Saja üheksas nädal ehk siiditeed mööda mässajate tagalasse vol 1. Rongiga Xinjiangi

Seekordse suvise matka sihtpunktiks sai Xinjiang (tõlkes "uus piir"). Xinjiangi Uiguuri Autonoomne piirkond on pindalalt Hiina suurim provints, kuid elanikke on seal kokku sama palju kui Pekingis, umbes pooled neist vähemusrahvused (uiguurid, kasahhid, kirgiisid, huid jne). Eks see ütleb provintsi kohta paljugi, sest kes ei mäletaks aastatetaguseid valusaid sündmusi seal piirkonnas. Lisaks kirevale rahvale ja ajaloole asub selles provintsis Hiina madalaim punkt Turpan (154 m alla merepinna), aga ka suurim kõrb Taklimakan ja maailma kõrgeim asfalteeritud tee Karakoram Highway. Ja hilissuvel ning sügisel saab seal süüa imehäid viinamarju ja arbuuse.

Praeguseks on Hiina keskvalitsus võtnud suuna sinnapoole, et väliselt proovitakse promoda ja kaitsta vähemusrahvusi, aga tegelikult suunatakse han-hiinlasi igal võimalikul juhul Xinjiangi ümbes asustama, meelitades neid soodustustega igal sammul. Aga sellest hiljem lähemalt.

Mina, Reelika ja Triinu läksime sinna varasuvel, juuni alguses. Otsustasime minna rongiga, et ikka võimalikult palju näha ja kogeda. Ja kuna ei Reelika ega ka Triinu polnud varem nii pikalt rööbastel olnud (32 h) ning kuna Triinu viimane rongireis oli odav püstijalapilet Pingyaosse, siis seekord võtsime täie raha eest luksklassi. Või noh, vähemalt parima saadaolevast (vaata ka siia). Nagu paar postitust tagasi kirjutasin, siis ei saanud me kolmekesi ühte kupeesse, aga see ei seganud meil kuidagi õestumast. Triinu kupees pesitses kolimisfirma (või nii meile vähemalt alguses tundus) ja tema sisse astudes olid kõikmõeldavad nurgad, panipaigad ning istumiskohad hõivanud tegelased üsna üllatunud nägudega. Kui siis Triinu tegi katset oma ainsamale seljakotile kuskil ruumi leida, soovitati tal see soojalt voodi alla pressida. Aga ei ole me ka pehmekesed. Triinu tõstis veidi lärmi ja katsus vagunisaatja abil asja korda ajada. Selle peale ütlesid kupeeasukad, et ärgu ta muretsegu, magamisajaks on pooled kompsud kadunud. Selgus, et pooled kompsud olid kaasavõetud moona täis...

Selge siis, kolisime endid ringi meie vagunisse, kus hingamisruumi veel oli tänu hiinlastest emale ja tütrele, kes kohe peale väljasõitu teki alla pugesid ning põõnama kukkusid. Tõsi, aeg-ajalt kostis emma-kumma poolt norsatusi ja vilinat, mis pani mind ja Reelikat juba eos muret tundma eesseisva öö pärast.
Triinu, mina ja rong (pildistas Reelika)
Juba tunde sõitnud, mõtlesime edasi õestuda kahe kaasavõetud veinipudeli taga. Millegipärast arvasin, et kaks on enam kui küll. Suur valearvestus! Kella viieks olid need tilgatumaks joodud. Nõudsime veel ja kuna olime vahepeal ringi kolinud restoranvagunisse, siis ei lasknud me endil kaks korda mõelda, vaid tellisime õlut. Sest selleks ju ühel korralikul rongil restoranvagun ette ongi nähtud! Aga ei, jälle valearvestus. Meile tehti selgeks, et pakkuda pole neil midagi, isegi mitte sööke. Enamgi veel, me võiks üldse lahkuda. Kuraasist meil peale kaht pudelit puudust ei tulnud, nii et võtsime heaks valjuhäälselt protesteerides keelduda. Eriti kuna ka kõrvallaua pässid rahumeeles oma pinki edasi nühkisid ja teatud uudishimuga meie võitlust jälgisid. Korrapidaja tädi käis meid mitmel korral lahti kangutamas, aga tulutult. Viimane kord saabus luuaga ja väitis, et ta ei saa koristada isegi mitte siis, kui me jalad üles tõstame. Meie aga nägime selle nurja kavatsuse läbi ning prantsatasime juba koristatud kõrvallauda. Selle peale hüppas kuskilt välja üks mundris meesterahvas, kes karjus "bye bye" või "buy buy" ja ähvardas meid politseiga. Naerukoht, rongis! Nähes, et ikka ei mõjunud, siis jäeti meid rahule.
Uiguuri perekond rongis
Selle intsidendiga said meist restoranvagunis persona non gratad. Kogesime seda õhtul hiljem, kui, tahes anda oma kupeekaaslastele norskamiseks vajaminevat rahu ja vaikust, suundusime restosse kaarte mängima nagu logelevatel hiinlastel kombeks. Vabu laudu oli, kuid maha istudes tuli seesama tõre teenindaja (nüüd küll juba ilma luuata) ja ütles, et selleks, et omada õigust siin istuda, peame ette näitama VIP-kaardi (mida meil polnud) või ostma igaüks 30 RMB eest süüa. Kuna olime juba söönud, siis küsisime, et kas me hoopis õlut ei saaks juurde osta. Ei, tuli resoluutne vastus. Sööma peab! Siis sai Triinul kõrini ja ta viskas tädile 100 raha ja ütles, et tooge siis midagi. Tädi vajus silmnähtavalt lössi - ilmselt oli ta lootnud, et nii kallis kohamaks peletab meid minema.
Mängisime vapralt keskööni ning alles siis avastasime, et meil polnud ööseks joogivett jäänud. Seda ikka saab, arvasime meie, nähes klaaskapis seisvaid pudeleid, ja palusime teenindajalt meile paar tükki müüa. See aga laiutas käsi ja ütles, et ei saa, sest kapp on lukus. Kangutasin natuke ust, oligi lukus.
"No aga kus võti on?"
"Võti on ühe inimese käes, aga see inimene läks magama ja teda ei tohi üles ajada."
Täielik tsirkus, ei saa ja ei tohi!
Pakkusin, et lähen ise ajama, aga mulle ei avaldatud selle õnneliku magaja asukohta.
"Ega see pole siin mingi Eesti, kus igal ajal vett võid osta, see on Hiina!" ütles teenindaja-onu uhkelt.
Nagu kõrbemiraaž, vett näed, aga juua ei saa.

Lõpuks avastasime ühe näidisteriiuli, kus aastatevanused tolmused pudelid rivis seisid. Ei hakanud enam küsimagi, päästsime need vanadussurmast, pistsime onule raha pihku ning tulime tulema. Mul oli selline tunne, et mängu jälgivad hiina mehed vaatasid meile kuidagi tunnustavalt järele...

Väike vinjett ehk kuulsaks ja rikkaks ühekorraga

Teatan uhkustundega, et minu tehtud pildid on LHV värsktlilmunud ajakirjas "Investeeri". Lk 5-11, artikkel "Meie mees Hiinas". Nautige!

Saja kaheksas nädal ehk pildikesi Paunkülast - Yujiacun

Juuni on lennates läinud ja nädalate loendus kipub jälle käest minema. Reisida olen palju saanud ja tegelikult oligi tükk aega mõtlemist, et millest kirjutamist alustada. Käidud on nii Pekingi lähistel, Xinjiangis kui ka üllatusreisil Hong Kongis. Aga kuna piltide töötlemist alustasin just kronoloogilises järjekorras, siis jääb ka jutt nii.

Kui ema ja Kaspar veel siin olid, siis sai Kasparile lubatud üks rongimatk. Muide, kunagi ei tasu lubada lapsele, kellel õiget ajataju veel pole, et ülehomme või 3 päeva pärast läheme kuhugi. Nii juhtuski, et Kaspar hakkas lasteaia ukse taga vinguma, et hoopis rongi peale pidime ju minema. Pidime küll, aga alles kahe päeva pärast.

Nädalavahetusel ostsimegi siis rongipiletid ja kihutasime provintsi. Aeg pani piirid - üle kolme tunni ei tahtnud rongis olla, kuna muu transport võtab ka oma aja. Lahutamatu LP kaasas, astusime Hebei provintsipealinnas rongist välja ning katsusime võimalikult ruttu õigele poole teele saada. Õigele poole tähendab bussijaama, kust väljuvad kökatsbussid avastamata aladele. Valge inimesene saime väärilise kohtlemise osaliseks, igavlevatel bussijaamatöötajatel polnud nagunii midagi muud teha. Bussid väljusid, nagu maal tihti kombeks, täituvuse järgi, bussipiletilgi polnud väljumisaega kirjas. Saime auväärsed istmed bussijuhi selja taha. Oma küsimuse peale, kas see buss Yujiacun'i ehk kivilinna sõidab, sain kooris jaatava vastuse. Huhh, õnneks läks! Peale pooletunnist sõitu, mille jooksul reisisaatja veerevast bussist inimesi välja lükkas ning ka sisse tõstis, visati meid aga viisakalt bussist välja ja tehti selgeks, et päris õigesse kohta me siiski selle bussiga ei saa ja tuleb järgmist oodata. Kus täpselt uus buss peatub ja millal saabub, ei osatud öelda. Varsti, peale kahte, oli vastus. Nojah. Teades, et Hiinas enamasti mitte miski graafikust kinni ei pea, tatsasime tänavanurgal ringi ja kaugemale minna ei julenud. Tühi kõht sai aga võitu, nii et tegime tutvust kohaliku restoraniga ning seal sees söövate noormeestega. Mis siis ikka, võtsin nad ette ja hakkasin bussiinfot pommima. Noormehed ei saanud aru muidugi, miks me imeilusast Pekingist kolkasse olime tulnud. Vot tulimegi selleks, et näha kapsast kasvamas. Aga üks noormeestest võttis kätte ja jooksis meie eest nurgapealsed läbi. Kasu oli sellest nii palju, et saime teada, et buss peaks õige varsti (kell kaks või natuke peale) tulema ja suuna, kust poolt, tegime ka kindlaks. Juba veidi rohkem kindlameelsetena võtsime tänavanurgal jälle kohad sisse. Ja siis hakkas busse voorima. Üritasin küll hieroglüüfide järgi kindlaks teha, mis kuhu läheb, aga selleks ajaks, kui mul veeritud olid, oli buss ka tuututamise (ehk pealetahtjate kokkukutsumise) lõpetanud ning kimas minema. Lõpuks saabud üks eriti punnis buss. Oligi õige! Aga istuda polnud kuhugi. Astusime siiski vapralt sisse, ostsime pileti ja.. saime jälle kahvakohtlemist tunda. Kuna bussis tõesti istekohti nappis, aga kaugelttulnud lapsega külalisi ei saanud ju seisma jätta, siis pisteti ühele vanamehele pihku kaks raha ja kupatati tema bussist välja, öeldes midagi sellist, et võtku järgmine buss. Vanamees ei protesteerinud ja näis üsna rahul oma süllekukkunud varanduse tõttu. Olime tagumikud maha toetanud, aga ega bussil kiiret polnud. Rahvast oli ilmselt veel liiga vähe! Kokku pidi saama ikka nii palju, et kui peatuseaeg oli, siis krabas ütlemata hea mäluga ning täpne reisisaatja mahaminejal varrukast kinni, tiris ta rahva seast kasvõi nui neljaks välja ning jõudis ka pealetahtjad peale suruda.

Õõtsusime pea pool tundi bussiga mööda külavaheteid, kui lõpuks meie peatus tuli. Ja jälle - meie mahamineku ajaks jäeti BUSS TÄIESTI SEISMA ja seda esimest korda reisi jooksul. Kohtlemist arvestades maksime ilmselt ka topelt. Kohe, kui buss ära sõitis ja meil oli aega veidi ringi vaadata, et kuhu LP meid siis seekord saatis, kargas minu juurde külamutt, haaras käest ja kukkus seletama, et tema juures saab magada. Kuna meil oli nagunii plaanis ööseks jääda ja ühtegi teist pakkumist ei tulnud, siis võtsime mutikese pakkumise vastu. 30 raha eest saime ruumika toa hiigelvooditega, kus veel ilmselt peretütre lapsepõlveehted ja -meigitarbed tulevasi põlvi ootama oli jäetud.

Yujiacun on tuntud selle poolest, et enamik külast on tehtud kivist. Nii majad kui ka ajalooline mööbel seal sees. Loomulikult on vana uuele teed andnud ning moodsad elamud on ikka enam või vähem kaasaegse mööbliga sisustatud, aga vana osa on siiski piisavalt hästi säilinud.
Meil oli plaan ka rongiga koju minna, aga kuna rongipiletid olid juba otsa saanud, siis läks käiku varinat B - kutsusime Mr Wu autoga järele. Sõita tuli tal ca 400 km ja 5 tundi, aga 12 paiku ta kohale jõudis. Hea oligi, sest tegelikult oli meil plaanis külastada ka sealset püha mäge Cangyan Shani, kus muide filmiti ka osa stseene Oskari võitjast filmist "Crouching Tiger, Hidden Dragon". Arvasin tegelikult, et ega Mr Wu just eriti rõõmus pole, et pidi meile kuhugi kolkasse järele tulema, aga ta oli nagu alati, naeratav. Ja minu rõõmuks oli ta öelnud ühele töökaaslasele, et kohad, kus käisime, olid väga ilusad. Ja olid ka. Mäeküljele ehitatud templid (muidugi vürtsitatud väheste turistilõksudega nagu kaamlid, hobused ja suveniirimüüjad), kivisse raiutud trepid ja turistide suhteline vähesus tegid meeldejääva matka.
Mõtlesime, et tagasitee mööda Hiina imehead kiirteed läheb ludinal, aga me, või õigemini mina olin alahinnanud pühapäevaõhtuseid ummikuid linna sisse sõidul. Ausõna, mõnel hetkel tundsin, et peamegi öö veetma autos. Kui muidu nii korralik Wu nakatus mitte nii korralike kaasliiklejate eeskujust ning keeras kiirtee kõrvale sisseõidetud tolmusele ja auklikule rajale, kuhu paljud olid parkinud eesmärgiga oodata ära ummiku lahtumine, siis hakkas veidi kõhe küll. Õnneks saab iga asi kord otsa ja nii ka see tee. Mr Wu keeras kõrvalteele ja põlise pekinglasena leidis ta üsna varsti tee kesklinna.