Saja kümnes nädal ehk preilid, pange end riidesse! Xinjiang, Turpan

Järgmise päeva õhtul jõudsime Turpanisse. Turpan on kuulus oaas Siiditeel õige mitmete iidsete vaatamisväärsustega. Ausalt öeldes, olles juba tunde ja tunde mööda klibust maad vuhisenud, hakkas lootus igasugusele rohelisele vaikselt kaduma. LP küll ütles, et "worry not", aga kahe aastaga võib Hiinas kõike juhtuda. Jaamas ootas meid samuti ees täielik trööstitus: ikka needsamad raha peal väljas hullumeelsed sohvrid varrukast krabamas. Üritasime siis mõne vähem hullumeelse otsida ning valisime ühe noormehe, kelle autol olid vähemalt ametliku takso tundemärgid. Rongijaamast linna oli piisavalt pikk tee, nii et noormees üritas meid kõigest väest moosida ennast järgnevateks päevadeks giidiks palkama. Kuna aga tema liigmoosine jutukus meid hirmsalt väsitas, lasime tema meeleheitlikul müügijutul ühest kõrvast sisse ning teisest välja minna.

Minu üliagarad töökaaslased olid meil aidanud ühe hotelli bronnida, mis tundus peaaegu linna parim. Soe vesi, kolm voodit, kolm karu... Ainuke miinus oli see, et voodid olid jälle kuramuse kõvad. Provintsilinnahotellides peab kahjuks leppima kõva voodi ning näruse peamiselt kapsast ja heintest koosneva hommikusöögiga.

Turpan oli hirmus palav, aga vähemalt nüüd ma tean, et suudan, kui vaja, nii hirmsa palavusega ellu jääda ja veel ringigi liikuda. Kuna õhtud jahedamaks ei läinud, konstantselt oli üle 30 kraadi sooja (päeval ligi 40), siis otsustasime VÄGA külmade õllede kasuks. Sel õhtul tundus, et mitte kusagil pole nii head õlut kui Xinkiang! Lõpuks ometi olime jõudnud kohta, kus õlu oli külm, suur (620 ml) ja kange (5%). Ei saa aru, kuidas on õnnetul Tsingtao õllel üldse õnnestunud siiani konkurentsis püsida, vähe sellest, ka krabada Hiina suurim turuosa. Kommunistide käsi on mängus, ma ütlen. Eiei, see pisike hädine lahja õlu pole minu silmis enam õlle nime väärt.
Teel õlle poole (pildistas Reelika)
Nii, et mitte segadust tekitada, siis Xinjiang EI OLE Hiina. Vähemalt mitte seda kogedes. Parem käsi LP andis küll soojad soovitused riided selga panna, aga no kas saab üks eestlane jätta oma siniseid jalgu ja õlgu päevitamata? Ühesõnaga, olime Reelikaga peaaegu alasti, kui esimest koda linna peale läksime. Kaamerad valmis ja üritasime kohalikku elu tabada. Aga juhtus see, et kohalik elu tabas meid. Kohalike halatihõlmade alt ilmusid telefonid ja kaamerad ja kukkusid meie pihta plõksima. Jube ebamugav, eriti kui tead, MIDA nad pildistavad. Järgmine kord olime targemad, põlvini püksid jalas ja varrukad pluusi küljes. Ja see oli muidu ka tark tegu, Turpani päike ei halastanud. Pekingis harjud juba ära, et päev on, aga päikest pole. Või kui on, siis võib ilma päikeseprillideta päikesesse vaadata. Päevitamisest ei tasu rääkidagi.
Hani, sina või? (espetsiaalselt õele)
Söögid on Xinjiangis üksluised. Lammas, lammas ja vahelduseks veelkord lammas. Aga kui hea lammas! Kui siiani olin vaid üks kord söödavat lambaliha saanud, siis nüüd ei suutnud küllalt saada. Mina suutsin seda süüa ka veel siis, kui teistel tüdrukutel olid ammu kõhud lahti ning liha ei läinud kuidagi sisse. Liha kõrvale veel naan-leib ning tee. Rohelist teed saime söögi alla ja söögi peale ja täiesti huvitaval kombel ongi tõsi see, et kuuma vastu aitab kuum.
Kala pärast kauplemas (pildistas Reelika)
Siit urust tulevad Triinule maitsevad lambalihapirukad
Teisel päeval võtsime ette kohad, kuhu jalgsi ei jõudnud. Rentisime mikroka paari teise turistiga kahasse ja käisime läbi ilmselt enamiku vaatamist väärivatest kohtadest.

Alustasime mudast ehitatud Tuyoki külaga, mis asub mägedest ümbritsetud jõe kaldal. Ainuke mittemudamaja külas oli kena mošee.
Tuyoki mošee
Ilmselt on turistidega juba harjutud, igatahes on piletimüügitädil piletimüügionn ning kohalikud müütavad oma kuivatatud kraami. Lisaks istub külas vanamees, kes enda pildistamise eest raha tahab. Mina suutsin ta kondisest haardest küll välja rebida, aga seda ka vaid väikese kavalusega. Nii et järgnevad, olge ettevaatlikud, pildistage ainult ohutust kaugusest.
Pustaak!
Siin nägin siis lõpuks oma silmaga ära ka esimese surnuaia Hiinas. Muidugimõista on igal rahvusel omad kombed ja näiteks siin maetakse inimesed kalmudesse, mis meenutavad ümberkeeratud paati. Väike kurioosum ka, Triinu leidis kalmistu kõrval hiina paberraha. Mine tea, äkki oli mõnele vastmaetule teise ilma kaasa pandud.
Tuyoki mäed ja hauad
Kuna autojuhiga kokkulepitud ajani oli veel aega, siis otsisime kohvikut. Enda arust ühe kena vaibaga kaetud lebola leidsimegi ja õige pea ruttas ka perenaine kohale, kes siis meile teed serveeris. Tõeline siesta! Kui autojuht kannatamatult juba tuututama asus, (kuigi kokkulepitud kellaaeg polnud veel kättegi jõudnud), küsisime perenaiselt arvet. See pistis kätega vehkima, et see on tema kodu ja meie oleme tema külalised ja ta ei taha midagi. Me olime kellegi koju ennast sisse seadnud ja lasime ennast mõnusalt teenindada! Pika punnimise peale võttis tädi 10 raha siiski vastu.
Lebola (pildistas Reelika)
Muide, kuigi väljas oli ligi 40 kraadi sooja, ei kasutanud autojuhid üldiselt konditsioneeri, vaid sõitsid, aknad valla. Nii ka meie juht. Alles peale mõningast seletamist, miks me sellest tundmatust nupust huvitume, pandi jahedam õhk autos liikuma. Vähemalt mõneks ajaks.

Kõikidest kohtadest Turpani lähistel olid siiski kõige lahedamad Jiaohe varemed. Piltide pealt ei saa kahjuks aru, kui korrapärane see mitme tuhande aasta vanune (väidetavalt kõige paremini säilinud selleaegsed varemed) linn on, aga koos ingliskeelsete selgitustega ning väga hästi hooldatud ümbrusega on see fantastiline paaritunnine jalutuskäik. Seda küll lõõskava päikese all, kuna mitte ühtegi varjulist kohta ei leia. Meie tegime targasti, läksime õhtupoole 5 paiku, sest siis on inimesi vähe (nägime vaid paari teist turisti) ja päike väga ei kõrveta (selle kohta oli mul järgmisel päeval teistsugune arvamus). Mille me muidugi ära unustasime, oli see, et Xinjiangi kell 5 on tegelikult vaevalt kell 3, nii et päeva lõpuks olime Reelikaga keeduvähjad. Triinu oma esivanematelt päritud tõmmu hispaania nahaga jäi küpsetamata. Xinjiangis kehtib küll ametlikult Hiina standardaeg, aga kohalikud elavad oma elu pigem päikese järgi, mis on Pekingi ajast kaks tundi taga. Nii et ametliku aja järgi teevad nad kõike väga hilja. Ärkavad hilja (mulle öeldi, et enne 9 kellegagi midagi kokku leppida on lubamatu), söövad hilja (kell 10 olid linna restoranid rahvast täis, väikesed lapsed jooksid tänavatel ringi veel kesköölgi) ja ilmselt lähevad magamagi hilja.
Jiaohe
Et me linnast mitte liiga ilusate muljetega ei lahkuks, toodi meid kenasti ja hiinapäraselt maa peale tagasi. Hotellist välja registreerides küsisime rongijaama transpordi kohta. Õnnetuseks oli liinibuss just läinud, kuid meile pakuti liinitaksot, juhul kui leiame neljanda reisija. Sest liinitakso vähema inimestega ei välju. Pakkusime küll, et ostame neli piletit või ostame oma suurele seljakotile pileti, aga reeglid on reeglid, öeldi meile õlgu kehitades. Tõenäoliselt pärinesid otse linnavalitsusest. Ausõna, mõnikord on tahtmine hiinlastele öelda, et nad on LOLLID.

Seesinane postitus on viimane siitilmast, järgnevad postitan juba Eestis olles. Reedel on kojusõit!

Järgnevalt aga skorpionepilatsioon.