Kaheksateistkümnes nädal ehk midagi autopededele

Kord netis surfates sattusin ühele üritusele, millega tahtsin Kauri üllatada. Kahjuks läks minu üllas üritus aga vett vedama, kuna Kaur sattus peale ühele e-kirjale, mille olin saatnud ürituse kohta info kogumise eesmärgil. Mitte et ta muidu minu kirju loeks, aga olin "osavalt" osanud pealkirjaks panna "Porsche Carrera Cup Beijing 2009". Igasugu muud sõnad oleksid jäänud tähelepanuta, aga mitte "Porsche". Niisiis pidin saladuse avaldama ja Kaur tahtis siis loomulikult asjaajamise üle võtta. Asjaajamine poleks info ja piletite otsimise kohta kodumaal kindlasti mitte õige sõna, aga siin ei oska muudmoodi öelda. Netis inglisekeelset üksikasjalikumat infot ei olnud, nii et Kaur pidas sidet Porsche tegelastega, kes siis meile VIP piletid orgunnisid.

Pileti hind oli üsna soolane ning seetõttu mõtlesin ka, et mina võiksin siis ju minemata jätta, aga Kaur pidas oluliseks, et siiski kaasas oleksin. Eks tal oli ju vaja kedagi, kellega muljetada ja keda sundida üht autot teise järel kummardama. Tegelikult polnud üritusel viga midagi. Ainult võidusõitu poleks viitsinud vaadata, aga VIP-piletiga kaasnes hunnik muid hüvesid. Nimelt sai ise Porschet roolida nii ringrajal kui ka õppesõiduplatsil. Samuti sai kaassõitjana offroadi proovida, selleks oli neil eraldi rada rajatud, ja professionaalse sõitja kõrval ringrada täiskiirusel läbida.

Offroad oli lahjem kunagi varem kogetust, kui sai ühe BJ42-ga Männiku karjääris kimatud. Kui siin olime turvavöötatult kinnises mugavas autos, siis tol korral selliseid mugavusi nautida ei saanud. Küll aga sai vere kiiremini käima. Siiski oli nüüdki paar mõnusat nii umbes 35-kraadise teekaldega sõitu, pidamine on autol väga hea, aga eks hind ka vastav :)

See-eest olid aga ise roolis oldud hetked seda mõnusamad. Platsisõitu polnud teinud juba rohkem kui 10 a, aga instruktor kiitis, ütles, et tal on täna vedanud, et on head sõitjad saanud (enne mind sõitis temaga Kaur). Ma saan temast ka täiesti aru, kuna seal oli ikka selliseid "ässasid", kes ajasid 5 postikest järjest alla ja ei saanud ise arugi, et midagi valesti oleks teinud. See selgitab ka hiinlaste suhteliselt jubedat sõiduoskust.
Kõige lahedam oli aga vaieldamatult ringrajasõit. Esimese ringi sõitis Kaur ja mina olin kõrvalistuja, teise ringi ajaks siis vahetasime. Ja nüüd, kulla lugejad, üks oluline tähelepanek! Nimelt ilmnes teise ringi ajal, et mehed on kõrvalistujana hoopis suuremad tänitajad kui naised. Nelja minuti jooksul jõudis Kaur 6 korda mind õpetada. Paneks hea meelega video siia üles, aga Kauril oli pärast nii häbi, et ta keelas selle ära. Nii et peate rahulduma minu filmitud Kauri sõiduga.


Järgmisel nädalal on aga Kaur Soomes ja Eestis ning meie Kaspariga omapead. Tõenäoliselt saab üsna hirmus olema, kuna sooja lubas kuni 35 kraadi...

Seitsmeteistkümnes nädal ehk kuidas mägi tuli Muhammedi juurde.. või siis vastupidi

See nädal on meil üks segane nädal olnud. Kaspar vindunud juba mere äärest saadik, kord on palavik, kord pole. Novot ja täna tuli kohe kolinal, arsti juurde jõudes oli oma 40 ära :( Kusjuures arstid pole ikka midagi avastanud ja nii ta sööb siis oma antibiootikume, palavikualandajaid ja köharohtu vaheldumisi. Arsti juures ilmnes üks tõsiasi, nimelt olen täielik võhik meditsiiniterminoloogias. Peab vist lisaks hiina keelele ka uuesti inglise keelt õppima hakkama.

Aga headest asjadest ka. Tegelikult tahtsin sellest juba eelmisel korral kirjutada, aga Nandaihe jõudis ette. Kuigi kronoloogiliselt toimusid sündmused vastupidi.

Üle-eelmisel nädalal võtsime meie siis Triinuga jalad kõhu alt välja ning käisime ära Pekingi matkaklubi poolt korraldatud matkal. Toimuvad igal kolmapäeval, laupäeval ja pühapäeval. Kuna Pekingi ümbruses mägesid ja muid turnimiskohti jagub, siis matkamarsruudid korduvad väga harva. Igal matkal on raskusaste 5 palli süsteemis (1-kõige kergem, 5-kõige raskem). Meie valisime targu koolipoisi kolme esimeseks korraks, mine tea, mis meist mutikestest muidu saab. Koha peal selgus, et mutikestest oli asi kaugel, olime väga käbedad ja minu jaoks jäi tempo lahjakski. Millegipärast taheti sellel matkal gruppi koos hoida ja see tähendas aeglasemate järeleootamist. Mis kuskil mäetipus võsa vahel, kus ultraviolett vaat et kõige paremini võtab, pole aga üldse nii mõnus tegevus.
Alguses bussis sõites tundus, et kõik ülejäänud matkalised on USA päritolu, kuid päris nii see siiski ei olnud, peale meie oli ka paar teisest rahvusest kodanikku. Meie olime muidugi kõigi kuulamisobjektid. "Mis keel see veel on?" - no see küsimus hakkab juba pähe kuluma :) Eurooplased üldiselt teavad Eestit, kuigi üks saksa tüdruk paigutas Eesti ka USA kaardile. Hiinlased ja muud aga teevad suured silmad ja minu "Estonia" peale küsivad: "Australia?". No kas kõlab sarnaselt? Selle peale ma tavaliselt silbitan ai-šai-ni-ja, mis hiina keeles siis Eestit tähendab. Aga ega see muidugi Eestit ei päästa, sest näiteks kui minu hiina keele õpetaja esimesel tunnil tahtis teada, kuidas "Estonia" hiina keeles on, tuli tema telefonileksikoni vastus "country in Europe". Aga vähemalt hea teada, et oleme ikka Euroopas, mitte NSV Liidus! :)

Matka juurde tagasi. Peale kahe matkaklubi giidi oli appi võetud ka Mr Mao isiklikult. Arvan, et tema kaasavõtu otsustas see, et osaliselt rändasime läbi tema viljapuuaedade. Muide, külas, kust me oma matka alustasime, kandsid kõik inimesed perekonnanime Mao. Aga teadmiseks, et see pole mitte kõige levinum nimi Hiinas. Hoopis Zhang, Wang ja Li on.
Onu Mao onnike
Aiavalvuri uhket ametit pidasid nii Rippuv Tiiger kui ka...
...Roosad Rinnahoidjad
Võtsime küll kolmetärnise matka, aga ohutu polnud ta sellegipoolest. Üks tädi rääkis oma kaaslasega juttu, ei pannud rada tähele ning oleks äärepealt alla veerenud. Selle peale võeti lambad (st meid) jälle kokku ning loeti sõnad peale. Hiljem tegin mina midagi sellist, mis pani piduri ja stopptule omavahel veidi ärritunult walkie-talkie´ga suhtlema. Aga sellest edaspidi.
Näidisriietus
Teel kohtasime igasugu issanda elukaid, suurim neist eesel, aga vahele mahtusid ka kitsed, sisalikud ja kõige pisemaid nimetas minu ees kõndiv ameeriklane koondnimetusega babyfish. Lähemal vaatlusel osutusid need siiski konnakullesteks, aga anname andeks, ega kõik pole konna kasvukõveraga kursis.
Babyfish

Matkale andis vürtsi juurde ka see, et pea kogu aeg oli paista Hiina müür ning selle vahitornid. Kusjuures ei saa mina aru, misjaoks oli seda müüri vaja mägedesse ehitada. Mäed ise on juba nii järsud ja ületamatud, et müür küll enam poleks miskit päästnud, kui keegi olekski sinnani jõudnud. Aga nagu klassika ütleb: "Ega tuu pole häda pärast, tuu om toreduse pärast."
Mägede sööklas on olemas nii jalajälgedega kuivkäimla.. (NB! see märk tähendab siiski meessugu!)
..kui ka eurokemps
Peale matka ja üllatavalt maitsvat lõunasööki kohalikus külasööklas saime poolteist tundi vaba aega, et ronida müürile. Müür oli siis vana, renoveerimata ning võibolla mitte päris see, mida üldiselt Hiina müürina kujutatakse. Aga palju ehedam oli küll, kui need renoveeritud osad.
Üles, müüri poole
Mööda müüri kõndides olime läbinud juba kaks vahitorni, mina tahtsin edasi minna ka kolmandasse, mis eespool paistis. Selles mõttes on see küll üks lõputu teekond: ronid järgmisesse ja oi, juba paistab neljas, kus tahaks ka ära käia. Ja peale seda viies ja kuues ja.. Triinu ei viitsinud minuga rohkem turnida, nii et edasi suundusin üksi. Tornini jõudes kuulsin selja taga ähkimist. Tui välja, et stopptuli ehk üks giididest oli mulle järele saadetud. Nii igaks juhuks, äkki oskab veel kuskilt alla kukkuda. Triinu hiljem rääkis, et giidid olid ärevat raadiosidet pidanud, et kas ikka tohiks mind järgmisse torni lasta või mitte. Mis teha, kui elektrikarjust ees ei olnud.
Ärasõidu eel kogunesid meie bussi ümber kohalikud - tuli välja, et nad ootasid, et me oma tühjad joogipudelid aknast välja viskaksime. Mida me siis ka nende suureks heameeleks tegime.
Pudelikorjajaid jagus nii müüri alla kui ka müüri peale