Viiekümne seitsmes nädal ehk unedraama kolmes vaatuses ja mägijutte

Missugune rõõm, hommikul tuli Kaur reisi pealt tagasi. Mina, vana unimüts, muidugi magasin, kui tema ust lõgistas. Võtit tal muidugi polnud ja seega pidi mulle telefonile ühe väikese tirina saatma. Kusjuures kella 6 paiku hommikul ärkasin korraks isegi üles, sest olin just unes näinud, et Kaur on ukse taga.

Aga rõõm sellepärast, et nüüd saan vähemalt tuge ühe väikese vääniku kasvatamises. Viimasel ajal on "ise"-le lisaks tekkinud "ei taha" ja sellise vastuse saavad esimese hooga eranditult kõik küsimused. Magamaminekud on õnneks siiani jätkuvalt valutud, kuid nüüd on siiani kiirele õhtusele magamaminekule tekkinud külge kolm vaatust.

1. vaatus
Kaspar: Autosid, autosid!
Mina: (tõstan Kaspari aknalauale) No ütleme siis autodele head ööd!
Kaspar: Head ööd, auto, head ööd, takso, head ööd, buss!
(tõstan Kaspari alla ja ta läheb voodisse. Mina kustutan tule ja lahkun toast)

2. vaatus
Kaspar: Emme! Emmmeeee!
Mina: (teisest toast) Mis sa tahad?
Kaspar: Juua! (ja/või) Emme paneb teki peale! (ja/või) Emme, kalli, kalli!
Mina: (teen nõutud toimingu) Aga nüüd on kõik, ruttu tuttu!

3. vaatus
(Kaspari toast kostab miski nagin)
Kaspar: (püksid ja mähkmed jalast nihverdatud) Potile! Piss tuleb!
Mina: (kuidas ma ikka ütlen lapsele, et nagunii ei tule midagi?) Hea küll, tule siis potile!
(liigume suurde tuppa potile)
Kaspar: (õnnelikult) Multasid! Lottet!
Mina: Multikad magavad juba, Lotte ka. Kas piss tuli?
Kaspar: (tõuseb püsti ja vaatab) Ei ole.
Mina: No siis tuttu tagasi!
(ajan talle püksid jalga tagasi ja nüüd läheb juba lõplikult magama)

Ja nii iga õhtu..

Aga sel nädalal jõudsin muudki. Kuna ilmad on nüüd ilusad ja kõik õitseb (reklaamin jätkuvalt, et parim aeg Pekingis on mai, september ja oktoober), siis tundus õige aeg, et jälle ette võtta üks päevane mägimatk Beijing Hikers'itega.

 Kirsiaed

Matka nimeks oli Longquanyu Dragon Spring Valley hike, raskusastmeks 3+, mis on siis selline keskmine, kolm-neli tundi mööda mägesid pluss mõni konks. Seekordseks konksuks oli tegelikult põlvi veidi nõrgakski võttev laskumine järsu kaljunuki pealt, kus kinni hoida polnud eriti kuskilt. Selle koha peal sajatas matkakaaslane Marge kõigepealt kogu matka ja siis mind, et ma ta sinna üldse kaasa tirisin.

 Mägihängimine

No climbing küll, aga kas alla võib tulla? 

 Kus on loomakaitse?
Beijing Hikers'it veavad välismaalased ja neil on iga kuu alati plaanis ka nö heategevad matkad, mille hind on odavam, aga mille üks eesmärke on matkarada prügist puhtaks teha. Seekordne matk küll selline ei olnud, kuid meie matkajuht Zack palus siiski inimestel võimalusel jalge ette jääv mittelagunev praht üles korjata. Ise oli ta muidugi varmas eeskuju näitama. Krabas aga miskid pakendijäänused ühe kivi peal loodust nautiva hiinlanna jalge alt. Loodusnautleja tegi suured silmad (no milleks ometi korjata maast võõrast prahti?) ja palju ei puudunud, kui oleks hõimlased appi kutsunud. Zack rääkis meile, et kahjuks nii ongi, hiinlased ei saa kuidagi puhtust hoitud. Täna nägin ise, kuidas ehitustöölised sõid tänaval pappkarpidest lõunat ja pärast "matsid" oma karbid põõsasse. Paarkümmend meetrit eemal oli prügikast.

Matkad lõpevad enamasti hilise lõunasöögiga kuskil külarestoranis. Siis on aega ka natuke teiste matkalistega suhelda. Sel korral oli siis päris suur kokkusattumus, kui oma lauanaabritega juttu tegin ja sain teada, et nemad ka Central Park'is elavad. Ja vähe sellest, nad elavad meie vanas korteris, kuhu kolisid enam-vähem peale seda, kui meie olime välja kolinud. Teatasid mulle rõõmuga, et leidsid koristuse käigus pisut sente ning ühe puust mänguklotsi. Sendid lubasin neil lahkelt endale pidada, kuid klotsi oleks tagasi tahtnud, ikkagi väärt eesti kraam. Kahjuks oli see juba prügikasti rännanud.