Kolmekümne seitsmes, kolmekümne kaheksas ja kolmekümne üheksas nädal ehk kuidas lumes ellu jääda

Head uut aastat kõigile! Nagu oligi arvata, ei jagunud mul Eestis olles blogimise jaoks aega ja tahtmist. Praegu istun Pekingi lennu ootel Helsingi Finnairi laundžis (kuhu Kaur oma hõbekaartiga ka meid sisse vedas priisöögile, -joogile ja -internetile) ja proovin asjaga ühele poole saada.

Alustada võiks siis seekord sellest, et peaaegu jäi mul üldse Eestisse tulemata. Ööpäev enne reisi sai mingi tõve külge, mis igal teisel juhul areneb rõõmsalt palavikuks ja tatitõveks edasi. Seekord pääsesin aga ainult kohutava kurguvaluga. Kihutasin siis päev enne reisi veel arstile, kes mulle kamaluga rohtusid välja kirjutas. Hiinas on arsti juures hea käia, kogu kaadervärgi maksab kinni kindlustus, kaasa arvatud retseptiga ja retseptita rohud. Nüüd olen igatahes kuni aastani 2020 kurguvalurohtudega varustatud.

Teadsime küll, et Eestis tegutseb külmalaine ja et lund veel juurdegi lubati, aga nii ilusat pühadeaega ausalt öeldes ei mäletagi enam. Tavaliselt on ikka nii olnud, et kui jõul valge, siis aastavahetus paljas või vastupidi. Seekord tuli küll vahepeal ka väike sula, aga vähemasti Elva lumerohkust ei kahandanud see küll mitte üks raas. Ja nii eilne kui ka tänane ilm oli lihtsalt fantastiline: Elvast lahkudes krõbe külm, päike ja härmatis ning Tallinnas (kus öö veetsime) muinasjutuline lumesadu. Nii et täname mind, tänu kellele sündis otsus ikkagi jõuluks koju tulla ja seda, kes iganes sellise fantastilise ilma orgunnis. Peale meid tulgu või veeuputus! :)
Elva oma rähn, võibolla seesama, kes suviti laternapostidest ussikesi otsib
Elvas elab karastatud rahvas. Koer suplemas ei käinud, valvas augu äärel. See on muide seesama koht, kuhu üks väike tüdruk sisse kukkus ja kust ta õnneks kähku välja tõmmati.

Paar korda jõudsime suusatama ka, Kaur küll rohkem kui mina. Peab mainima, et on kuramuse raske jälle nende teivastega jala otsas harjuda. Esimene kord polnud midagi, sõitsime väiksemat ringi ja lühemat aega. Teist korda läksime Kekkose rajale. Varasemalt olen neid väiksemaid ringe seal uhanud, seekord aga sõitis minu ees mõõduka sammuga tädi, kellele ma siis järgi võtsin ja mõtlesin, et kui tädi selle läbi sõidab, siis küll sõidan mina ka. Noh, mingi aeg möödusin sellest tädist ja kütsin üksipäini edasi. Kuna leppisime kokku, et sõidame vähemalt tunni ja 50 min oli möödunud, siis hakkasin esimest korda mõtlema, et kaua veel. Eriti kui nägin 6 km tähist. Oma arust olin vähemalt 10 km läbinud, allamäge vihises tuul kõrvus, ülesmäge ähkisin ise saateks. Helistasin siis Kaurile, et kui pikk see rada siis on. Tuli välja, et 14 kilti. Kurram, ma siis mõtlesin. Seda mõõdukat tädi polnud ka enam ammu näha. Peaegu oleks hakanud mingeid jänesejälgi mööda minema, et äkki saab ka kuidagi otse. Kaur õnneks pakkus välja, et lõpetagu ma siis 7 km peal ära, seal pidi mingi vaatetorn ja parkla olema, kus ma pidin teda ootama. Käisin siis tornis ära ja imetlesin lumist horisonti. Veits külm hakkas oodates ka, peaaegu oleksin pugenud sommide pisibussi alla termoste järele, lootuses, et seal veel miskit sees on. Vahepeal jõudis ka mõõdukas tädi finišeeruda sealsamas parklas, kus minagi ootasin. No tal oligi see nii planeeritud, soe auto vastas ja puha. Õnneks tuli ka Kaur varsti.

Mis me siis veel tegime? Loomulikult pidasime Kaspari sünnipäeva, ikka rohkem torti ja kingikraami. Hea et ta sünd päris jõulude peale ei jäänud, muidu oleks olnud kaks ühes.

Selle aasta jõulud tegid erilisemaks meie oma metsast (või noh, suguseltsi omast) toodud kuusk, mis sai väga ilus. Kui siis hiljem nägin, milliseid pisikesi rootsusid müüakse hingehinna eest, mõtlesin, et oleksime pidanud oma kuuse kellelegi edasi andma. Okkad olid tal kõik ilusti kinni, peaaegu ei pudisenudki. Aga mis teha, kaasa ju ka ei saanud võtta.


Aastavahetusel meie pauku ei teinud, lasime ainult lendu ühe taevalaterna, mis kadus kiirelt pilvede taha. Loodan, et lennukoridorideni ei jõudnud. Vähemasti anti mulle teada ühest laternast, mis Tartus Toomekal puu otsas pidi kinni istuma. Võibolla oli meie oma, aga tõenäoliselt nii kaugele siiski välja ei vedanud.

Pühad möödusid nagu ikka, söömise, vedelemise ja kingituste tähe all. Tegelikult said kinke põhiliselt lapsed, nii nagu jõuluvanaga kokku lepitud. Minule oli näiteks kuuse all paar etnosokke. Kaspar ei jõudnud iga kingituse üle ära imestada. Neid tuli talle ka järjest juurde. Kahju, et kohvri ruumipuudus ei lasknud kõiki kinke kaasa vedada. Ta ise oleks asjad kindlasti otstarbekamalt pakkinud.

Tagasi tulles oli pakkimisega üldse selline jama, et terve hommikupoolik oli aega pakkida, aga kuna Kasparil oli kiunutuju, siis oli raske keskenduda ja pooled asjad jäid maha. Nii et kes essana siiapoole tuleb, siis saab Elvast paki kaasa.

Nüüd Hiina jõudes ootab meid uus kodu, Ayi on loodetavasti suutnud meid ilusti ära kolida. Igatahes instrukstioonid said kirjalikult paberile ja siiamaani on ta oma ülesannetega ilusti hakkama saanud. Uus kodu on siis 15. korrusel ja mitte nii hea vaatega, kuid seevastu suurem, eraldi väikese garderoobiga (ülitähtis!) ning nohuga liftiga sõites loodetavasti kõrvad enam lukku ei jää.

Aga jah, ausalt öeldes oli Eestis niivõrd mõnus, et oleksin tahtnud kauemaks jääda. Kahjuks aga on Kaspariga reisimine siiski veel üpris tülikas, kuigi ta on iga reisiga taibukamaks muutunud. Täna aga siiski õnnestus tal Kauri käest putku panna ja mingite lintide alt läbi pugeda (või noh, kellele pugemine, kellele jooksmine). Mõne minuti pärast oli siiski tagasi, värav oli õnneks suletud, nii et tal ei läinud õnneks ennast lennuki pardale maha parseldada.

Mu aku kohe tühi, nii et kirjutamiseni!