Neljakümne teine nädal ehk must on kole küll!

Eelmisel nädalal tegime midagi üsna ebahiinalikku: käisime nimelt suusatamas. Mäeks oli Nanshan (tõlkes Lõunamägi) ja ajalimiidiks neli tundi. Alguses tundus seda veidi palju, kuna nõlvasid oli siiski suhteliselt vähe: mõningad algajate omad (rohelised), kuhu me ei läinudki, mõned keskmise raskusastmega (sinised), aga siiski piisavalt lihtsad, üks veidi järsem (punane) ja üks must.
Nanshan on väidetavalt parim linnalähedane suusamägi Pekingi ümbruses, veel paremad ja pikemad liud jäävad juba vähemalt nelja sõidutunni kaugusele. See oli muide näha ka keskpäeval, kui kõige rohkem suusatajaid oli - tunni ajaga jõudsime teha vaid 3-4 sõitu, liftijärjekorrad olid lihtsalt meeletud. Ja loomulikult see tavapärane trügimine.. Hiinlaste meelistegevuseks järjekorras oli oma suuskadega teistele jalge vahele sõitmine, nii kaugele kui kannatas.

Stiilinäiteid mäelt sai igasuguseid, kahjuks olin oma kaameraga liiga aeglane. Aga parimaks tunnistan mina igal juhul suusataja, kes sõitis kivistunult sahka, suusakepid tunnaldeks pikalt ette sirutatud. Enamik muidugi ei teadnud pööramisest tuhkagi, paljud lasid mäest otse alla. Igasugune manööverdamine osutus mõnele üle mõistuse raskeks ja mõne pidurdusteekond ei lõppenud ettekavatsetult hoo raugemisega, vaid hoopis ettekavatsemata kokkupõrkega mõne muu elus või elutu kehaga.


Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ega meie ka avariist ei pääsenud. Kuna kõik mäed olid nii kerged, siis ronisime pikemalt mõtlemata mustale mäele. Teadsime eelnevalt ainult seda, et kalle on 35 kraadi, aga kaugelt vaadates ei tundunud asi üldse kohutavalt järsk.
Ühes mustas mustas riigis oli must must mägi..

Ja ega see kalle selle nõlva kõige hullem omadus polnudki, hoopis see, et see oli nii kitsas ja künklikuks sõidetud. Üles jõudes oli veidi kõhe küll, aga liftiga alla oli ka häbi sõita.
Täitsa rõõmus olek mul musta alguses

Hakkasin siis kõhklevalt liikuma ja juba üsna varsti jäi mul pööre õigel ajal tegemata, suusad arendasid vastu minu tahtmist kiirust, tagumikupidur oli õlitamata (või antud juhul siiski õlitatult libe) ja nii ma hiinlaste punutud võrku maandusingi. Kui ma seal siis pea alaspidi rippusin ja kuristikku vaatasin, mõtlesin, et ei tea, kui kvaliteetne seegi on. Made in China ju. Kaur jäi ka üles toppama, eks ta kartis, et teda ootab sama saatus. Mind aitas viisakalt püsti üks suitsuhõngulise hingeõhuga hiina noorsand, kuigi selleks ajaks oli ka Kaur minuni jõudnud, aga tema asus muu tegutsemise asemel hoopis agaralt pildistama.
Võrgust pääsend viidikas

Kauri vastu oli saatus armulisem: tema kukkus ka, kuid säilitas suusad ning sõitis jalad püsti selili alla. Rohkem me mustale ei läinud.

Kuigi nõlvasid oleks võinud rohkem olla, eriti veidi edasijõudnumatele nagu meie, pean ütlema, et mägi oli hästi hooldatud ja lumi väga hea. Tundub, et ka see sport murrab vaikselt massidesse ja tänu sellele asjad paranevad ja odavnevad. Mäepilet internetist ostes oli vist 150 RMB (ca 240 EEKi, väravast aga tunduvalt kallim) ja riiete ning varustuse laenutus üliodav. Meil olid küll omad joped ja mütsid, aga kõike seda sai ka laenutada. Samas nägime hiinlasi, kes suusatasid mantli ja teksadega ja polnud ka häda miskit.

Ilmaga vedas: päikeseloojang oli fantastiline

Mõtlesime küll, et jõuame sellel talvel ehk veel ühe suusapäeva teha, kuid ise juba kahtlen selles. Kauril tuleb nüüd hulgim Euroopa vahet reisimist (alustab juba nädala pärast :() ning kauaks seda külmagi enam on. Peale hiina uue aasta pidustusi (3 nädala pärast) hakkab kiirelt soojemaks minema. Meie jaoks läheb soojaks juba varem, kuna selle nädalase paugutamise kavatseme üle elada (loe: vältida) Filipiinidel. Aga sellest juba tulevikus.