv enamus (Kasparile sõna ei antud) otsustas teiseks ööks mitte jääda ja koju minna. Igatahes on mul kindel plaan järgmisel suvel uuesti Sise-Mongooliasse minna, siis saab ehk ka neid kuulsaid lõkkeõhtuid nautida ning ratsutada ka.
Tagasiteel juhtus meil aga väike äpardus, mis oleks võinud kurvalt lõppeda. Nimelt tegime ühes kohas valepöörde. Mujal maailmas pole sellest üldiselt midagi, järgmisel ristmikul vaatad teeviida järgi, kuhu poole sõita, aga Hiinas nii kergelt asjad ei käi. Kui juba oled kuhugi läinud, siis pead sa ka ise teadma, kuhu ja kuidas sa sõidad. Meil oli küll kaasas GPS, aga kuna Hiinas valmivad teed nii kiirelt, siis pooli kaardil polegi. Näiteks sõidame GPSi järgi iga päev tööle mööda olematut teed. Nii et jah, alguses tahtis GPS meid küll kangesti tagasi keerata, aga kuna mingi kohalik oli Wule kinnitanud, et sealkaudu saab küll Pekingisse, siis otsustasid mehed GPSi kainet häält mitte kuulata ja edasi vurada oma kahtlase kõhuhääle järgi. Üsna kähku läks pimedaks ja vot siis alles tõmbas kõhedaks. Kõik asulad, millest läbi sõitsime, olid valgustamata, mingid kahtlased aurukorstnad kõrgusid üle majade, auru tuli isegi igast maapraost. No nagu kaasaegne põrgu või nii. Tegelikult siiski ajast ja aurust, tee muutus kohati täiesti läbimatuks. Ühtegi sõiduautot teel enam ei olnud, ainult mingid ehitusprahti vedavad veokid, kes meidki tõenäoliselt oleks tahtnud laiaks litsuda ja koorma otsa tõsta. Vähe sellest, kui need kurjakuulutavad veokid olid vähemalt enamikus valgustatud, siis päris palju liikus teedel ka kummitussõidukeid. Need olid needsamad pisikesed viljakoristuspõkad ja jalgratturid, kes mööda külavaheteid asjatasid. Ei tulesid, ei helkureid. Ja nii see rahvastik ennast maapiirkondades reguleerib..
Kiirtee pissipeatus. NB! See loik keset teed ei ole Kaspari tehtud.
Me polnud ka terve päeva suurt miskit söönud, tagasi tulles plaanisime Chengdes peatuda, kuid kuna me sinna iialgi ei jõudnud, siis jäi ka söömata. Õnneks oli meil kaasa paar jogurtit ja kuivikuid, nii et vähemalt raseda ja Kaspari saime kuidagiviisi ära toidetud. Kaspar siiski on teadupärast hoopis suurema söömaga, nii et kui ükskord jälle miskist kummitusasulast läbi sõitsime, siis vaatas Kaspar aknast välja ja ütles lootusrikka häälega, et siin majas saab vist süüa..

Igatahes suur oli meie rõõm, kui kuskil nägime silti, mis näitas Pekingi poole. Vähemalt mingite näitude järgi olime õigel teel. Tee ise oli küll selline, et ... ütleme nii, et oleks teadnud, et meie Honda suudab selle jama läbida, siis oleks ka džiibi rentimata jätnud. Aga pean ütlema, et tee oli siiski õige, jõudsime kiirteele välja ja olime päästetud. Kui jõudsime kohta, kus pidime kiirteemaksu maksma, siis vaatas putkaonu meid küll väga kahtlustava näoga. Umbes nii, et kuidas te, lillekesed siia sattusite. Tõenäoliselt olime esimesed valged inimesed üldse sellel teel. Noh, omamoodi Marco Polod siis. Ja selleks hetkeks ka väga lõbusad.

Seitsmekümne neljas ja seitsmekümne viies nädal ehk ei midagi erilist

Poolteist kuud läinud nagu lipsti. Pekingi suvi on lõppenud, mõned päevad on veel Eesti suviselt soojad, aga siin tähendab see juba sügist. Paljud käivad juba ringi jopedega, üsna pea on ka pika aluspesu pealetungi oodata. Mina olen siiski veel vapralt "külmale" vastu pidanud, alles hiljaaegu panin tööle minnes jaki peale. Loomulikult märkasid seda kohe ka külmavarestest töökaaslased ja ei saanud märkimata jätta, et ju ka mina olen ikkagi inimene.

Töösse olen ka ennast nüüd juba päris hästi sisse söönud. Üks kuu ja asjad on enam-vähem kõik üle antud. Natuke esineb siiski keeleprobleemi ehk siis mõned tarnijad, kes küll täiesti rahuldavalt inglise keeles kirju kirjutavad, ei oska inglist rääkida siiski teps mitte. Isegi chinglishit alati mitte. Ja osa majasiseseid telefonikõnesid mulle lõpeb ka kinnise tooniga, ilma suurema jututa. Nojah, teevadki elu lihtsamaks.

Tööl olen mina vist küll ainuke, kes ei lürbi vahetpidamata teed juua. Teistel kõigil on ikka suured kopsikud teega pidevalt ees, mina aga käin salamisi altkorruse masinast kakaod võtmas. Ja võileib vaheldub kamaga. Hommikusöögina siis. Muidu on söögiga selline lugu, et lõunaks on hiinakas. Mis siit ikka muud tahta. Õnneks on lõuna tehases kõigile tasuta. Ja ausalt öeldes, ega halvem küll pole kui Elva tehase tasuline söökla. Vahepeal on mingid kummalised ollused mõne toidu sees, aga need jätan siis lihtsalt võtmata. Sööklas on muide hea jälgida, kuidas hiinlased pulki hoiavad. Pean ennast pulganduses juba suhteliselt osavaks, aga minu haare on küll täiesti väljamaalase oma. Hiinlased ise üldiselt nii ei hoia, kuigi ega mingit ühest reeglit, kuidas peaks, küll pole.

Tänasest on meil nädala jagu puhkust, juhhuu. Meie kuhugi kaugemale ei reisi, see on plaanis veebruaris, aga väikese preeriamatka tahaks ikka ette võtta. Niisiis ongi plaan selline, et paari päeva pärast stardime meie ja kaks soomlast (töökaaslane ja tema naine) põhja poole. 500 km sõitu ja loodetavasti jõuame sihtkohta pärale. Läheme tööautoga (milleks on 7-kohaline Honda), mille kohta meid aga hoiatati, et see võib vabalt kuskile kinni jääda. Ühesõnaga, kui nädala pärast uut kirjet pole, siis oleme tõenäoliselt mõnda kohalikku jurtasse sisse kolinud ja elatame ennast karjatamisega.

Lõpetuseks üks ülimenukas vinjett otse tööelust (neile, kes FB-s pole):

Chinese colleague: What is Estonian national sport?
Me: I don't know, maybe cross-country skiing. Can you do it in China?
Chinese colleague: I don't know, but I would like to try. But I'm afraid I'm not strong enough. How long does it take to ski across the country?

Seitsmekümne kolmas nädal ehk ühe kodutee lugu

Täna sõitsin töölt koju 2 ja pool tundi tavalise 40 minuti asemel. Selle ajaga oleks saanud Tallinnast Tartusse, mina aga läbisin 25 km. Põhjuseks oli igasuguste halbade asjade kokkulangemine. Päev läbi oli juba vihma sadanud, hiinlased kardavad vihma nagu tuld ja sel päeval liiguvad ühistranspordiga ainult need, kes autot ei oma ja taksot ei saa. Tegelikult, kainelt mõeldes, võiks taksod oma hindu tõsta, siis ehk õnnestuks mõnikord kella 5-6 ajal ehk ka mõni vaba tabada.

Teine põhjus oli reede ja loomulikult pühade-eelne aeg. Saabumas kesksügisepühad oma kuukookidega. Vot sellest kuukoogindusest ma aru ei saa. Ma pole veel ühtegi maitsvat saanud, kõik on olnud suhteliselt vastikud käkid. Vabatahtlikult ühesõnaga ei sööks. Isegi nüüd kõik see aeg taksos istudes ja söögist mõeldes ei tõusnud käsi kuukookide poole. Kaasas oli meil neid muidugi hulgim, sel ajal aastas üritavad kõik tarnijad meid kookidega ära osta. Mina olen saanud juba lugematul hulgal kuukoogikarpe. Eile helistas üks tarnija ja ütles, et ta on kokkidega kohe ukse taga. No ausalt, suur tahtmine oli talle vastata, et ärgu tulgu, või kui, siis ilma. Ühe karbi sain ka kingituseks ametühingu poolt. Oehh..

Aga seoses selle tänase ummikuga tuli meil vähemalt ühe töökaaslasega (olgu öeldud, et ta on soomlane) hea idee, mille ma kodus kohe ka Kaurile välja pakkusin. Autosse võiks alaliselt paigutada ühe väikese külmiku, kust ummiku korral saab siis head-paremat võtta. Kusjuures me rääkisime selle töökaaslasega üksteisest veidike mööda. Mina mõtlesin õllest, tema viinast. Aga üks ei välista teist muidugi.

Ja kolmas põhjus oli see, et vahetult enne pühi on ka autode liikumispiirang kaotatud, nii et tänavatel oli oma pool miljonit autot rohkem kui tavaliselt. Ahjaa, räägitakse juba 13 miljonist autost Pekingi piirkonnas.

Kõige parem pilt oli muidugi see, kui ummikus istuvatest bussidest hakkasid tüdinud inimesed välja voorima. Ja nii oligi kiirtee täis tühje busse ja hanereas autode vahel tippivaid jalakäijaid.

Täna jõudsid ka tagasi orienteerujad Qinghai provintsist. Enne äraminekut olid muumi ja papa nagu kaks mälumängurit. Rongipiletid olid viimasel hetkel kuskile kadunud ja üleüldine peataolek võimust võtmas. Aga tagasi nad igatahes jõudsid.

Seitsmekümne teine nädal ehk hiinastumise protsess

Niisiis, kuidas teada saada, kui edukas on olnud lõimumise protsess Hiinas? Selleks sobib ideaalselt Cosmopolitani lollikindel test kümne küsimusega. Ärge ainult tulemusi enne testi tegemist piiluge.

1. Mis on sinu lemmiksöök?
a. verivorst b. kanavarbad c. lagrits

2. Milline on sinu igapäevane riietus?
a. teksad ja dzemper b. argipäeval viigipüksid ja maika (kõhu peale üles rullitud), pühapäeval pidžaama c. ükskõik mis, peaasi, et kaltsukast

3. Mida armastad teha nädalavahetusel?
a. kaua magada b. oma puurilindu jalutada c. sõbruneda

4. Mida teed, kui keegi helistab eriti kärarikkas kohas?
a. ignoreerid ja helistad tagasi b. võtad vastu ja räägid jutud ära, sest sinu hääl käib kõigest üle c. haarad helistajalt telefoni ja pistad liduma

5. Mis on sinu lemmikvärv?
a. must b. punane c. ei tea, läbi tumedate prillide on kõik moonutatud

6. Mis autoga sõidad?
a. Audi b. Great Wall c. tuvastamata

7. Mis raamatu leiab kindlasti sinu raamaturiiulist?
a. piibli b. Mao väikese punase raamatu c. kõiksugused lasteraamatud

8. Lause peale, millest sa aru ei saanud, sa
a. küsid üle b. noogutad kähku c. lased nipsu

9. Kui oled vihane, siis sa
a. ropendad b. naerad närviliselt kõva häälega c. hoiad hinge kinni ja loed lambaid

10. Mis on sinu perekonnanimi?
a. Kask (või mõni muu puu) c. Wang b. ei tea, pass on kadunud

Tulemused:
kõige rohkem a vastuseid. Eestlane oled ja eestlaseks jääd.
kõige rohkem b vastuseid. Liigud Hiina orbiidil, aga mis olekus sa alla sajad?
kõige rohkem c vastuseid. Oled hübriid millestki, mis selles blogis jääb määratlemata.

Seitsmekümne esimene nädal ehk Shanghai revisited

Nädalavahetusel siis, nagu lubatud, toimus meie teine retk Shanghaisse ja esimene EXPOle. Eks me pigem uudishimust sinna läksime ka, vaevalt et enam teist korda kunagi ekstra sellise ürituse peale aega ja raha hakkame kulutama. Kaur oli kusagilt saanud ka priipääsmed ja siis ei olnudki muud kui ainult lennupilet ja hotell bronnida.
Kui eelmisel korral ei pääsenud Bundile jalutama ehitustegevuse tõttu, siis seekord ülerahvastatuse tõttu. Sinna läks kõik see inimene, kes EXPOl polnud.
Kaur kibeles kõige varasema lennu peale ja see tähendas seda, et meil õnnestus sõita tõenäoliselt hetkel maailma kiireima rongiga (päevasel ajal liikus rong aeglasemalt). Selle nimi on Maglev ja sõidab see Pudongi lennujaama ja Shanghai vahet. Rongi tippkiirus on ametlikult 430 km/h, kuigi minul õnnestus pilt teha hetkel, kui tabloo näitas 1 km rohkem! 30 km läbis nigu niuhti 7 minutiga. Väga mugav, kuid rong võiks sõita kesklinna välja. Praegu on lõpp-peatus kuskil keset agulit, nii et tuleb metroosse ümber istuda ja veel 15 min linna poole loksuda.

Esimese päeva olimegi planeerinud EXPO peale. Teadsime, et kaht päeva seal nagunii ringi uidata poleks viitsinud, nii et peale asjade hotelli jätmist põrutasime kohe EXPOle. Kui te nüüd mõtlete, et tuleb ülistuslaul, siis eksite. EXPO on tõenäoliselt maailma mõttetuim näitus. Pooleks aastaks aetakse püsti hunnik arhitektuuriliselt huvitavaid hooneid, mis aga hiljem lammutatakse. Ei mingit rohelist mõtlemist, mis justkui oleks pidanud teemaga haakuma.
Ja enamikus neist hoonetest puudub asjalik sisu. Neisse, milles (võibolla) sisu olemas on, nagunii ei pääse. Pikim järjekord, millest kuulsime, oli 9 tundi!!! Mnjah, me ei viitsinud kuskil üle poole tunni seista. Ja seepärast pidimegi leppima igavamate putkadega. Soome oma, mis väljast oli täitsa võimas, oli seest Marimekko näitus. Ainukesed asjad, mida seal nautisime, olid mustikamoosiga ahjupannkoogid.
Suur ja Väike Peeter (Soome ja Eesti)
Soome maja kõrval, päris magusal maatükil asus Eesti oma. Vähemalt ühte kohta saime ilma järjekorrata sisse. Iseenesest oli Eesti paviljon üks ainukesi, kus oli ka sisu viidud vastavusse EXPO teemaga ("Better city, better life"). Seal sai nimelt sigade sisse jätta oma soovitusi paremaks elukorralduseks. Ja seal ei müüdud midagi.
Eesti paviljoni põssadega
Enamikes teistes paviljonides oli enne väljumist nn pood, kus müüdi rahvuskaupa, aga ka odavat träni a la made in China. Sellega hiilgasid eriti Aafrika riigid, kus peale presidentide portreede, Bolti ning Bob Marley ei näidatud midagi.

Eesti paviljonis võtsid meid vastu kenad eesti tüdrukud, kes olid väga lahked ja viisid meid kohe VIP-ruumi kostile. Saime nende käest ka VIP-pääsmed, millega soovitati meil proovida ilma järjekorrata sisse saada ka teistesse paviljonidesse, kuid see ei läinud läbi. Nagu meile selgitati, siis alguses lasti nende pääsmetega täitsa meelsasti sisse, kuid nagu ikka, tegid hiinlased sellest rahateenimismasina. Räägiti, et neid pääsmeid kopeeriti ja müüdi hiina gruppidele hea hinna eest.
Kõige võimsam paviljon oli mõistagi hiina enda oma, räägitakse, et see on ka üks väheseid, mis EXPO lõppedes ka omale kohale püsti jääb.
UFO has landed!
Ma ei tea, kui palju kriitikat massimeedia EXPO kohta on avaldanud, kuid nii mõnedki "patustajad" on läbi pääsenud. Tüdrukud rääkisid nii surmaga lõppenud kaklusest, surnuks trampimisest kui ka enesetapjast. Kiirelt guugeldades leiab ainult sõnu "väidetavalt"..
Käib küll!
Lahkamislauad
Oleks võinud ju kohe panna sildi, et hiinlastele keelatud..
Õhtul toimus Eesti hoones ka ainulaadne karaoke, kus kõik võisid kaasa laulda. Eestlastele olid omad sõnad, hiinlastele omad.