Viiekümne kuues nädal ehk kuidas me väikese suure vastu vahetasime

Nagu meil siin on juba tavaks saanud, avatakse maipühade ajal eestlaste grillihooaeg. Kui eelmisel aastal tegime seda Nandaihes, siis sel aastal nii kaugele ei hakanud minema. Mis muidugi ei tähendanud, et me kiiremini kohale jõudsime, aga sellest edaspidi. Sel aastal korraldati üritus Silver Mountain Pogoda'de lähistel. Pidi olema suhteliselt avastamata piknikupaik Pekingi jaoks.
Eestlaste grillinurk, taamal on hiinlastest pealtvaatajad parimad istekohad rabanud
Aga loomulikult oli seal sissepääsu jaoks pilet, loomulikult olid tädid-onud oma müügiputkad otse tee peale sättinud ja loomulikult ei tohtinud seal grillida. Kuna meil olid kaasas mõned diplomaatilise korpuse esindajad, kes teadupärast on puutumatud ja igasugusest vastutusest priid, siis lükkasime nemad letti ehk grilli taha ja grilli omakorda suure samba taha, et kurjadele onudele kätte ei paistaks. Läks läbi küll ja me ei pidanud närima külmi viinereid ega tooreid kanakoibi.
See on minu..
..ja see ka!
Tegelikult tahtsin ma aga hoopis meie dramaatilisest kohale(mitte)jõudmisest rääkida. Kuna Central Parkist oli minemas mitu perekonda, siis palusin meie muidu viiekohalise auto vahetada suurema vastu. Vahetus läks õnneks ning mahutasime väikebussi kolm last, kolm täiskasvanut (Kaur oli reisil) ning meie truu autojuhi Mr Wu, kes oli saanud instruktsioonid meid kõige kiiremat teed mööda kohale viia. Kahjuks polnud ta ise seal varem käinud ning valis sinnajõudmiseks tõenäoliselt kõige ummistunuma tee. Kokku kulus arvatust kaks korda rohkem aega ehk kolm tundi ning enne kohalejõudmist surime veel käänulise mägitee peale maha kah. Põhjus siis selles, et meil oli alles ainult kolmas käik. Ei saanudki aru, kas auto oli enne juba vigane või põhjustas Mr Wu vähene käiguvahetus (tavaliselt sõidab ta automaatkastiga) mägiteedel auto sappa musta tossu, aga igatahes 1 km enne sihtkohta sättis ta rataste taha telliskivid ning tee peale ohukolmnurga. Meid transporditi edasi ühe heatahtliku külamehe poolt, kes samas teenis ka endale õhtusöögiraha.

Kuna ülejäänud eestlased olid juba mõni aeg tagasi kohale jõudnud ning ilmselgelt janusse jäänud (mahlad ja vee pidime tooma meie), siis olid õlled juba otsakorral. Ilm oli ka väga soe, arvan, et oma 30 kraadi tuli ära. Nüüd õnneks tundub, et suvi on lõpuks ometi tulnud (mõne arvamuse kohaselt küll pea kuu aega hiljem kui tavaliselt), alla 20 kraadi temperatuur enam ilmselt ei lange.

Linna tagasi saamine tundus ka kahtlane. Meile küll pakuti, et jaotaksime endid teiste eestlaste autode vahel ära, kuid kuna asendusauto pidi juba teel olema ning ka lastetoolid olime hüljanud kuskil mäeküljel seisvasse minibussi, siis otsustasime siiski oma oodata. Järele meile tuldigi, aga 50-kohalise reisibussiga. Poistel oli muidugi päev korras, ega iga päev ei saa sõita bussiga, mis iga viie minuti järel hoiatuseks tuututab. Arvan tegelikult, et tänu bussi massile jõudsime isegi kiiremini linna, kui väiksema autoga oleksime jõudnud. Siin ju kehtib tugevama õigus, buss litsub lihtsalt väiksemad sinna, kus nad ei sega. Ja pealegi sain just teada, et kokkupõrke puhul jääb süüdi see, kelle esiosa on rohkem lömmis.
Väga süüdlase ilmega
Ahjaa, muide, kui kellelgi tekib tahtmine teada saada, kuidas käib väljamaalastel Hiinas juhilubade tegemine, siis vaadake siia ja proovige, kas õnnestuks Hiinas load kätte saada. Mina vastasin teadlikult nii, nagu olen näinud siin juhte käituvat, ja sain tulemuseks tervelt 40% õigeid vastuseid. Nii et hoiame Mr Wu'd ametis edaspidigi.