Seitsmes nädal ehk veel üks rekordiomanik!

Kallid eestimaalased!

Olen sunnitud katkestama teie võidukisa Veerpalu aadressil, et teatada veel ühest rekordist. Täna, täpselt 1 aasta ja 2 kuu vanuselt tegi Kaspar Andresson (sünd. X Paal) iseseisvalt 10 sammu järjest. Otseülekande rikkusid kahjuks halvad ilmastikutingimused, kuid loodan, et sellele vaatamata jääte meie kanali jälgijateks siiski ka edaspidi. Lohutuseks on teil rekordit võimalik jälgida meie salvestuse kaudu kordusena. Vaadake, kuni nõrkete!



Aga jah, Kaspar on tubli! Alustas nädal-kaks tagasi paari sammu kaupa ning täna siis sai jalad pikemaks ajaks alla. Ega tea, võibolla aitas kaasa see, et tina tagumiku ehk pamp pepu ümbert oli kadunud ja seega kohe kilo kergem liigelda. Tõelised EDU SAMMUD!

Kõne areng on ka märgatav, ainult enamuse ajast peab jänes tõlgiks olema (lugege raamatut "Seitsmepäine haldjas"). Et siis paar sõna tõlkega:
äh - mis/kes see on?
mh - tahan seda
tatatatataa - tatatatataa

Kaalu areng on olnud samuti igati märgatav või siis pigem tuntav. Iga päev tunnen seda arengut käsivartes ja seljas. Kaspar kaalub nüüd siis 12 kilo kanti, kahjuks pikkust ei tea, kuna siiani pole korda länud tema ülipikkust tabada.

Ayiga sujub neil ka kenasti. Eriti kenasti veel siis, kui mind läheduses pole. Hommikul 11 paiku, kui trepiastmed nagisevad ehk liftiuksed kääksudes avanevad, ajab Kaspar kaela õieli ja näitab näpuga ukse poole. Kui ayi sisse astub, siis paljastuvad 4 piimahammast suures naeratuses. Lemmiktegevus koos ayiga on neil igatahes koristamine. Tolmuimeja on eriti äge loom, kelle kõige huvitavamad kereosad on sisse-väljalülitamise nupp ja taga lohisev juhe. Seda juhet saab siis sikutada nii kerest kui ka seinast välja. Peale selle huvitub Kaspar ka põrandapesust. Selles ta eriti ayit ei usalda, kindlam on ise pool tundi ühte ja sama kohta põrandas hõõruda.


Kõige mõnusam aeg on nädalavahetus. Siis saab mängida nii emme, issi kui ka ayiga. Eriti lahe on, kui on hea ilm ja saab väljas palli taguda, kive üritada süüa, koeri vaadata ja teiste laste mänguasju proovida ärandada.

Vat kui panen praegu puldist vunki juurde

Olen kops, olen maks, olen Trooja hobuse kõhutäis

Piilusiilid

Ega see, et õun on suus, ei tähenda, et nina peaks nokkimata jääma

Tervitused ka kõigile Kaspari sõpradele!

PS! Kaia, palju õnne sünnipäevaks!

Kuues nädal ehk kuum ja külm

Selle nädala alguses lõppesid siin igasugused tähistamised. Ja lõppesid õnnetuseks üsna kurvalt, maha põles vastvalminud hotell ja surma sai üks tuletõrjuja. Meie jälgisime aknast alguses ülivõimast ilutulestikku, mis, nagu selgus hiljem, oli illegaalne. Nii võimsat ilutulestikku tohib korraldada ainult erilubadega. Hiina meedias on seda võrreldud OM avatseremoonia ilutulestikuga.

Igatahes pool tundi hiljem vaadates oli hoone juba leekides. Täiesti arusaamatuks jääb, mis materjali ehitamisel kasutati, kuna suurem jagu 34-korruselisest hoonest põles maha tunni-paari jooksul. Aknaklaasid tilkusid sõna otses mõttes maja külge mööda alla. Arvasingi alguses, et see on kile või mingi muu kaitsematerjal ümber maja.

Sündmusel oli muidugi massiliselt pealtvaatajaid ning esimesed videod, mis uudistesse ja internetti jõudsid, olidki nendesamade pealtvaatajate poolt filmitud. Huvitav on veel see, et Hiina meedias ei rutatud sündmust kiirelt kajastama. Ise nägime juba paar tundi peale põlengut CNNist filmilõiku, kuid tuttavad eestlased, kes ka kohalikku telekanalit jälgivad, ütlesid, et hiina kanalites ei näidatud midagi, kuna tunti piinlikkust ning kardeti avalikkuse tähelepanu.

Mandarin Oriental enne põlengut

Seevastu igasugustes foorumites spekuleeritakse agaralt vandenõuteooriatega. Enamasti muidugi usutakse (k.a mina) ametlikku versiooni, et tuli puhkes ilutulestiku tagajärjel, kuid sattusin ka lugema ühe pealtnägija kirjeldust, kes arvas, et tegu oli süütamisega, kuna ilutulestik ei suutvat põhjustada nii kiiret ja ulatuslikku põlengut. Ja tema meelest lasi hotelli süüdata omanik, kes, kartes kiiret majanduslangust Hiinas, tahtis saada kindlustusrahasid ning hävitada hotelli, mis oleks nagunii tühjaks jäänud.

Põlev hotell meie magamistoa aknast

Kauri tehtud video

Igatahes loodan väga, et järgmisel aastal on linna sees paugutamine taas keelatud (paar aastat tagasi see nii oli).

Korraks oli meil pikalt lubatud kevad täies hoos, sooja oli 15 kraadi. Sel ajal sadas meil ka VIHMA! Päris naturaalne see muidugi ei olnud, vihm kutsuti kuivuse tõttu keemiliselt esile ning eelmisel päeval loomulikult anti sellest teada. Aga siiski, peaaegu nagu päris vihm. Väga mõnus, õhu lõi hästi selgeks ja klaariks. Praegusel ajal on sademed täielik haruldus, isegi pilves päevi on nii vähe olnud, et saab need ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Nüüdseks on olukord taas normaliseerunud, külm front Eestist on pärale jõudnud ning väljas jälle nulli ringis, kui isegi mitte külmem. Ei jõua seda sooja aega kuidagi ära oodata, eriti kuna Kaspar on üleriiete ja aksessuaaride vastaline ning kisub kindaid kogu aeg käest ära. Võibolla peakski laskma tal samamoodi ringi joosta nagu hiina lastel, palja pea ja peega. Ise oleks ta kindlasti rahul.

Viies nädal ehk leia 5 erinevust

Eurooplane, kes on just Hiina kolinud, leiab ennast tegelikult üsna turvalisest suurlinnast. Kui õnnestuks ringi kõndida nagu Palle üksinda maailmas (ehk siis pilusilmi kohtamata), ei saakski aru, et tegemist Hiina iidse kultuurilinnaga. Liiga palju on ümberringi korruseid ja klaasi, "tänu" ikka veel käivale suurele ehitusbuumile on ka mitte kaitstud traditsioonilised siheyuan'id (siseõuedega elamud) kiired kaduma. Arusaadav ka muidugi, kui raha renoveerida pole, siis maja laguneb ja lõpuks lihtsalt lükkad jalaga pikali ja kolid "Lasnamäele". Vähemalt on soe vesi ja WC kodus olemas. Renoveeritud siheyuan'i üür on muide päris kõrge ja ega neid vist väga palju polegi. Koduotsimisperioodil tuli mõte mõnda neist ka vaatamas käia, kuid Kaur oli kategooriliselt vastu. Ei meeldi talle miski hiinapärane, eriti mitte mööbel. Sellega seoses tuli mulle meelde, kuidas ta alguses oli ka igasugu vanakraami mööblipoodide vastu, aga lõpuks oli väga õnnelik, kui töökaaslase Anne (kes vist ainult sellistesse poodidesse oma raha jätabki) poolt juhatatud kohast suure kontorilaua sai.

Hutong - tänav, kus asuvad siheyuan'id

Piilun kellegi koduõuele

Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Hoopis sellest, et kui lähemalt ja luubiga hakata vaatama, siis leiab suuri erinevusi väga sarnastes asjades.

1. Liiklus. On parempoolne nagu meilgi. Võibolla veidi närvilisem, tuututatakse pidevalt, aga pigem selleks, et teatada "ettevaatust, siit ma tulen", mitte selleks, et kedagi kangeks ehmatada ja ära panna. mis aga on totaalselt erinev, on suhtumine jalakäijatesse ja ratturitesse. Mina ei tea, kas neil liikluseeskiri üldse näeb selliseid tegelasi teedel ette. Võibolla mitte, sest ega keegi nendega ei arvesta. Sebrad teel on ka vist pigem ilu pärast. Või siis selle pärast, et triibumaalijatele tööd anda. Muide, ma ei imestaks üldsegi, kui need triibud käsitsi asfaldile joonistataks. Käsitöö on siin moes. Aga jälle kaldun kõrvale. Ühesõnaga, kui astud sebrale ja eeldad, et keegi sulle teed annab, siis eksid rängalt. Selles sebra funktsioon ei seisne, selle olen isiklikult kindlaks teinud. Ka rohelise tulega teed ületades ei tee paha (või õigemini, kui sa pole just suitsidaalsete kalduvustega, siis on kohustuslik) vaadata pidevalt paremale-vasakule. Esiteks on samal ajal autodel õigus parempööret sooritada ja milleks jalakäija taga oodata? Teiseks, alati on mõni autojuht, kes vaatab, et ah, hetkel hõredam liiklus, teen oma vajalikud manöövrid ära, ükskõik, mis need siis ka poleks. Nii et kui näed autot enda poole liikumas, siis anna jalgadele tuld.

2. Ehituskvaliteet. On alla igasugust arvestust. Või õigemini, täiesti kohutav. Eriti paistab see silma vannitubades, kus on tegemist plaatimisega. Täiesti ebaühtlased vahed, vuuki ja muud möga on vist hambaorgiga vahele lükatud. Ja nii on see ka kõige kallimates ja kenamates korterites ja hotellides. Üleüldse, igasugused veega seotud ruumid näevad väga väsinud välja. Meie ujula on iseenesest väga luksuslik, alustades basseinidest ja lõpetades mitmete lõõgastusruumidega, kuid duširuum näeb välja nagu nõukaaegses ühissaunas - kopitanud dushikardinad ja roostes torud.

Ükskord õnnestus mul näha müüriladumist eramajade piirkonnas. Peale seda kadus igasugune tahtmine sinna kolida. See konkreetne maja poleks vist seda 3 aastat, mis me siin elame, küll vastu pidanud. Ahjaa, naersime Kauriga ka segumehi, kes kõnnitee kallal toimetasid. Töö nägi välja nii: üks mees kärutas üleni puidust kipaka käruga suurest hunnikust tsementi ette ja 5 meest plätsisid seda labidatega laiaks. Kordan, käsitöö on siin moes.

3. Sülitamine, rögatsemine, nuuskamine (näppudega ja tänavale). Noh, Tartus on ka tatilärakad maas. On küll, aga mitte taldrikusuurused. See märgistamine on siin massiline, kuigi jällegi, vist on isegi olemas seadus, mis seda keelab (SARSi ja OMi ajal olevat isegi kontrollid tänavatel olnud). Parim näide on nädalatetagune. Käisin mööblit ostmas, müüjanna, kena kostüümis neiu, läks tagaruumi sellise kurgurögina saatel, et pidin juba peaaegu poodi vahetama.

4. OK. Seda ülilevinud sõna kuuleb ka siin igal sammul, kuid alati ei pruugi sinu ning sinu kohalikust kaasvestleja tähendused kattuda. Kõige hullem on, kui oled küsinud mõne ei või ja küsimuse ning vastuseks saad OK. Siis pead hakkama mõistatama, kas see ongi "õige" vastus või mitte. Võimalus on, et äkki ei saanud su vestluskaaslane sinust aru, aga ei taha seda öelda. Kolmas võimalus on, et sai aru küll, aga ei taha "ei" ka öelda.

5. Tingimine. Hiinas on nii, et kui asjal hinnasilti juures pole, siis tuleb tingida. Kui hinnasilt on juures, proovi ikka tingida. Enamasti muidugi maksad oma koolirahad paari esimese ostutuuri jooksul. Sama meiega: loomulikult sattusime vaimustusse sellest, kui odavalt (meie mõistes) turgudel riideid jms saab soetada. Aga meie mõistes ei tähenda loomulikult nende mõistes. Nüüd alles saan aru, kui kallilt siis kraami kokku ostsin ja arvatavasti paari kuu pärast mõtlen sedasama praeguste ostude kohta. Hiinlased on muide kõvad tingijad, nad kohe oskavad sellise ülihaleda näo pähe teha, nagu riisuksid sa neilt 10 nahka seljast ja hommikusöögi kõhust kah veel takkaotsa. Kui see ei aita ja sa pole nõus oma hinda tõstma, siis ruttavad nad kinnitama, kui ilus ja rikas sa oled ja kui väga nad tahavad sinu sõbrad olla jne. Kui see ka ei aita, siis saavad nad vihaseks ja hakkavad vanduma. Seda progressi on tegelikult päris lahe jälgida. Mind täitsa huvitab, kas nad õpetavad seda kuskil kohaliku kutsekooli turundustunnis, kuna see on stampkäitumine. Ostjatel on muidugi ka omad nipid. Mina teen tavaliselt nii:

• Kui olen leidnud näiteks pluusi, mis mind huvitab, siis vaatan seda pisut ja mõtlen välja hinna, mida olen valmis selle eest maksma. Aga kindlasti ei tohiks sellele pluusile pikalt keskenduda. Pigem pöörata tähelepanu veel mõnele esemele seal poes.
• Nüüd ujub külje alla müüja, kellelt küsin hinda. Mõnikord öeldakse hind kohe, teinekord jälle eelneb numbrile korralik kiidulaul, kui kvaliteetne see uusim mudel on. Ütleme, et müüja esmane hind on 300 RMB. Selle peale pööritan mina muidugi silmi, teen kohkunud näo pähe ja ütlen, et liiga kallis.
  
• Nüüd küsib müüja minult, kui palju olen valmis maksma. Hea oleks, kui ei jää nüüd pikalt kokutama, siis võivad nad aru saada, et siinne hinnatase on mulle veel segane. Pakun 40 RMB, mille peale järgneb müüjapoolne grimassitamine ja halamine (vt paar lõiku tagasi).
• Siis küsib müüja, et kammoon, mis on su parim hind. OK, 50 RMB ja see on lõplik. Loomulikul ei usu nad seda ja tingivad edasi, nüüd võib käiku lasta veel mõned varuks olnud nipid nagu näiteks: a) vigade otsimise. Vaatan pluusi kriitilise pilguga üle ja ütlen, et kangas/õmblused/disain on kuidagi kehvad. b) eelmisele ostule/kõrvalboksile viitamise. Ütlen, et eile ostsin sarnase asja 50 RMB eest ja kui see hind ei sobi, ostan järgmise müüja käest. c) minemakõndimise. See töötab kõige paremini ja üleliigne väsitav seletamine jääb ka ära. Panen lihtsalt asja käest (muide, ette on tulnud ka seda, kui müüja ei lase seda käest panna, vaid topib selle mulle pihku tagasi või mis veel hullem, kotti) ja jalutan aeglaselt minema. Kui müüja tagasi ei kutsu, siis järelikult oli see hind tõesti liiga madal. Minuga on nii üks kord juhtunud. Aga üldiselt jooksevad nad järele ja mida kaugemale jõuan, seda madalamaks on hind läinud. Kuni lõpuks kuulen, et OK, sinu hind.
  

Muide, alati peale tingimist ja ostu sooritamist on selline tunne, et kuramus, ikka sain petta. See on vist paratamatu :)

Pildilisa

Loomaaias kiskjate kojast väljumisel muutusime ise parajaks vaatamisväärsuseks. Alguses kogunesid meie ümber lastega mammid, kes oma kilgetega olid tõmbenumbriks ülejäänud külastajatele. Kuna uued liginejad kaugemalt ei näinud, millega tegu, siis joosti ilmselt kohale lootuses, et antakse midagi tasuta. :)


Selline armas loomake siis, kõigi hiina laste lemmik.

See on lihtsalt üks pilt punase lipu all.

















Vot nii tuleb oma lapsed külmal ajal riietada,
et tekiks küsimus, kes kannab keda.

Neljas nädal ehk palju pauku pühvliaastal

Siinset uue aasta saabumist võib võrrelda sõja puhkemisega. Vähemalt nii tundus, kui esmaspäeval kella 18 ajal raketisadu ja paugutamine tihedamaks läks. Kesköö paiku otsustasime meie ka ninad õue pista ning sattusime kohe miiniväljale. Paugud käisid, sädemed lendasid, aga inimesi polnud kusagil näha. Tänavad olid peaaegu inimtühjad. Kahjuks elame kõrghoonete keskel ning seega jäi nähtav ilutulestik ka veidi puudulikuks, kuid taevast paistva kuma järgi pidi asi siiski võimas olema. Järgmisel aastal peaks vaatlusposti kuhugi kõrgemasse punkti üle viima.


ja nii ta tuli

Muide, hiinlased paugutavad vahelduva eduga paar nädalat jutti. Üleeile näiteks oli 5. päev peale uue aasta saabumist ja see oli jälle millegipärast väga tähtis. Ja loomulikult tuleb seda siis vääriliselt tähistada juba hommikul kell 7.30 näiteks. Ja kindlasti meie akna all. Olin ikka väga tige, tavaliselt ärkan ju umbes 9 paiku. Aga kohalikud teavad, et kes kõige varem paugutab, see kõige suurema õnne leiab. Järgmine katsumus leiab aset nädala pärast veeruaris, kui algab laternate festival. See paneb siis lõpuks punkti pühadeseeriale.

Muide, ei saanud Kaurgi endast võitu ning ostis ka kasti (60 raketti) ilutulestikku, mis laternate püha ajal oma otsa leiab. Minu osaks jääb siis tõenäoliselt filmimine.

See nädal oli meil meelelahutusnädal. Shoppamas käisime loomulikult - Kaspar sai endale uusi riideid ja mänguasju ja esimesed "päris" jalanõud, kui eelnevaid titepapusid mitte arvestada. Loomulikult osalesime ka temple fair'il, neid jagub siin pühade ajal nii parkidesse, tänavatele kui ka templiõuedele. Tegemist siis omalaadse laadaga, kus näeb hiina traditsioonilisi etteasteid ning saab osta pühadesööki, käsitööd ja muid vidinaid. Viimastel aastatel on lääne kultuuri (või kultuurituse) sissetung suur olnud, nii et osad laadad on vallutanud hoopis DVD-d ja muud menumeened, millel puudub igasugune seos Hiinaga. Välja arvatud võibolla see, et kuskil nurgakesel on kiri "Made in China".



Laupäeval käisime ka Pekingi akvaariumis ja loomaaias. Akvaarium on uus ehitis ning üsna muljetavaldav. On olemas käigud vee all, nii et näed enda kohal ujuvaid haisid näiteks, ning ka delfiinishow. Loomaaed on rohkem ajast ja arust ning loomad (eriti kiskjad) peavad leppima pisikeste betoonboksidega. Paremini on läinud pandadel, kellel oli elamiseks ja bambuse närimiseks üsna suur maa-ala. Haruldastest loomadest nägime veel valget tiigrit.


Homsest aga hakkab meil ayi käima.