Kahekümne viies nädal ehk pea pilvedes

Seekordse matka võtsime ette Kauriga kahekesi. Kõigepealt sukeldusime pea ees suurlinnaellu. Ja kuhu mujale, kui mitte Hiina suurimasse linna Shanghaisse. Kahjuks sattusime sinna veidi ebasobival ajal - terve linn oli üles kaevatud, valmistudes mais algavaks EXPOks. Transport seega oli üks igavene peavalu: taksoga istusid ummikus, metroojaamasid ei leidnud üles ning jalgsi ei saanud paljudest kohtadest läbi. Siiski jõudsime osaliselt läbi jalutada nii Bundi kui ja Pudongi ning külastada ka mõnda muuseumi, millest osa oli küll kõvasti üle hinnatud. Terve reisi kõige mõttetuma kulutuse peaauhind kuulub kahtlemata Bund Sightseeing Tunnelile, millest kirjutab ka LP, kuid kus saitsiiingu ega Bundiga pole midagi pistmist. Terve tee Huangpu jõe all sõites möödub vilkuvate tulede keskel. Ja seda "lõbu" saab tervelt 40 RMB (ca 65 EEKi), kusjuures metrooga sama teed sõites maksad vaid 3 RMB (ca 5 EEKi).

Kõige meeldivam osa linnast oli hotell - Kaur valis ööbimiseks maailma kõrgeima hotelli. Kui õigesti mäletan, siis olime 79. korrusel. Ja loomulikult oli hotellituba nuputatud ja puldistatud, nii et alguses oli tükk tegemist, et tuld põlema või kardinaid akna ette saada. Isegi vetsuskäimine nõudis väikest eelnevat uurimistööd.

Shanghaist edasi lendasime Huangshani, mis on linn Hiina kõige kuulsama ja väidetavalt ka ilusaima mäe Huang Shani (Kollane mägi) läheduses. Linnast endast suurt midagi rääkida pole, veetsime seal ainult mõne tunni. Ära märkimist väärib ehk ainult täitsa kena vanalinn (old Street), mida nii väikese linna kohta on täitsa pika jalutuskäigu jagu. Muidugi võibolla meile ainult tundus tee pikk, kuna otsisime söögikohta. Sellega läks aga nihu, kuna paljudes väikestes linnades pannakse restoranid pealelõunasel ajal mõneks tunniks kinni. Ja meie juhtusime just sel ajal näljased olema. Ei tahtnud sellistes kohtades süüa, kus ainult 1 laud ja 3 tooli sees ja ukse taga jänes, kana, kilpkonn ja muud elukad puuris ootel. Niisiis otsustasime kiirsöögikoha kasuks.

Huangshan oli ronimist väärt, kuigi ilm oli sombune ning vaated seega just mitte eriti kaugeleulatuvad. Ja mõned asjad planeeriksin teisiti, näiteks üles läheks köisraudteega või ilma pagasita. Kolme ja poole tunnine ülesronimine mööda kõige raskemat ja järsemat külge võttis meid ikka parasjagu läbi, nii et võtmata jäid mõned lahedad tipud. Ja kui olime asjad oma 1700 m kõrgusel asuvasse hotelli ära viinud ja veidi puhanud, hakkas sadama. Ka teine päev oli uduvihmane ja nii trampisime oma kallilt soetatud kilekostüümides treppe mööda alla tagasi. Asjal oli muidugi ka hea külg: kogu selle ronimise käigus kaotasin pea 2 kilo. Ei kujuta aga ette, kui palju kilosid on mäele jätnud kandjad, kes tassivad kogu hotellidele vajaliku kraami seljas mäest üles. Nägime ikka täitsa kummalisi kandameid: suurt kiviblokki (tööjõukulu: 8 meest), suurt gaasiballooni (tööjõukulu: 2 meest), sandwich-paneeeli mõõdus 1,5 m x 4 m (tööjõukulu: 1 mees). Ja otseloomulikult pakuti ka väsinud ronijatele võimalust üles või alla sõita kandetoolis, aga seda juba üsna soolase hinna eest.

Mida kõrgemal, seda kallimaks muutusid ka söögi-joogi hinnad. Maapealsega võrreldes olid need kohati pea 10-kordsed. Ka hotell, kus ööbisime, oli kohutavalt ülehinnatud. Fuajee oli nagu ikka uhkeldav, kui tuba sarnanes oma lihtsuses suvalise Soome mökiga ja haises kopituse järele pealekauba. Aga kui mõelda sellele, et enamik hotelli ehitamiseks vajaminev kraam kanti käsitsi üles, siis väga ei viriseks. Arutasime Kauriga ka selle üle, miks ei võiks neid asju köisraudteega üles vedada. Järeldasime, et ju see on siis liiga kallis (turistile 80 RMB, so ca 130 EEKi ots). Kaur arvas, et kandja saab üle otsa pealt mitte rohkem kui 15 RMB (ca 25 EEKi).

Õhtul peale väsitavat päeva tegime hotellis ka ühe dringi. Valisin vana tuttava Valge Venelase ja läks nii nagu kartsin: segati viin piimaga ja kõige tähtsam jäeti lisamata. Mis mul ikka üle jäi, läksin leti juurde ja näitasin tüdrukutele, kuidas asi käib. Hiljem nägime silmanurgast, kuidas üks tüdrukutest proovis seda jooki, mille mina olin lasknud valmis segada. Ta sülitas selle krimpsus näoga välja ja oli vist lõpuni kindel, et nende versioon oli õige.

Nüüdseks on meil külalised läinud ja algab rahulikum elu. Tegelikult võib, aga ei pruugi. Täna hommikul näiteks sain tolmuimejast igavese säraka, masin lõpetas igaveseks töö, korgid läksid läbi ja Kaspar saab terve päeva kuulutada, et põmm oli.

Ahjaa, pole veel leidnud võimalust siia pilte laadida, nii et vaadake neid Orkutist.

Kahekümne neljas nädal ehk idarindel muutusteta ehk inglid kesapõllul

Nonii, karged valged ööd on vahetunud pimedate soojate õhtute vastu. Väheks jäi tegelikult. Seene- ja marjaaega oleks võinud pikemalt olla. Kaspar hakkas päris metsavennaks, viimsegi ussunud pilviku ja hallitanud sitaseene korjas üles, litsus sealsamas pudruks ja sundis mind siis selle poolfabrikaadi kaasa võtma. Oma aia kolmest õunapuust jõudsin ainult ühe tühjendada, teised kaks jäid heategevaks otstarbeks sugulastele.

Siin on olukord endine:
1. Kuumus on küll veidi järele andnud, kuid ikkagi on harjumatult soe.
2. Hiinlased on endiselt ülekaalus
3. Blogindus ikka veel raskendatud

Kahe esimese punktiga tuleme ajapikku toime. Ilmad ei jää nagunii soojaks ja iga hiinlane sureb kord. Aga vot selle viimase pärast olen rohkem mures. Enamik "väravaid" on lukustatud, pidevalt peab ringi surfama ja uusi otsima. Nii et kui ma nüüd mingi hetk enam mitu nädalat ei kirjuta, siis on kõige hullem juhtunud. Praegugi vaatan, et pilte hetkel laadida ei saa, nii et pean midagi muud välja nuputama. Kui kuidagi üldse ei saa, siis vaadake veidi hiljem orkutist, panen sinna midagi üles.

Mured said räägitud, nüüd heade asjade kallale.

Hetkel on meie väike korter nagu üks suur segasummasuvila. Mul on külas ema (nädalavahetusel lisandub ka isa) ja 4 endist töökaaslast. Ühesõnaga, septembri nimetasin ümber reisembriks.

Esimene väljasõit toimus paar päeva tagasi Pingyaosse. Idee sinnaminekuks sain 8 a vanast Lonely Planetist, seal oli sellest kirjutatud ainult ülivõrdes. Ja ega me pettuma ka ei pidanud. Lubasin töökaaslastele teistsugust Hiinat ja seda me ka saime. Võib öelda lausa, et tegin neile uut ja vana. Pingyao on selles mõttes huvitav linn, et vanalinn on peaaegu puutumata säilinud, osaliselt tänu UNESCOle. Vanalinn on linnasüdamik, umbes 2 x 2 km ning ümbritsetud täielikult kõrge linnamüüriga. Väljaspool muidugi on muidugi kohutav läbu, müra ja mustus. Müüride sees õnneks on mootorsõidukite kasutamine rangelt piiratud: sõita tohivad ainult kohalikud ja seda ka mitte igal pool. Väga mõnus, kartma peab ainult jalgratta või võrri alla jäämist. Allaajamisi nägin tegelikult ainult korra ja allaajajaks oli meie reisiseltskonna daam valge kübaraga (nimesid nimetamata). Aga arvan, et allaaetud hiinlane oli siiski ülimalt õnnelik, et nii peen daam just temale otsa sõita otsustas. Sadula, pedaalide ja lenksuga oli meil kokkupuude pikka aega, rentisime päevaks rattad ja kimasime üht templit vaatama. Sõita tuli selleks linnast välja ja oi seda teetööliste rõõmu. Meid vahiti kui ilmaimesid ja kui me oleks aeglasemalt sõitnud, oleks kaevurid tõenäoliselt meiega tutvuma tulnud. Siiski piirduti ainult lehvitamise, karjumise ja tuututamisega.

Linn ja tegelikult kogu provints olid nii mustad tänu söekaevandusele, et igal õhtul nokkisime ninast musti kolle. Hea, et ööbimiskoht oli dušinurgaga ja muidu ka täitsa nitševoo. Kuigi esimene hetk, kui raudteejaamas nägime meile vastu saadetud käulat, pani küll kergelt mõtlema. Aga igasugune teistmoodi on teretulnud ning Hiina kolkalinnades ei tasugi mugavusi taga ajada. Selleks on muud riigid ja kuurortlinnad.

Teismoodi alla kuulub ka selline väike mõnus etteteadmatus nagu näiteks, et kas elekter tuleb õhtuks tagasi või mitte. Telefonid jäid küll laadimata, aga jalamassaazi sai näiteks küünlavalgel edukalt teostatud.

Teisel päeval käisime vaatamas Zhangbi küla ja maa-aluseid käike. Mõlemad olid muljetavaldavad. Küla oli väga pisike, täpseid numbreid enam ei mäleta, aga umbes 300 m x 400 m. Ja sellesse külla mahtus mitmeid templeid ja 1000 inimest. Vägevad olid ka need 1400 a vanused maa-alused kaitsekäigud. Praegu saab külastada ainult suhteliselt väikest osa, üldse kokku on need ca 150 km pikad. Aga suhteline on suhteline, meie giid rääkis, et paar korda tuleb ette, et mõned giidi mitte tellinud külastajad ei leia enam väljapääsu. Jama küll, kui pead seal maa all päästmist ootama, sooja vaid kuskil 10 kraadi.

Kaspar hakkab ärkama, seega lõpetan praegu. Kindlasti meenub reisilt veel mõningaid mõnusaid seiku, eks pikin need siis järgmistesse nädalatesse väikeste vinjetikestena vahele. Muidugi kui ikka ruumi jagub, mul seisab järgnevatel nädalatel ees veel vähemalt 2 pikemat reisi.

PS! Tänan kõiki õnnesoovijaid!