Neljakümnes nädal ehk issand anna kannatust! vol 1

Pekingi koju reisiga eelmine kord lõpetasin ja sellega ka seekord alustan. Mõned seigad lihtsalt väärivad ülestähendamist, mis sest et reis ise on igav nagu uni, kuid ilma uneta. Finnairiga (mis on mugavaim, aga mitte odavaim variant) siiapoole lendajaile teadmiseks, et sigudikud on millegipärast kella 8 õhtuse väljumise tõstnud ümber kella 6 peale, nii et ärgake juba varavalges, kui plaanite lennukis magamajäämist. Meie tegime tavalise äratuse nii 8 paiku ja loomulikult mingit und ei tulnud. Kaspar magas ka paar tundi nö hilist lõunaund ja siis istus üleval nagu vana kellakägu ja vahtis multikaid. Maandusime vana aja järgi peale 2 öösel, uue aja järgi oli juba hommik.

Maandumisega oli üldse selline lugu, et ka Pekingisse oli vahepeal lumi saabunud (mis püsib muide siiani) ja lennujaama nii umbes üks lumekoristusmasin ja 1000 labidameest ei jõudnud ilmselgelt kõiki radasid puhastada. Nii me siis tiirutasime 15 min linna kohal ja ootasime maandumisluba.

Järgmine tore asi ootas meid ees seoses pagasiga: peale poolt tundi ootamist selgus, et meie kolmest kotist üks polnudki pärale jõudnud. Tore-tore, just see, kus kõik meie riided sees. Samas hea muidugi, et vorstid ja kartulid oma teed ei läinud, need pole ilmselgelt nii karmi kohtlemisega harjunud. Hiljem lugesin, et Vantaa lennujaama pagasitöötajad ise sokutavad meelega kotte valedele liinidele. Ma ei tea küll, mis põhjusel ja kus meie kott siis ära käis, aga kolme päeva pärast saime kraami igatahes kätte. Lukk oli katki tehtud ja minu telefonilaadija kui kahtlane element oli eemaldatud. Aga hea, et niigi läks ja näiteks Kauri pesu pervertide kätte ei sattunud.

Naljakas on see, et see on juba teistkordne äpardus pagasiga, eelmine kord kadus meie kott küll vastupidisel suunal. Ja kui arvestada seda, et statistika järgi "eksib ära" umbes iga kümnes kott, siis peaks meie limiit küll nüüd mõneks ajaks täis olema.

Niisiis, kuna lund oli maha sadanud päris kõva kogus (võis olla oma 15 cm), siis oli loomulikult ka liiklus naeruväärne (vähemalt põhjamaadest pärit inimestele). Autojuht Wu oli meil küll ilusti vastas, aga kojusõit võttis aega tavapärasest 2 x kauem. Mitte sellepärast, et liiklus oleks tihe olnud, tegelikult oli tavatult hõre, aga teel oleva sulbi tõttu ei saanud lihtsalt kiiremini kui 40 km/h liikuda. Suvekummid kõigil ju. Mitte ühtegi sahka ma linnas näinud pole, küll aga järjekordseid labidamehi, ka kiirteedel. Vot kus on alles tööhõive. Ja ega seda kallist kraami linnast välja ei veeta, ei! Sellega polsterdatakse puude ja põõsaste juured, et sula ajal taimed vett saaksid. Aga tundub, et selline koristusmeetod töötab (kuigi väikeste viivitustega), 2 päeva pärast olid kesklinna tänavad igatahes täiesti kuivad ning ka Ayi jõudis õigeks ajaks tööle. Sel päeval, kui lumi maha sadas, võttis tal kojusõit aega 5 tundi ning järgmisel päeval ta lume tõttu tööle ei jõudnudki. Ka kõik koolid olid suletud ning osa ettevõtteid ei töötanud. Force Majore missugune.