Kuuekümne kaheksas nädal ehk veidi folki

Kuuekümne seitsmes nädal ehk elagu rahvastevaheline sõprus! Lijiang ja Tiigrihüppe Kuru (Tiger Leaping Gorge), Yunnan, 3.- 5. päev

Järgmisel hommikul sõitsime edasi Lijiangi. Bussis oli tervelt üks koht vaba ja ühele meist pakuti istet vahekäigus ebamugaval istmel. Kuna olime hotelli kaudu ikkagi täispileti hinna maksnud (nagunii sahker-mahkerdati, Hiinas on nii, et bussijaamas ei osta keegi piletit ja siis hääletatakse iga posti tagant ja nurga pealt, et odavamalt saada. Tulu läheb bussijuhi taskusse), siis olin mina reibast võitlusvaimu täis. Vaidlesime ja vaidlesime ja lõpuks vaidlesimegi endale täisväärtuslikud istmed välja. Olen aga üsna kindel, et need hiinlased, kes meie asemel pidid kehvemate istmetega (mõned lausa taburettidega) leppima, mõtlesid, et kuramuse waiguorenid. Sel hetkel oli meil tegelikult ükstakõik, kuna tahtsime vaid magada (mida me aga muidugi ei saanud). Sõit kestis järgmised piinarikkad 3 tundi. Bussidest sai mul selleks aastaks igatahes kõrini.

Lijiangis otsustasime usaldada taaskord LP (Lonely Planet, kes ei mäleta) soovitusi ja valisime öömajaks Mama's Naxi (naxid on selles piirkonnas valdavaks vähemusrahvuseks ja neil pole mingit seost naksitrallidega), mis aga oli viga. Kindlasti oli see koht kunagi väga seljakotireisijasõbralik, aga tänu LP'le praeguseks liiga ülerahvastatud ja mama jõud ei käi enam asjast sugugi üle. Nii et teise öö Lijiangis otsustasime mujal veeta.

Hommikul kogunesid pooled öömajalised kokku ja mama korraldas kõigile tahtjaile transpordi Tiigrihüppe Kurusse. See on üks sügavamaid kurusid maailmas ja kulgeb 16 km mööda Jinsha (Jangtse) jõe äärt. Matk mööda kuru on muidugi lahe, aga kauaks seda kuru koos jõega enam jätkub, ei tea. Hiina ehitab ju agaralt jõetamme, ujutab üle ja kuivendab ja ka sellel matkal saatsid meid ähvardavalt kusagilt kaugusest kostvad õhkimised.
Ilm ei olnud just kõige paljutõotavam: sadas vaikset vihma. Meil olid küll vihmakeebid ja vahetusriided kaasas, aga me ei teadnud, mis seisukorras on rada. Päris ohutu pole see matk ka hea ilmaga, erinevatel põhjustel on mäel surnud paarkümmend inimest. Õnneks oli rada üldiselt siiski kivine, mitte mudane ja libe ja vihmatud perioodid õnneks ka sagenesid. Matkasime koos kolme noormehega, kellega ka kohale sõites ühes bussis istusime. Meie matkakaaslasteks olid Münchenis sündinud sakslane Fendi (see on tema hiina hüüdnimi, pärisnime võite ise tuletada),
ja kaks iisraellast Shai
ja Yehonatan.
Meil vedas, et me nii laheda seltskonna peale sattusime. Kotte poisid küll tassida ei aidanud, aga keset kõige hullemat tõusu (24 bends, jube käänuline ja lõputu edasi-tagasi siksakiline tõus), kui meil kõigil keeled vestil olid ja suur tahtmine oli istuda mõnele hobusele, keda seal raha eest lahkelt pakuti, otsustasid juudipoisid meile kosutavat kohvi keeta. Olen kindel, et see mõjus (vähemalt Triinule) tunduvalt paremini kui kusagil poolel teel pakutav marihuaana, millest me loomulikult loobusime. Seda ei pakkunud muidugi mitte poisid, vaid mingi kohalik tädi magusa naeratuse saatel.

Ööbimispaiku oli mäe peal mitu, meie valisime ühe raja lõpuosas ja pettuma ei pidanud. Peale 6-tunnist matka jõudsime kohale ja vaated olid fantastilised, hoolimata pilves ilmast. Võtsime kohe peale check-in'i Inspiratsiooniterrassil koos õlledega kohad sisse ja naersime nii, nagu me ei olnud juba ammu naernud.

Have you ever seen a hairy German chicken leg?
Naljad käisid põhiliselt ümber rahvaste ja rahvuste. Mis oli meie ja ka sakslase jaoks ülimalt kummaline, oli see, kui vabalt suhtusid juudid holokausti. Meil ei teeks keegi nalja näiteks küüditamise üle. Ise nad nende naljadega alustasid ja pärast ei saanud juba keegi enam pidama. Näiteks: Miks tegi Hitler enesetapu? Sest ta sai gaasiarve. Loomulikult said ka sakslased ja eestlased oma osa. Hommikul olime meie Triinuga ja Fendi varajased ärkajad, juudipoisid jäid veel põõnama. Peale hommikusööki tahtsime liikuma hakata, Fendi äratuslause juudipoistele oli: Wake up, guys, your train to Auschwitz is leaving!

Üldse uurisin ma poiste käest üht-teist juutide kohta, mul nimelt pole ühtegi juudist tuttavat. Üks poistest, Shai, oli tegelikult üles kasvanud NSVLis ja kuigi ta oli rahvuselt juut, polnud ta usklik ja ei järginud juutide kombeid seoses kosher-toiduga. Teine, Yehonatan, oli usklik. Tema ei söönud mitte midagi peale puuvilja, keedumuna või siis enda valmistatud toidu. Tal oli reisil kaasas oma väike gaasipriimus (tänu millele me ka mäel kohvi saime) ja sellega ta siis keetis oma peotäit riisi ja praadis muna. Mille jaoks kasutas muidugi kaasa võetud oliiviõli. Kurtis meile ka, kui imelikult hiinlased teda vaatavad, kui ta palub oma riisi toorelt. Küsisin ka, et kas lihaisu pole. Oli küll, aga mis teha. Mis tuletab mulle kontrastina meelde seltsimees Sveni ja tema võimatut lihanälga eelmisel reisil. Yehonatan oli korralik usklik, palvetas hommikul, jarmulke (või mis selle mütsikese nimi ongi) peas. Siiski tegi ta väikese möönduse ja sai palvega hakkama vaid 10 minutiga, samas kui tavaliselt palvetatakse ikka oma kolmveerand tundi. Peab ikka aega olema..
Ettevalmistused riisi keetmiseks
Riis valmis!
Kuna poisid rändasid edasi Shangri-La'sse, pidime Triinuga kahe peale leidma mingi transpordivahendi, mis meid Lijiangi tagasi viiks. Olime üpris väsinud ja ei tahtnud ühistranspordiga jändama hakata (rikkad mutid, nagu me oleme), nii et rentisime hingehinna eest minibussi koos juhiga. Tagantjärgi mõeldes oleks olnud targem kasvõi jala minna, kuna auto oli logu, aga see tuli välja alles poole maa peal, kus kiirused suuremad olid. Neljanda käiguga sõites hakkas rool kahtlaselt vibreerima ja juhil endal oli ka motoorne rahutus. Õõtsus seal rooli taga nagu papagoi ja näppis sõidu pealt käsipidurit. Triinu, kes istus juhi kõrval, oli valmis iga hetk rooli haarama. Vihma sadas ka ja juht ei tahtnud kuidagi klaasipühkijaid tööle panna. Õigemini laskis neil kaks korda üle klaasi kraapida ja plõksis siis jälle kinni. Ühel hetkel Triinu siis käratas talle, et mis ta plõksib seda nuppu, lasku töötada. Siis tuli muidugi välja, et pühkijad olid kohe-kohe katki minemas..

Lijiangist ka. Vanalinn on iseenesest väga ilus, aga veel rohkem "turistikas" kui Dali oli. Eriti popp on see hiina turistide seas, kes muutsid peatänavad läbimatuks ja hullumeelseks oma massi, trügimise ja karaokega. Kõrvaltänavates oli asi muidugi parem ja nii vaadates oli linn täiesti väärt oma hüüdnime "Hiina Veneetsia". Samas võis kõrvaltänavatesse lootusetult ära eksida, kuna terve vanalinna peale oli käänulistel tänavatel vaid paar-kolm nime. Hiljem saime muidugi nõksu kätte: ära eksides tuleb veevoolule vastassuunas kõndida, siis jõuab tagasi peaväljakule.
Minu särgi valmimise lugu
Üks koht, kus meil kahjuks käimata jäi, oli pubi "Sexy Tractor". Hoolimata meie kaardilugemiseponnistustest ei leidnud me seda kohta üles.

Tagasireis kulges vaevaliselt. Nagu ikka, olin ma reisi lõpetuseks hankinud tatitõve ja köha, millest sain lahti alles Eestis. See tähendas muidugi, et kõrvad olid mul lukus nii umbes nädal aega jutti. Pekingis olid äikesehood ja meie lend hilines 3 tundi. Kasutasin seda aega lennujaamas ja kirjutasin sellesama blogi, mida loete, paberile. Üks vanamees küsis mu käest, et kas kirjutan (tigu)kirja. Ütles, et ta pole juba aastaid näinud, et keegi käsitsi kirjutaks..

Reisikirjadega on praeguseks kõik, reisilt sai minu eriala uue nimetuse - bird chaser (vs purchaser). Ja veel, et te teaksite, Germans are sorry for everything.

Lõpetuseks personaalne pöördumine meie suurepäraste reisikaaslaste poole:
Fendi, give us the proof of life!
Shai and Yehonatan, may you be the most popular guys at work! (I hope you do have female colleagues??)

Kuuekümne kuues nädal ehk suvel lõunasse? Vabalt! Kunming-Dali, Yunnan, 1. ja 2. päev

Kuna rännukihk Hiinas iialgi otsa ei saa, siis suutsin üsna vähese vaevaga Kauri veenda, et ta läheks Kaspariga koos Eestisse ja jätaks mulle ühe vaba nädala veel üheks provintsimatkaks. Seekord toimus see siis Lõuna-Hiina Yunnani provintsi, mida üldiselt peetakse üheks ilusamaks ja vaatamist väärt kohaks Hiinas. Yunnan on suuruselt kuues provints Hiinas, seega selle vähese ajaga muidugi kaugele ei jõua, aga midagi ikka nägime. Muide, LP-s on Yunnanile pühendatud kõige paksem osa raamatust, eks seegi juba näitab midagi. Ütlevad lausa, et korrutage see aeg, mis te algselt reisiks plaanisite, kahega, ja siis ka jääb väheks.
Yunnan sobib reisimiseks aasta ringi, talvel pole seal kõrilõikavalt külm nagu Pekingis ja suvel aitavad mäed ja vihmaperiood kõrvetavast palavusest jagu saada. Meie Triinuga läksime juuni keskpaigas ja sel ajal oli seal mõnusad 20-25 kraadi (Pekingis samal ajal kõrvetas juba 30+ peal). Muidugi, suvel peab arvestama vihmavõimalusega, aga päris paduka saime meie vaid korra kaela, ülejäänud ajal kas lihtsalt pilvitas või tibutas. Päikest nägi muidugi ka.

Kunmingi lendasime aja ja raha kokkuhoiu mõttes. Sinna aga peatuma ei jäänud, võtsime takso kohe edasi bussijaama. Kuna Kunming-Dali vaheline kiirtee on valmis, pidi sõit olema 4 tundi. Aga loomulikult oli taas alustatud teetöödega ning 4 tunni asemel loksusime 7 tundi mööda mägiteid (kokku ainult 325 km!). Koos närvihaige bussijuhiga.

Sõit oli iseenesest ilus: mäed vaheldusid riisipõldudega. Mul on tegelikult kahju, et meil ei olnud aega minna Lõuna-Yunnanisse vaatama kuulsaid riisiterrasse (aga vaadake huvi korral siia). Yunnan tundub suhteliselt rikas provints, kõikides külades olid korralikud valged maalitud majad. Ju siis tasub riisi- ja maisikasvatus ennast ära.
Riisipõllud. Vee hulk, mis kulub nende niisutamiseks, on meeletu.
Mais ja mäed
Suvaline külake
Dalis kulus veidi aega, enne kui hotelli üles leidsime. LP on küll asjalik ja vajalik, aga mõnikord liiga ebatäpne, eriti kaartide osas. Saime väga hea hotelli mõistliku hinnaga (120 RMB/öö).

Nagu ka LP kirjutab, oli Dali kunagi THE koht, kus tšillida, nüüdseks on aga kahjuks avastatud hiina turistide poolt, kes siis rändtirtsudena linnakesele peale on vajunud. Välismaalasi oli muidugi ka (kuigi nende kogus ei häirinud) ja kõik see turist kokku on muutnud Dali veidi võltsiks. Siiski on kõrvatänavad ja linnalähedased külad veel kohalike igapäevaelu täis ja kokku annavad need mõnusa koosluse (kui just peatänavale ei tüki). Dali on mõnusalt relaxed. Lausa nii palju, et seadusi miskiks ei peeta ja tänaval pöörduvad mutikesed sinu poole pakkumisega: "Ganja, ganja!"
Linnud olid kuum kaup.
Dali jaoks oli meil plaanis vaid üks terve päev ja mõtlesime, et ei raiska seda templite peale, vaid rendime rattad ja põrutame linnast välja küladesse. Väntasime siis nii kaua, kui jaksasime, ja keerasime siis lihtsalt ühte külasse sisse. Otsisime seal üles külaväljaku ja istusime oma vastostetud soojasid õllesid nautima. Külad Dali külje all kulgevad enamasti mööda Erhai järve ääri. Erhai järv on suuruselt 7. järv Hiinas.
Meie nautisime õlut, vanamehed puhkust ja puu varju.
Kummi- ja kalaäris võib ka ilmselt läbi lüüa
Mingid kuivanud kalaollused
Erhai järv
Kuna oli meie viimane õhtu Dalis, siis otsustasime võtta, mis võtta annab. Peale rattasõitu lasime endale teha väga piinarikka jalamassaaži, seejärel tuli suurepärane õhtusöök. Siis mõtlesime, et võiks ennast õhtuste drinkide ajaks ilusaks teha ja lasime juuksuris endil pead ära pesta. Meie viimaseks kohas linnas enne kotile kobimist sai kohalik legendaarne pubi Bad Monkey (varasemalt on mul kogemus kohaga, mille nimi on Crazy Horse, ja järgmises linnas pidi meid ootama koht nimega Sexy Tractor, kas saab veel paremaks minna?), kuhu kogunevad õhtuti kokku linna karvased ja sulelised. Ega me ei plaaninud tegelikult kauaks jääda, aga seekord läks, näed, teisiti. Inimesed muutusid jube huvitavaks ja meie inimeste jaoks vist ka. Ühtlasi kuulsime paar lugu kuulsatest Dali eestlastest ka. Üks Esko-nimeline näiteks oli kolm nädalat enne meid maandunud Bad Monkey's, oli küsinud tasuta juua ja oli lubanud vastutasuks musitseerida. Baaridaami sõnul see viimane küll tõeks ei saanud, sest õhtul selgus, et mees ei osanud ühtegi pilli mängida. Nii lahkus siis eestlasi häbistanud Esko.
Teise loo rääkis meile baari kaasomanik Derek. See oli ühest ameerika noormehest, kes väitis, et ta oskab kõiki keeli rääkida. Üks baaris olnud tüdruk ütles, et veame kihla, et minu keelt sa ei räägi. Mees olevat temaga vestelnud 15 min eesti keeles, mispeale tüdrukul olevat püksid jalast kukkunud.

Ja siis oli seal veel James. Asi algas sellest, et varem õhtusöögi ajal istus ta meie kõrvallauas ja mina ütlesin Triinule, et sellise näoga ollakse ainult inglane ja James. Edasi kohtasime teda juba Bad Monkey's ja saime jutu peale. Selgus, et ta hoopis sakslane oli ja kindlasti mitte James. Palus meil ka oma tegelikku nime arvata (kuigi meie jaoks jäi ta igavesti James'iks). Triinu pakkus Karl ja mina Friedrich. Selle peale ütles ta, et see minu pakutu on ikka eriti antiikne nimi ja et ta nimi on hoopis Ricardo. No vabandage väga, see on sama palju saksa nimi kui Uku näiteks.

Veel oli seal üks keskealine hiinlane, kes mängis kitarril jupikese "Katjuša'st". Kahjuks hiljem ta enam löögile ei saanud, aga kutsus meid lahkelt enda poole pidu jätkama, kus ta siis meile terve looga oleks etelnud. Ütlesime lahkelt ära.

Pidu lõppes (ja jalgpall algas) sellega, et kella 3 paiku öösel tuli politsei ja palus lärm lõpetada. Meie istusime sakslastega viisakusest veidi teleka ees (Saksa-Austraalia oli tol õhtul) ja kell 4 saime magama.

Bad Monkey trailer

Kuuekümne viies nädal ehk Langmusi, Gansu provints, ja kojusõit ,6. ja 7. päev

Hommik algas vara. Liiga vara. Nii umbes kella 4 paiku hommikul. Jube külmalt. Kogu karjamaa oli jäätunud (mai lõpus!!). Ja liiga lärmakalt. Nimelt suure jakipiimatee luristamise saatel.
Nii vara ei tohi pildistada! (hoolimata keelust tegi pildi Sven)
Perenaine läks lüpsma (eelmisel õhtul oli see hiigelkari vaid tunni ajaga kokku kogutud ning kinni seotud). Kell 5 hommikul koputati siis ka mind üles, et saaksin kah käe (või antud juhul siis ämbri) valgeks. Ega eriti ei saanud, nisad olid parajad vistrikud ja tehnika oli ka nigel. Ja kuna külma ja luristamise tõttu olin vaid paar tundi magada saanud, siis ega eriti pikalt õppust ka ei tahtnud võtta, selle asemel kobisin kotile tagasi. Perenaine korjas selle aja sees "kütuse" kokku ja mehed ajasid loomad karjamaale tagasi.
Kalli kütte kangutamine (pildistas Sven)
Külmavõetud lammas? (pildistas Sven)
Tagasiteel Langmusisse viis giid meid ka enda koju, kus meile lõunat pakuti (jälle kapsas lihaga). Üritasin ta naisele selgeks teha, et tahaksin temast pilti teha, selle peale läks ta riietuma. Mõtlesin, et oma paremaid riideid selga panema, aga tegelikult hoopis võttis ta enda rahvariided seljast ja andis mulle selga, et saaksime koos pilti teha. Väga armas temast.

Langmusi lõpetuseks üks sõna tiibeti keeles: tjoegkolandjt.

Järgmisel päeval loksusime bussiga Lanzhousse tagasi ja sealt juba Pekingi rongile. Lootsime, et meid ootab ees rahulik reis neljases kupees kahekesi, aga ei. Järgmises peatuses ühinesid meiega kaks kommunistliku partei tegelast, kes olid kahjuks ütlemata jutukad ja tüütud. Proovisime raamatute taha varjuda, aga õige kommunist ei lase sellest ennast heidutada ja jätkab juttu. Kõigepealt taheti teada, kas Eestis kommuniste on. Ega vist suurt enam järel ei ole. Seejärel kohe: "Aga bolševikke?"

Mehed ei saanud kuidagi aru, kuidas on ühel riigil võimalik toimida ilma kommunistliku kaasabita. Küsisin siis vastu, et miks Hiinas ainult üks partei on. Tegelane naeratas kavalalt ja ütles, et sellepärast, et kui oleks kaks parteid, siis käiks kogu aeg kaklus ja keegi poleks rahul. Aga kuna on üks, siis on riigis rahu ja kõik elavad rõõmsalt ja vennalikult koos nagu üks suur pere. Jajah...

Edasi tekkis suur arutelu selle üle, et miks me üldse Venemaast lahku lõime. Nii mõnus on ju elada ühe suure riigi osana. Venemaa on hea! Ja Euroopa ei võta meid kunagi päriselt omaks. Ja EUROga pole üldse midagi enam peale hakata. Kõige õigem oleks meil taasühineda Venemaaga.

Ainukese plusspunkti teenisime sellega, et Eestis on oma keel. Mõelda vaid, vaid üks miljon ja oma keel.

Proovisime onudele kinkida paki eesti komme, aga nad ei võtnud seda vastu, proovimisest rääkimata. Ei tea, kas kartsid mürgitamist või oli partei keelanud kingitusi vastu võtta.

Õhtuks olin väga väsinud ning Sven kamandas partei kupeest välja, et saaksin riideid vahetada. Kuulsin, kuidas nad ukse taga naersid ja pärast Sven rääkis, et mehed olid küsinud, kas me oleme paar. Sven ütles, et ei ole ja et mul on mees Pekingis täitsa olemas. Selle peale nad naersidki ja ütlesid siis, et kui me Pekingisse tagasi jõuame, saab Sven kolki. Vedas tal, ei saanud.