Saturday, January 24, 2009

Kolmas nädal ehk easy living

Vaade koduaknast

Põhimõtteliselt oleks meil võimalik veeta oma kolm aastat siin nelja seina vahelt väljumata. (Vähemalt mul oleks, kuna Kaur peab siiski leivaraha teenima Enicsi katuse all.) See on siis serviced apartment'i võlu. Meil siiski täisteenindus pole, aga ega ei taha ka, need täisteenindusega korterid meenutavad rohkem hotellitube ning kodusemaks on neid keerulisem muuta. Mis meile siis koju kätte tuleb? Kõigepealt vesi. Kohalikud küll pidavat kraanivett joogiks tarbima, aga mina, olles Elva eliksiiriga harjunud, eelistan pigem kindla peale minna. Niisiis, pudelivesi joogiks, kraanivett tarbime läbikeedetuna söökides ja sisse hingates (õhuniisutid) ja keetmata olekus pesemiseks. Teiseks, kohalikust poest on võimalik koju tellida söögikraami. Helistad, ütled, mida vaja, ja jooksupoiss toob kohale. Seda teenust me kasutanud veel pole, kuna pood on paari minuti kaugusel ja üldiselt armastan poes riiulite vahel ise kiibitseda. Siit samm edasi, valmistoit. Meie maja all on euroopapärane restoran, kust maitsev toit nagu võluväel tee üles leiab. Armsas riidest kotikeses pealegi. Läheb mõni toru umbe või masin katki? Vajutan sinist nupukest, mis ühendab mind fuajeega, ning tellin töömehe. Fuajee on muide 24h valvel. Selle teenuse olen läbi proovinud - ükskord sai Kaspar kätte telekapuldi ja töötas selle kallal natuke. Liikuva pildi asemel saime siis endale seisuhieroglüüfid. Mis mul muud üle jäi, tuli kohukest mängida ja töömees kutsuda. Püüdsin küll asja natuke siluda, öeldes fuajeesse, et tulgu ükskõik kes hiina keele oskaja, aga noh... Varsti oligi mul ukse taga oranžides tunkedes tööriistakastiga mees ning tõlk. Oh seda häbi, kui see töömees vajutas puldil ühte nuppu ning asi sai korda. Nende näoilmeid ja itsitamist (hiinlased millegipärast tihti just itsitavad) nähes oli enam kui kindel, et kui teist korda sama asi juhtub, siis ostame enne uue teleka, kui et jälle naerualuseks jään.

Mis siis veel? Loomulikult on võimalik koju tellida massööri, õmblejat, koristajat, keda iganes. Üks eestlasest tuttav näiteks tellis õmbleja järele kahele paarile teksadele, mille sääri oli vaja lühemaks teha. Koos pükstele järeletulekuga läks see teenus maksma 40 RMB, mis on umbes 70 EEK. Selle peale ütles muidugi üks kohalik, et tegelikult oleks võinud olla odavam, aga noh, siin pead lihtsalt mõnikord maksma veidi kallimat hinda selle eest, et oled blond ja siniste silmadega.

Meie korteriga kaasneb ka spordiklubi kasutusõigus. Nüüdseks olen jõudnud kaks korda ujuma, jõusaal ja trennid on veel proovimata. Jõusaal on Kauri jutu järgi üks ümbruskonna parimaid (ja tema peaks juba teadma) ning erinevate trennide loetelu pikk - alustades joogast ja lõpetades kõhutantsuga.


Ühest tähtsast asjast on veel kirjutamata. Ayi. Olen seda teemat ka varasemas postituses veidi puudutanud, nii et andunud lugejatele enam ehk seletama ei pea, mida see sõna tähendab. Teistele aga: see on koduabiline ehk otsetõlkes "tädi", kes küürib, keedab, triigib, peseb, hoiab lapsi, pissitab koeri jne. Kuna selline isik peab olema äärmiselt usaldusväärne, siis on ka selle õige tädi leidmine vaevarikas. Tänaseks olen intervjueerinud 9 kandidaati, kellest praeguseks on sõlelale jäänud 2. Mõned ülejäänute väljapraakimise põhjused: mustad küünealused, iga küsimuse peale naeratamine ja oma arvamuse puudumine, soovimatus ületunde teha (mõnikord paratamatult vajalik), kehv kirjakeele oskamine (inglise keele oskust ma ei nõua, küll aga võiks osata kirjutada pinyin'is - ladina tähtedega mandarini keeles) , liiga kõrge palgasoov. Seda viimast kommenteeriks veidi. Keskmine palk on siin umbes 2000 RMB (3600 EEK) . See tähendab seda, et paljud (tava)töölised saavad palka alla selle. 2000-3000 RMB on värskelt ülikooli lõpetanud inseneri palk. Keda rohkem huvitab, siis leidsin ühe võrdluse, kahjuks küll paar aastat vana, aga asi seegi. http://www.worldsalaries.org/china.shtml
Ayi kandidaadite palgasoovid jäid vahemikku 1800-4000 RMB. Peale tutvumist turuolukorraga jõudsin järeldusele, et 50 töötunni eest nädalas on normaalne tasu 2000-2500 RMB, sõltuvalt ayi oskustest. Ja Sven, kui sa seda siin loed, siis palun ära arva, et tegemist on orjapidamisega: hiinlased ise pidid oma ayi'dele maksma umbes 1000-1500 RMB kuus. Nii et tegelikult tahavad kõik ayi'd töötada väljamaalaste heaks, kuna siis pidi töö olema kergem ja suhtumine ning palk paremad. Nii et loodetavasti saame endale siia nädala pärast ühe tubli abilise, hoidke pöialt!

Nädalavahetusel läheb siin paugutamiseks. Esmaspäeval algab pühvli aasta, aastavahetus ehk kevadpühad (spring festival) on hiina kalendriaasta kõige suurem sündmus. Juba praegu viutavad tänaval üksikud raketid, punased lambid on juba pea kuu aega puude otsas kõlkunud ning ostukeskustes on hullumaja. Loodame sellest melust ka osa saada, nii palju, kui see Kaspariga on võimalik. Järgmisel nädalal valgustan teid toimunust.

Sunday, January 18, 2009

Teine nädal ehk väike ebajumal

Kaks nädalat on möödas, aga mulle tundub see aeg kahe kuuna. Ei teagi miks, võibolla sellepärast, et ikka veel olen siin mingis mõttes kodu vang. Kaur on loomulikult tööl pikemalt kui Elvas (juba transport tööle võtab vähemalt tunni) ning Kaspariga väljas käia ebamugav. Liiga külm on veel, tuul on enamasti kohutav, ja see paneb väikse pärdiku kisama mis hirmus. Noh, üldiselt seda pahaks ei panda, aga mingit üleliigset tähelepanu ma ka ei tahaks. Seda ÜLELIIGSET (kirjutan suurte tähtedega, kuna tegemist äärmiselt üleliigsega. Kahju, et ei ole olemas sellist sõna nagu üleüleüleliigne. Kuigi jah, üleüleülehomme justnagu oleks.) tähelepanu lastele, eriti valgete inimeste lastele jagub nii, et ebamugav hakkab. Mina, tsivileeritud emme, kannatan selle ehk isegi ära, aga Kaspar ei taha kuidagi tsiviliseerituks hakata. Okei, võibolla olen veidi ülekohtune, mõnikord see väike koduterroristist tegelane siiski laseb põlisrahval ennast lõbustada. Paar korda on majesteet suvatsenud isegi naeratada. Kohalikud on siis seitsmendas taevas. Ausalt öelda selline lastearmastus vajab veidi harjumist. Kasparit tahetakse pidevalt katsuda, hea kui eestpoolt liginetakse ja ma nii läheneja kavatsuse ära näen. Mõnikord juhtub ka nii, et kõnnin, Kaspar süles, ning keegi mu selja taga võtab poisil käest kinni. Eestis oskad oodata ehk mõne vanemas eas memmekese "rünnakut", aga siin pööravad absoluutselt kõik Kasparile tähelepanu. Enamasti küsitakse ka, kui vana ta on ja kas poiss või tüdruk. Kui vastan, et poiss, siis järgneb tavaliselt agar noogutus ja naeratus, millest loen välja, et "loomulikult on poiss, kuidas siis muidu". Jama jah, kui sul on lubatud saada ainult üks laps ja see osutub siis tüdrukuks. Nii igatahes arvavad nemad. Kahjuks ikka veel. Noh, õnneks loodan siit ära kolida enne, kui Kaspari naisevõtuiga kätte jõuab. Muidu võib veel raskeks minna, pooled jäävad ilma. Siiski, üks lohutus on - väljamaa mehed pidid siin kõrges hinnas olema. Nii et ilma pruudita ta ehk ei jääks.

Meil oli üks tähtis sündmus ka sel nädalal - Enicsi igaastane pidu, mida tähistatakse hiina uue aasta saabumise aegu (sel aastal on see 26. jaanuar muide). Siinne pralle on midagi sarnast nagu meie ettevõtete jõulupeod, aga üldiselt peetakse pidu päevasel ajal ja ilma süldi ja viinata. Mis aga alati omal kohal on, on õnneloos. Ja võitusid oli oma 50 ikka. Isegi Kaur võitis tuulelohe :). Muu aja sisustasid suhteliselt üksluised kõned - pead ju tegelikult igal aastal pidama kõne töötajate tublidusest ning helgest tulevikust, ja töötajate lavalised etteasted. See viimane oli kindlasti huvitavam, aga kahjuks jäime meie naljadest ilma, mandarini keeles saan aru ainult ca 5 sõna. Kaspar pidas vapralt vastu Enicsi presidendi kõne, järgmise, Kauri ülemuse kõne ajal hakkas nihelema ja rääkis paar sõna esireas kaasa. No ja kui issi pulti pääses, oli mul valida: kas lasta Kasparil kõne taktis silda visata ja pliiatseid (oleks siis veel, et lilli või mütsi) õhku loopida või temaga saali peale jalutama minna. Väikese kõhkluse järel valisin teise variandi. Aga kui arvate, et see väga palju paremaks osutus, siis eksite. Mõtlesin, et saali tagaosas on piisavalt rahulik, aga kahjuks ei arvestanud asjaoluga, et viimasesse ritta olid ennast istuma sättinud töötajad, kellel olid ka lapsed kaasas. Algas siis dialoog Kaspari ja ühe pisikese paksu hiina poisi vahel, mis pakkus teravat konkurentsi Kauri ja tema tõlgi kahekõnele laval. Ma ei liialda, kui ütlen, et vähemalt pool saali jälgis ja naeris hoopis meie väikest majesteeti. Hiljem küsisin Kaurilt, kas lavale ka midagi kuulda oli. Tema õnneks ei pannud seda tähele. No jumal tänatud, et ta ei märganud sel hetkel, et temalt aupaistet rööviti. Kahjuks pole mul ühtegi pilti Kasparist kõnet pidamas, nii et lisatud on pilt herr direktöörist endast.


Nii, kell juba pool 2 öösel. Kaspar nuniseb midagi kõrvaltoas läbi une ja kuulen, kuidas Kaur suletekiga sahmib. Loodan, et ta magab juba ja ei tule mulle sõnu peale lugema, et ma peaksin varem magama minema. Mis ma teha saan, kui und ikka ei tule. Täna on ilus õhtu olnud ja palju lugemist ja meenutamist. Üks kallis sõber saatis lingi oma blogile, mida ta on pidanud juba aastaid. Otsisin sealt välja mälestused meie ühistest tegemistest. Inimesed, hakake päevikut pidama! Kui mitte enda, siis teiste jaoks. Iseenda mälu ja mälestused on üks asi, aga lugeda kellegi teise mõtteid, see on hoopis midagi muud.

Monday, January 12, 2009

Esimene nädal ehk kõiges on süüdi Finnair!

Võibolla mitte küll kõigis meie mineviku ja tuleviku hädades, aga esimese nädala omades küll. Nimelt kadusid meie ootused mõnusale äriklassi lennule Vantaa lennujaamas, kus selgus, et lend hilineb. Kui pikalt, see aga ei selgunud. Ja päris pikalt kohe ei selgunud. Iga tunni-paari pärast andis tabloo uue info, et veel uuema info hankimiseks tuleb oodata veel tunni. Õnnelikud olid need, kelle lend algaski Helsinkist, neil oli võimalik vähemalt koju või mõnda teise alguspunkti tagasi pöörduda. Päris õnnetud olid aga need, kes pidid ootesaalis 8 tundi mööda saatma. Meie olime need keskmised: lennujaamast minna polnud kuhugi, kuid selle aja võisime vähemalt Finnairi lounges diivanitel snäkkide keskel oleskleda. Olesklemine oleks meil muidugi veel paremini välja tulnud, kui Kaspar oleks vahepeal oma hädavajaliku une ära teinud. Seda aga ei juhtunud ning kella kolmeks öösel, kui lend lõpuks väljus, oli ta puruväsind ja viril ja kukkus oma iseloomu näitama. Iseloom sai otsa õhkutõusmisel, kui ta Kauri sülle magama jäi.

Pekingisse jõudsime loomulikult samuti 6 tundi hiljem ehk siis pärastlõunal kella nelja paiku. Muidu poleks vast eriti hullu olnud, kuid olime selle pühapäevase päeva planeerinud shoppamise jaoks; mööbel oli küll korteris olemas, kuid kõik muu, alates tekkidest-linadest ja lõpetades tolmuimejaga, puudus. Mul muidugi häirekell peas ja süles (Kaspar) töötas, eriti kuna Kaur oli Eestis teinud nägusid iga tarbeeseme kohta, mis ma pagasisse püüdsin sokutada. Tema meelest oleks võinud tulla kahe kohvriga - ühte hädavajalikud riided ja teise raamatud.

Peale korterilepingu sõlmimist kärutasime siis kohalikku supermarketisse - poolepäevasest uhkest IKEA tuurist pühkisime suu puhtaks. Pooleteise tunniga laadisin käru asju täis ja kui rohkem enam ei mahtunud, siis oli selleks korraks ka kõik. Pooli vajalikke asju muidugi tuvastada ei õnnestunud. Kaspari pudrumaterjali olin siiski kohvrisse pistnud, nii et tema nälga ei jäänud, aga mina närisin küll esmaspäeval põhiliselt puuvilju.

Nüüdseks on asi muidugi normaliseerunud, kuid mõnede toiduainetega siiani asjalood kehvad. 1. kui Kaspari eesti pudrud otsa saavad, siis siin helbeid eriti ei tunnistata, peame vist riisi peale üle minema. 2. piim on imeliku maitsega, hiina oma kahtlane ning välismaa omad kole kallid. 3. juust umbes 3 x kallim kui Eestis. Nii et ärge virisege, saatke parem söögiabipakke :)

Ahjaa, elamisest ka natuke. Elame päris kesklinnas, ümberringi kõrghooned, hiina mõistes 28. , meie mõistes 23. korrusel. Selgituseks nii palju, et hoolimata (tegelikult tajumatust) sotsialismist on hiinlased üsna ebausklikud. Mitte keegi ei koliks näiteks 2., 4., 13., 14. jne korrusele, kuna need on kõik õnnetud numbrid. Ja loomulikult on vastavad korrused ka siis ehitamata jäetud. Vähe sellest, keegi ei taha endale ka autonumbrit, mis algab või lõpeb neljaga. Need siis parseldatakse taksojuhtidele. Taksosid pidi Pekingis olema muide üle 60 000, mis pole ka mingi eriline ime, kuna taksosõit on väga odav ja seega ka sõitjaid palju. Huvitav on see, et taksojuhid oskavad aadressi järgi päris hästi orienteeruda, kuid kaardi järgi mitte.

Niisiis, nüüdseks oleme ennast juba enam-vähem sisse seadnud, homme on ees uus ja huvitav päev. Plaanis on esimene intervjuu ayi (mandarini keeles "tädi" ehk "koduabiline") kandidaadiga. Lootused on kõrged, kuid kohalikest foorumitest võib igasugu horrorit lugeda. Näiteks kuidas üks ayi pesi põrandaid, loputades moppi vetsupotis...