Kahekümne kuues ja kahekümne seitsmes nädal ehk konets prasnitsa

Nüüdseks on meil siis suur pidu ja puhkus läbi. Hiina Rahvavabariik sai 60 ja üle ma-ei-tea-kui-mitme-aasta korraldati suur sõjaväeparaad 10 000 sõjaväelase ja 100 000 vabatahtlikuga. Lihtsurelikud muidugi paraadile ligi ei saanud, kuid telekast nägi ülekannet küll. Väga võimas oli, kõik oli joonlaua järgi sirgeks ja ühtlaseks sätitud, nii sammu kui ka nina pikkused.

Eks selline suur üritus nõudis omajagu vaeva ja planeerimist ja loomulikult linlaste elu häirimist. Paar korda ummistati kesklinn seetõttu, et osad tänavad suleti marsiproovide pärast terveks päevaks. Paraadi päeval olid sunnitud need inimesed, kes elasid paraadi marsruudile jäävates majades, kodudest terveks päevaks lahkuma ning broneeriti (loe: suleti) ka osa hotelle selles piirkonnas.

Värvatud oli terve hunnik vabatahtlikke, kes vist tänavatel korda pidid pidama. Mulle jäid nende ülesanded tegelikult selgusetuks, kuna enamuse ajast istusid need vabatahtlikud vanakesed tänavanurkadel pingikestel, punane lint ümber käe, ja unistasid.

Kaubanduses oli number 60 muidugi ka suur hitt. Selle abil püüti müüa kõike. Kõige meeldejäävam ehk oli Rimowa reisikohver, mis oli pealt kaunistatud punaste Swarowski kristallidega. Kristallid moodustasid loomulikult arvu 60. Kohe tuli meelde "Hansuke ja Greteke", ainult et sellise kohvriga reisimise korral ei jäta selja taha mitte leivaraasurada, vaid teri nokkivad hiinlased.

Tuulelohede lennutamine linnas oli keelatud juba mitu nädalat enne, päris lennuliiklus katkestati paraadi ajaks. Internetikraane keerati veel rohkem kinni, kuigi minu arust polnud seal enam suurt midagi keerata. Siiski, kadunud on need viimasedki vabad proxyd, mida kasutasin ning nüüd olen sunnitud VPN-ühenduse eest maksma, et üldse blogida saaks. Aga vähemalt õnnestub nüüd uuesti pilte üles laadida. Väidetavalt võideldi ka tõhusamalt piraatkaupadega, kuid siiani pole küll ükski Vuittoni koti müüja kadunud ja DVD-poodides võib isegi pornuhhi leida (mitte et ma otsiksin). DVD-dest rääkides sain päris hea üllatuse osaliseks, kui paar päeva tagasi komistasin sellise filmi otsa nagu „Detsembrikuumus”. Ei tea, kas see on esimene eesti film, mis siin „esilinastus”? Nii et kui keegi tahab hiinakeelse tõlkega „Detsembrikuumust”, andke teada. Maksab ainult 25 EEKi.

Aga juubeli juurde tagasi. Eestlastel on muide põhjust uhkust tunda, kuna paar meie kaasmaalast olid ka vastuvõtule ja paraadile kutsutud. Ma ütlesin Kaurile, et katsugu nii korraldada, et me ka järgmine kord sinna pääseme. Eks see kord tuleb vast nii 15 aasta pärast.

Enne juubelit tundus, et linn kraabitakse igalt poolt puhtaks ja ilusaks, lilli veeti igale poole (kujutage ette, 40 miljonit potilille). Praeguseks on nendes kohtades muidugi lillede surnuaiad, sest ega keegi ju ometi ei viitsi neid kasta. Kell sai viis, tööaeg sai läbi ja pastakas kukkus käest.

Muide, üks ütlemata hea asi oli pühade ajal siiski: linn oli nii vaikne ja inimtühi, et tekkis tunne, nagu oleksime tagasi Elvas. Tõenäoliselt püstitati ka selleaastased puhta õhu rekordid, taevas oli igati taevakarva sinine.

Seal kusagil me elame

Tühjus ummikute asemel

Hetkeolukord on selline, et ilmad hakkavad sügiseseks muutuma. Päeval päikese käes on küll veel 20 kraadi sooja, aga õhtud juba külmad. Tuleb plätud kappi ootele saata ja vene turule kasukaid revideerima minna.

Siis oli veel suvi