Neljakümne kolmas nädal ehk MahJongi mängupõrgu meie moodi

Alustaks sellisest teada-tuntud faktist, et Hiinas on igasugused hasartmängud keelatud. Ja keelatud viljad on teadagi magusad. Ainsad mängupõrgud, mille koha pealt punane silm kinni pigistatakse, on Macau omad. Otseselt legaalsed need vist siiski pole ja ega võimud igaühte sinna mängima ei lase ka. Aga kuigi hasartmängud on keelatud (olen lugenud ka sellistest juhtumitest, kus lennujaama turvakontroll on tahtnud konfiskeerida lapse Musta notsu kaarte ja Monopoli mängu), armastavad inimesed siiski igasuguseid lauamänge mängida. Loomulikult raha peale, kuigi panused on meie mõistes naeruväärselt väikesed. Nii kuumal kui külmal ajal võib näha hiina mehi tänavatel kaarte tagumas. Kaarte müüvad mitmel pool ka tänavamüüjad; poolel teel vene kvartalisse seisab iga päev ühe ja sama koha peal kartotški-mutt, kes, arvates, et oleme venelased, üritab meid vene keeles meelitada pidevalt kaarte ostma.

Teine mäng, mida hiina mehed mängivad (ei ole veel juhtunud nägema naiste mänguseltskondi), on Xiangqi. Kaugelt vaadates meenutab see veidi kabet (mõnikord nimetataksegi seda hiina maleks), nupud on sarnased, aga on oluliselt keerulisem. Selle mängu kohta ütles meie MahJongi õpetaja, et õppige kõigepealt MahJong selgeks, sest see vanameeste mäng on veelgi raskem.

Kolmas mäng, millest tahan rääkida, ongi MahJong. See on siin nii populaarne, et seda mängitakse külmal ajal siseruumides ja suviti parkides (NB! ka naised). Hiina uusaasta pidavat kohalikel mööduma söömise, magamise ja MahJongi mängimise tähe all. Muidugi juhul, kui kodus on piisavalt soe ja seljas pole kolme vatikuube, mis liigutada ei lase. Siis lihtsalt süüakse ja magatakse.

Mängitakse neljakesi. Proovisime kolmekesi ja täitsa õnnestus, aga kui traditsioonid ette näevad, et vähemakesi või rohkemakesi ei mängita, siis jumal sellega. Tegelikult, kui Triinu pool kolmekesi õlletasime ja mängisime, vaatas tema Ayi meid küll kahtlase näoga, et kas, te laowai-mutid olete ogaraks läinud, et mängite kolmekesi ja võitja raha ei saagi.
Võidukad nupud
Mahjongis läheb vaja nii õnne, strateegiat, kiirust kui ka kalkuleerimist. Mäng ise ei ole raske, aga mängijal, kellel puuduvad igasugused teadmised hiina keelest, võib olla raske klotsi nimetusi meelde jätta ja öelda. Meie neljakesi võtsime 2 x 3 tundi õpet ja aeg-ajalt läheb siiski märkmete abi vaja. See tähendab, et me oleme põhjamaiselt aeglased mängurid ja ega enne ei julge väljastpoolt kedagi välja kutsuda, kui oleme veidi harjutanud. Nüüdseks aga oleme igatahes täielikud fännid.