Üheksakümnes nädal ehk uut aastat ja puhkust alga!

Homsest olen oma elu esimesel Hiina puhkusel. Pole ka imestada, pea pool aastat olen saanud juba tööl käia ja väike vaheaeg kulub igati ära. Ausalt öeldes venitasingi viimased päevad tööl kummi, kuidagi tüdinud olek oli ja tööd hakkas ka väheks jääma. Kui palju teha on, siis loomulikult selliste asjade peale ei mõtle. Aga sellel nädalal hakkasid inimese juba vaikselt ära kaduma: kes läks puhkusele, kes üldse minema. Jah, neid oli ka ja tõenäoliselt saab suuremad kaotused alles peale uue aasta puhkust üle lugeda. No loodame, et üle 5% ei ole.

Homme tuulutan veel veidi linna peal ringi. Ka pass koos viisaga on vaja kätte saada. Triinu käis täna Tai saatkonnas küsimas, et äkki saaks kätte, aga tuli välja, et konsul oli koosolekul ja tema ruumi uks lukus ja passid ukse taga. Vinskit oleks vaja.. või siis kõva jalalöögiga venda. Igatahes riputati meie soovid knopkaga konsuli uksele ja lubati, et homme on meie passid valmis. Eks näis.. Õnneks läheb lend alles õhtul ja seega saame veel seal kahekesi lärmi lüüa, kui tarvis peaks minema.

Töö juures tegime täna piduliku söömaaja. Alguses arvasin, et ülemus käristab välja (ja esitab arve siis, nagu ikka, Enicsi grupile, ning nimetab ürituse tiimbildinguks), aga vot seekord mitte. Hoopis silmateipijast töökaaslane tegi välja, ta oli just silmapaistva töö eest aastapreemiat saanud. Mina muidugi hakkasin kohe õiglust jalule seadma. No mis värk on, et inimene saab natuke raha juurde ja kohe on kotkad saagi kallal. Ja täiesti häbematult tullakse juurde ja öeldakse, et sa said preemiat, nüüd lähme restot puistama. Ja mitte keegi ei pane seda pahaks ega arva, et imelik on. Välja arvatud mina muidugi. Ühesõnaga, töökaaslasele jäi peale väljakäristamisi alles vaid saapaosturaha. No mai tea. Ise küll preemiat saada siis ei taha. Või siis teeks Euroopa kombel, kulutaks enda peale.

Meil oli tegelikult veel enne pühasid plaan ka minu juures väike oleng teha, aga kuna osa inimesi olid tõbised, siis lükkus asi edasi. Aga igatahes saab see üritus olema täiesti eestipärane: kartulisalat ja küpsisetort. Ei mingit riisi, ei mingeid sihvkasid. Eelmine kord ma juba kuulsin märkust, et kuidas ühe sihvka söömine mul nii kaua aega võtab. Vot oleks pidanud lapsepõlves venkudelt õppima. Huvitav, kumb rahvus on sihvkasöömises käbedam?

Söömine söömiseks, aga ühes asjas on hiinlased küll igal juhul alla igasugust arvestust. Huumorimeeles nimelt. Hiinlasele nalja rääkida on sama, mis koerale tähti õpetada. Aru ei saa kumbki. Hiinlaste endi naljad on tahtmatud. Nagu see cross country skiing. Väga naljakas, aga inimene ise ei saanud tükk aega aru, mida ma naeran. Paar korda olen üritanud mõnda nalja töökaaslastele edasi saata. Vot siis olen jälginud kõrvalistujate nägusid, et kuidas nad reageerivad. Mitte midagi. Vaatavad, loevad mitu korda ja siis tulevad küsima (kui tulevad), et mida ma mõtlesin. Näiteks selle pildi kohta küsis üks töökaaslane, aga kuidas siis peab hoidma??
How to correctly hold on in a moving train?
No, no... the older guy by the door

Kaheksakümne kaheksas ja kaheksakümne üheksas nädal ehk mis vahepeal oli

Jõudsime just Kaspariga koju meie pere lemmikrestoranist Xiao Wang Fu'st. Tegu on Pekingi ühe vanema restoga ja hea on selle juures just see, et nad on suutnud oma taseme läbi aja suhteliselt kõrgel hoida. Aga lemmikuks sai see tegelikult õigel mitmel põhjusel:
1. Söögid maitsevad kui hiina vanaema juures
2. Restoran on kodule lähedal, saab jala minna ka pisut tuulise ilmaga
3. Ettekandjaid on palju ja seega jääb neil aega ka Kaspariga peitust ja tagaajamist mängida sel ajal, kui meie veel sööme.
4. Linna parim Pekingi part.

Niisiis, meil on järjekordsed külalised. Selle asta algus on üldse tihe olnud. Eelmisel nädalal käisid Suured Bossid, siis tähistasime ka Hiina uue aasta saabumist. No tegelikult saabub jänese aasta küll alles nädala pärast, aga siis on kõik mööda ilma laiali ja kellega sa ikka tähistad. Pidu oli nagu kolmel eelneval aastal. Kõigepealt kõned, alustades kõige tähtsamast. Kauri kõne oli kolmas ja ausalt öeldes olin ma veits pettunud, et ta hiina keeles ei teinud. Aga eks tal ole omamoodi õigus ka, kui ta ütles, et jama kah, kui sekretär oleks siis pidanud tema "hiinakeelse" kõne hiina keelde tõlkima.

Teiseks ja kolmandaks oli õnneloos ja tehaserahva etteasted kordamööda. Sel aastal olin
mina nii hiinapärane kui võimalik. Tegime oma tiimiga ka väikese etlemise. Vähese harjutamise tõttu õnnestus see meil küll veidi vussi keerata, aga kõik õnneks ei saanudki aru. Või võibolla oldi lihtsalt viisakad. Ma katsun tehase pealt mõned pildid-videod ka kätte saada ja üles laadida. Mõned lugejad kindlasti teavad seda etteastet, tegime seda ühe teise seltskonnaga EKDSi jõulupeol. Läbivaks teemaks habemega naised, jõunumbrid ja mustkunst. Kui esimesel korral 4-5 aastat tagasi panime kümnesse, siis seekord hiinlastega nii kerge polnud. Kõige lihtsamate inimpüramiididega nägime ikka tõsist vaeva, kuna hiinlastel selline asi nagu muskel lihtsalt puudub. Käed lähevad nõrgaks, põlved ei kanna ja kogu lugu. Aga noh, ega tähtis pole võit, vaid osavõtt. Ja kõik osavõtjad said ka väikese auhinna, mis seekord oli täiesti asja ette.

Praegune külas olev seltskond on tasemelt veidi madalam, aga seda lõbusam. Juttu tuli ka rahvustoitudest ja siis seltskonnas olev inglane ei jõudnud india kööki ära kiita. Suhteliselt ootuspärane muidugi, et inglased seda nii armastavad. Mina siis mainisin, et kõik, keda mina tean, saavad esimest korda Indias süües toidumürgituse või vähemalt pasanteeria. Seda muide kutsuvad inglased Gandhi kättemaksuks.

Praegu käib meil hoolas reisi planeerimine. Sõidame nädala pärast nimelt Taisse peesitama. Kaur on hetkel Euroopas, nii et minu kaela on kogu see planeerimine ja muu jama jäänud. Alustades viisadest. Loomulikult saab viisa teha piiril, aga kuna jõuame Taisse keskööl, siis kolme väsinud põnniga (kaks on naabrite omad ja naabrid on muidugi ise ka kaasas) pole just kõige mõnusam kuskil viisasabas passida. Seega otsustasin vähemalt meile Kaspariga viisad siin ära teha. Viga. Suur viga. Tegelikult on igasugune bürokraatia Hiinas üks suur viga ja viletsus. Minu teada pole eesti kodanikel vaja muud, kui passi, pilte ja avaldust. Siin olles aga peame esitama töökoha tõendi (noh, umbes selleks vist, et äkki tahame Taisse kõrge palga peale putket teha), panga väljavõtte, et meil ikka on 10 000 RMB inimese kohta. Hea veel, et abielutunnistust pole siiani küsitud. Seda meil ju ette näidata pole. Vähemalt veel mitte. Muide, ega see pole ka nali, ühe teise eestlase käest küsiti seda, aga tal õnnestus oma diplomaadipaberieid lauale lüües asi korda ajada. Niisiis, homme tegelen paberite paljundamisega ja neljapäeval uus katse viisajärjekorras. Brrrr...

Õnn on, et siit hädaorust vahelduseks minema saab. Täna sõitsin töölt koju pea kaks tundi. Kuna Kaur on oma telefoniga Eestis ja minu telefonis millegipärast google maps ei tööta, siis ei saanud ma ka järele vaadata, kumb koduteedest on umbes. Ja nagu võileivaseadus ikka, sattusime või sisse. Kohati ei liikunud üldse, siis tuli küll tahtmine juukseid kakkuda. Olin just Ayi'le öelnud, et süüa ei pea tegema, läheme Kaspariga välja sööma. Mina lahkusin töölt kell 5.15 ja jõudsin koju kell 7. Külalistele jõudsin helistada ja öelda, et tulgu nad teist teed mööda. Nemad startisid kell 6 ja jõudsid enne mind restosse. Pean ütlema, et sellised päevad ajavad vanduma ja koju tahtma. Kodust rääkides, siis kord aastas koju tulla on ikka liiga vähe. Peame nüüd Kauriga plaani, et tulevikus tahaks vähemalt kaks korda aastas koos perega kodus käia. Eks näis, kuidas läheb, aga igatahes saame selle aasta lõpus oma lepinguid muuta. Kui meid just kuskile paremasse kohta ei komandeerita. Šveits kõlab ju täitsa hästi ja isegi Elva..

Kaheksakümne seitsmes nädal ehk PPP ehk Pekingi positiivsed piirangud

Kindlasti on ka eesti meediast läbi jooksnud uudis, et Pekingis hakatakse autostumise vastu võitlema ning hobuseid ja jalgrattaid teedele tagasi tooma. See viimane on küll mu oma vaimusünnitis, kuid ega muud varsti rahval vist küll üle jää, kui osta võrr või siis jala käia. Kui just ei leita mõnda moodust, kuidas seadusi üle trumbata.

Asja juurde. Alustame sellest, et ametlikult vurab Pekingi teedel iga päev kuskil 5M autot. Mitteametlikel andmetel koguni kuni 7M. Võrdluseks: aastal 2005 oli sama näitaja 2,5M. Seda praegust ON liiga palju! Eks selle vastu ole ennegi abinõusid tarvitusele võetud. Olümpia aastal kehtima hakanud keeld teatud nädalapäeval teatud numbriga lõppevatele autodele on siiani jõus. Politsei üldiselt keelurikkujaid ei püüa, selleks on kaamerad, kes salvestavad ja siis sulle trahviteate koju saadavad. Ja kui trahve ei tasu, siis ülevaatust läbida ei saa. Trahv valel päeval sõitmise eest on rikka jaoks suhteliselt sümboolne, 300 RMB, aga mõne vaesema tegelase jaoks ikka suhteliselt murettekitav. Seega on nutikad hiinlased välja mõelnud viisi, kuidas trahvist pääseda: vaja on lihtsalt viimane number kinni kleepida. Päris paljud kasutavad selle jaoks CD-toorikut, mõned aga riputavad lihtsalt pabeririba ette ja loodavad, et see minema ei lenda. Rahakamatel on veel üks võimalus: osta kaks autot.

Selle aasta algusest kehtib Pekingis ka seadus, et tipptundide ajal (7-9 ja 17-20) ei tohi Pekingi numbriplaadita autod linna siseneda. Eks neid aeg-ajalt ikka läbi lipsab ka, aga päris tihti on suuremate maanteede peal politsei väljas, kes siis neid õnnetuid provintslasi kinni peab, trahvi teeb ja provintsi tagasi saadab. Trahviks on 100 RMB. Kõikidele liikumiskeeldudele on olemas muidugi ka erandid, näiteks võivad igal ajal liikuda loomulikult operatiivautod, sõjavägi ja diplomaadid.

Ja viimane suurim muudatus, mis ühtlasi kõikide tulevaste autoomanike ning ka -müüjate suunurgad allapoole veab, on numbrimärkide väljaandmise drastiline vähendamine. Aastal 2011 saab Pekingis registreerida ainult 240000 autot, seda on 3-4 korda vähem kui aastal 2010. Hiina müüginumbrid on muidugi uhked olnud, aastal 2009 mööduti suurimast autoturust USA-st ning eelmisel aastal müüdi Hiinas ca 17M sõidukit. Sel aastal enam nii hästi ei lähe..

Detsember oli üleüldine paanikakuu. Just siis sai suuremale üldsusele teatavaks uuel aastal kehtima hakkavad piirangud ning tuleviku defitsiit oli minev kaup. Autosalongid olid autodest tühjaks ostetud, inimesed saadeti ukselt tagasi, öeldi, et pole midagi müüa. Isegi need, kellel juhilubasidki polnud, ostsid igaks juhuks auto ja registreerisid selle, äkki muidu pärast jääb päris ilma.
Kaur läks ka igaks juhuks ostma, aga tengelpung jäi koju

Aastast 2011 loositakse igal kuul välja vaid 20000 uut registreerimisnumbrit. Ootan pikinina värsket õhku ja poole tunniga töölt koju jõudmist!

Kaheksakümne kuues nädal ehk pole piiri piirangutel

Kuidas Richelieu ütleski: "pole olemas rahvast, keda ma ei saaks Bastille'sse pista". Vähemalt filmis. See, mis siin toimub, on etendus väsimatutel jalgadel. Kes teab, millega see asi kunagi alguse sai, aga igatahes meie siiajõudmise ajal keelati ära blogimine, juutuubimine ja feissbukkimine. Ja nüüd tahetakse võtta ka hädavajalik Skype, meie oma leiutis!!!

Praegu pole veel kindel, kuidas see toimima saab, kuna alles tehti avalikuks, et Skype kui mitte China Unicom'i ja China Telecom'i (mõlemad riigi omanduses muide) poolt pakutav telefoniteenus, on riigis illegaalne. Eriti kuna on tasuta. Ja kuna on raske kontrollida ja jälgida. Mõtle ise, millised rikkused tänu sellele saamata jäävad ja millised kõned kuulmata.

Ma ei tea küll, kuidas see keeld täpsemalt töötab, seda pole veel avalikustatud ka, aga juba pikemat aega pole võimalik riigis alla laadida "normaalset" Skype'i. Selle asemel on loodud tsensuuri ja totra reklaamiga TOM Skype, mille sõnumeid jälgitakse ja salvestatakse, eriline tähelepanu on muidugi sõnadel "Tibet", "Taiwan", "communist" jms. Siiski, ma arvan, et Skype'iga läheb oluliselt raskemaks kui erinevate internetilehekülgedega. Minul pole küll oma kunagi Eestis alla laetud Skype'iga probleeme, hetkel saan helistada nii VPNita kui ka VPNiga.

Üks keelamise põhjustest on ka see, kuna väidetavalt on hiina dissidendid kasutanud Skype'i välismaailmaga suhtlemisel.

Hiina üritab muidugi keelatud vilja asemele midagi vastu ka pakkuda. Niisiis on julged pealehakkajad Hiinas teinud oma Youtube'i (www.youku.com), Facebook'i (www.renren.com), E-bay (www.taobao.cn) ja Google'i (www.baidu.com). Midagi originaalset need muidugi pole, lihtsalt kopi-peist, aga kasutajaid jagub. Ja arvata võib, et (varsti) rohkemgi, kui nende poolvendadel. Ütlen ausalt, et väljaspool kodu võibki mõnikord guugeldama jääda. Mida ei ole, seda ei tule. Pilte eriti. Siis on baidu muide täiesti omal kohal. Kui ainult hiina keelt oskad, sest väljamaa vasteid ei pakuta just suuremates kogustes.

Mis järgmiseks? Internet ise? Või peab hakkama oma arvuteid politseis registreerima nagu iseennastki?

See keelumajandus on igatahes number kolm põhjus, miks ma siin Hiinas elada EI tahaks.