Loomulikult pole probleemiks ainult tüdrukute sündimuse vähenemine vaid ka noorte üleüldine vähesus. Kui praegu on iga pensionil oleva inimese kohta kuus tööealist, siis paarikümne aasta pärast ennustatakse tööealiste ja pensionäride suhteks 2:1. Huvitav, kuidas siis Hiina leiab raha pensionäride ülalpidamiseks, kui juba praegu on riikliku pensioni suurus allpool igasugust arvestust (täpselt ei tea, aga kindlasti kõvasti alla 1000 RMB kuus) ja sedagi ei saa mitte kõik? Tõenäoliselt loodetakse vanadele traditsioonidele, mis kohustavad lapsi ülal pidama oma vanemaid ja vanavanemaid, kuid kuidas hakkab see välja nägema, kui ühe lapse kohta on kaks vanemat ja neli vanavanemat?
Rääkides vanavanematest, siis traditsiooniliselt loodetakse lapselapsena näha poisslast, kuna sissejuurdunud arusaamade kohaselt on poisid tulevikus pere ülalpidajad ning vanemate toetajad. See ei vasta muidugi ammu enam tõele (erandiks võibolla ainult maapiirkonnad, seal aga on lubatud saada kaks last, eriti kui esimene on tüdruk). Tuli meelde altnaabrite Ayi lugu. Temal sündis tüdruk ja kuna ta ei suutnud mehele poega kinkida, siis on tema mehe vanemad ta oma perekonnast "välja visanud".
Nii et kui maapiirkondades on kuidagigi õigustatud poiste eelistamine, siis täiesti arusaamatu ja põhjendamatu on suurlinnade poiste ja tüdrukute suhe. Pekingis on see suhe näiteks pea kolmekordne, see tähendab, et iga 100 tüdruku kohta sünnib 275 poissi. Ja mina veel imestasin, miks Kaspari lasteaiarühmas on 15 poissi ja ainult 4 tüdrukut...
Kaks last - haruldus?Laste vähesuse tõttu on lapsed üleväärtustatud, tekkinud on nn väikeste keisrite sündroom (Little Emperor Syndrome). Maast madalast lubatakse lastele kõike, ainukest lapselast hellitavad kaks paari vanavanemaid. Kõike on liiga palju: lapsed on sõna otseses mõttes paksuks söödetud. Kaspari rühma peakasvataja (ei ole hiinlane) kaebas mulle, et hiina vanemad käsevad anda lapsele nii palju snäkke, kui nad tahavad. Mina piirasin Kaspari ennelõunase snäkitamise lasteaias ühele küpsisele, omalt poolt panen talle iga päev kaasa värskeid puuvilju. Paarile paksule hiina poisile tõsteti aga suur taldrikutäis küpsiseid ette, kuna vanemad olid nii nõudnud.
Lisaks on muidugi kõik tulevikulootused ja vanemate teostamata unistused selle ainuma lapse kaela jäetud. Juba enne kooli on laste päevakavad erinevat õpet täis pikitud, alustades inglise keelega ja lõpetades klaverimänguga. Jälle näide Kaspari rühmast: oma paariaastased lapsed on inglisekeelsesse lasteaeda pannud ka need vanemad, kas ise sõnagi inglise keelt ei oska ja kes peavad kasvatajaga tõlgi vahendusel suhtlema. Sageli on need üliharitud lapsed, muide, igapäevaelus suhteliselt saamatud ning ka sotsiaalses mõttes ebaküpsed ja vanemate külge klammerduvad. Kasvataja mainiski, et kõige raskem on lasteaeda harjutada hiina lapsi, üks poiss nutab seal hommikuti ema taga juba kolmandat kuud järjest.
Kokkuvõtteks: Hiina ühe-lapse-poliitika on küll hoidnud ära Hiina (ja maailma) rahvaarvu suurenemise ca 400 miljoni inimese võrra, kuid ei ole head halvata. Illegaalsed abordid, laste (tüdrukute) rahvastikuregistrisse kandmata jätmine, inimkaubandus, pruudiröövid, suurenenud enesetappude arv noorte naiste seas - kõik need on kurvad tagajärjed.
Hiina teeb postrite abil selgitustööd: "pole vahet, kas sul on poiss või tüdruk - ka tüdrukud võivad jätkata perekonnaliini."
No comments:
Post a Comment