Kolmekümne neljas nädal ehk pühadehõngu on tunda

Advendiaeg on alanud, meie muidugi magasime selle eile maha ja küünlaid põlema ei pannudki, kuigi olin IKEAst selle tarbeks ühe portsu valinud. Aga see-eest saime kuuselõhna nuusutada kaksikute juures, kellel õhtul Kaspariga külas käisime. Nende pere siis otsustas suure väljamineku kasuks ja tõi tuppa ehtsa kuuse. Tegelikult polnud sellel kuusel küll kuuselõhna (nagu kõige muugagi siin riigis), aga ehtne oli ta küll, juured all ja puha. Siin müüakse nimelt potikuuski ja kui hästi läheb, saad sama kuuse veel järgmisel ja ülejärgmiselgi aastal tuppa tuua. Seda muidugi ainult sel juhul, kui sul on see kuusk kuhugi suvitama saata ja kui viitsid kõvasti vaeva näha. Enamasti puistavad need juurtega kuused oma okkad siiski maha sama ruttu kui meie jalgadel kuused.

Nagu vist juba aru olete saanud, ei viitsi mina kodu jõulustamise peale eriti aega ja raha raisata, kuna tuleme 18. detsembril koju. Loodetavasti ei pea reisi haiguste pärast edasi lükkama.

Nädalavahetusel käisime Kauriga SwissChami ballil. Loomulikult nägime väga beened välja ja pean tunnistama, et Kauri ülikond oli isegi paremini välja tulnud kui minu kleit. Kahjuks ei ole mul aga pilti ülikonnast, nii et leppige mitte nii hea kleidiga.
Üritus oli lahe. Külalised istusid kümnestes laudkondades, meie seltskonnas olid põhiliselt šveitslased (üllatus-üllatus :). Kauri kõrval istus üks hiinlanna, kes oli tulnud oma sõbrannaga. Ja tema esimene küsimus Kaurile oli, et kas oled siin üksi. Noh, kahjuks ei olnud üksi ja ei teagi, kas just sellepärast, aga kadus see daam juba enne südaööd ja õnneloosi, jättes meile muuseas oma pileti. Õnneloos läks nagu alati, meie laudkonnast ei võitnud igatahes keegi.

Minust teisel pool istus aga üks šveitsi džentelmen, kellel juttu jätkus kõvasti. Kuna ta oli Läti ja Leedu huviline, aga polnud kunagi Eestisse sattunud, huvitas teda muidugi meie suhtumine venelastesse, Venemaasse ja vene keelde. Muuseas tundis ka ta huvi, kas ma Kasparile vene keelt õpetame. Vastasin, et selleks peaksin selle keele kõigepealt ise selgeks õppima. Minu vene keele sõnavara piirdub teadupärast sõnadega "kapusta" ja "papa doma".

Õhtusöök oli viiekäiguline ja päris maitsev, kui mitte arvestada sinist viina (mida ma nagunii ei joo) ja sakuskana pakutavat piprasorbetti. Selle saatsid igatahes peaaegu kõik puutumatuna tagasi. Käikude vahele pakuti KNIE tsirkusenumbreid. Elusaid elevante ja ratastega karusid kahjuks kohale polnud toodud, kuid akrobaatilised trikid olid päris tasemel.

Peale südaöiseid tantse hakkasime kodu poole liikuma ja loomulikult saime kaasa ka goodie bag'id Šveitsi nänniga.

Selle nädala lõpus on jätkupeod: pühapäeval on plaanis väikeses ringis Kaspari ja Mirteli sünnipäeva pidada ja laupäeval oleme kutsutud eestlaste eeljõulupeole. Just sain kirja, kus peo peremees andis teada, et 15 kg toidukraami (verivorst, must leib, angerjas, juust, kilu, hapukapsas) Eestist on lõpuks pärale jõudnud!