Viiekümne viies nädal ehk viiekümne viies nädal

Alustame halvaga. Sel nädalal läks veidi õnnetult meie Ayi'l, kes tegi autoga avarii ning kellel varastati käekott koos dokumentide ja muu tarvilikuga, kaasa arvatud meie kodu võtmetega. Siit moraal, ärge jätke ridiküli taksosse, kui lähete raha välja võtma. Takso võib koos ridiküliga lihtsalt putku panna. Niisiis täna vahetati meil lukk ära ja saime uued võtmed. Parem karta, kui kahetseda.

Teine asi, mis küll veel meie jaoks halb pole, aga mis võib halvasti lõppeda, on see, et Gansu provintsi tähtsamad (tiibeti) vaatamisväärsused, kuhu meil Sveniga plaanis kuu aja pärast reisida, on lukku pandud. Hetkel käivad küll kõlakad, et tõke puudutab ainult USA kodanikke, aga sealt edasi võib keeld juba kiirelt ka teistele rahvastele levida. Pealegi on hiinlaste jaoks kõik kahvanäod ameeriklased ja kui ikka bussipiletit ei müüda, siis ei müüda. Praegu hoiangi siin pöidlaid soojas kohas ja loodan, et midagi hullemat ei juhtu. Kui juhtub, siis jääb üle kas ette võtta mõni teine provints või üritada kinnistesse kohtadesse pääseda tagauste või kraavide kaudu.

Punkt halvale.

Kaspar on lasteaias väga hästi hakkama saanud. Eelmisel nädalal oli meil arenguvestlus tema kasvatajaga :) Tuleb välja, et Kaspar on rohkem isenokitseja (ei tea küll, kellelt ta selle pärinud on?:) Maalimine, torkimine ja lõikamine on tema lemmiktegevused. Klassi inglise keelest saab aru, aga ise ei räägi. Kahju on mul sellest, et lasteaias ei õpetata lapsi potil käima. Nende arust on kõik korras, kui laps neljandaks (!) eluaastaks on potilkäimise ära õppinud. Vot sulle Montessorit! Muus osas mulle kool meeldib, lastega tegeldakse piisavalt, aga ei teki mingit sundimise momenti. Kõik tegevused ehk tööd on väga arendavad ning inglise keelt õpetatakse mänguliselt. Aga potidrill võiks siiski olla nagu vanasti lasteaedades, kui asi nädalaga selgeks saadi.

Maikuust on meil plaan jätta Kaspar lasteaeda veidi pikemaks päevaks, kuni lõunauneni. See tähendab seda, et lõunasöögi saab ta siis sealt. Näitasin just Kaurile Kaspari söögiplaani (kordub iga kuu) ja pidin kohe kuulma viginat, et miks meil kodus nii süüa ei saa. Mnjaa, tegelikult tekkis ka mul küsimus, et miks ei saa. Tahaks isegi. Näiteks kuu esimese nädala kolmapäeval on menüüs kõrvitsapüreesupp, rukkileib, beef tenderloin seenekastme ja küpsetatud kartulitega, piim või jogurt ja puuviljad. Teise nädala neljapäeval aga porgandipüreesupp, leib, lõhesteik, riis juurviljadega, piim või jogurt ja puuviljad. Ja nii edasi, iga päev erinev pipstükk. Ainult et mul on kõva kartus, et meie pips poiss ei pruugi enamikke asju süüa, kuna on harjunud kõige tavalisemate hiina toitudega. Peakski äkki kasvatajatele ütlema, et tehke üks doggy bag (hiina keeles dabao, siin väga levinud nähtus) ja pakkige mu lapse söömata söök koju näljastele vanematele kaasa.

Eelmisel nädalavahetusel käisime perega professionaalse piltniku juures perepilte tegemas. Mul oli kõrini sellest, et iga pildi peal on kas Kaspar või siis Kaspar ja Kaur ja mind mitte kuskil. Või isegi kui olen, siis nagu lammas all paremas nurgas ja hästi kole ka veel. Seda pole nüüd vaja kommenteerida, tahtsin isegi saada kinnitust, et asi on Kauri kehvas pildistamisoskuses, mitte minu kadunud kauniduses. Pildistamise ajal oli Kaspar paarkümmend esimest minutit sõiduvees, aga siis läks asi käest ära. Ei tahtnud kuidagi tagapõhja peal püsida ja kaamerale keeras selja. Nii et kuskil 200 kaadrist on vast 10-15% väljanäitamiskõlbulikud. Mõned siis siia kah lõpetuseks.