Neljakümne kaheksas nädal ehk tööjõuprobleemid Hiina moodi

Talv ei taha ka siit kuidagi lahkuda. Esimene lumi tuli maha juba 1. novembril ja täna, 8. märtsil, tuli loodetavasti viimane. Mäletan eelmisest aastast, et sel ajal sai juba paar korda täitsa suviselt riideski käidud. Ilmaennustus annab küll lootust, et järgmisel nädalal kevad saabub, aga kui nii edasi läheb, siis peab valitsus kütteperioodi pikendama. Tavaliselt keeratakse küttekraanid 15. märtsil kinni. Mõtlen praegu, et äkki järgneb äärmuslikule talvele äärmuslik suvi ka ja temperatuurid tõusevad üle 40.. hirmus.

Täna on siis naistepäev, väidetavalt on täna naistele tööpäev lühendatud. Ma ei tea, kui tõsi see on, minu Ayi pole mulle igatahes midagi maininud. Ei julge vist. Kurb lugu muide meie Ayi'dega. Praegune on meil juba kolmas ja täna on tema viimane tööpäev - Kaspar lihtsalt ei aktsepteeri teda. Kisab muudkui, et minne ärra. Eelmine, kes Kaspariga väga hästi läbi sai ja muus osas ka täitsa tubli oli, ei tulnud enam tööle tagasi tervislikel põhjustel. Ega mina muidugi ei tea, kui tervislikud need põhjused ikkagi olid, ei saa ju öelda, et näita oma opiarmid ette. Võibolla leidis hoopis töö kodule lähemal. Siin on täitsa tavaline, et peale hiina uut aastat mingi arv töölisi enam tööle ei tule, hea, kui sellest veel teadagi antakse. Kaur ütles, et tehasesse jättis eelmisel aastal peale pühi tööle tulemata kuskil 5% töölistest, aga mõningates teistes ettevõtetes pidi see arv ikka täiesti hullumeelne olema: 70%! Eestis on see muidugi välistatud, igasugu lepingud ja inspektsioonid ei lase sellel juhtuda, aga siin pole lepingust küll tolku. Keegi ei lähe tööluusi pidavat seltsimeest ju teise Hiina otsa taga otsima.

Ega meie Ayi polnud tegelikult ainuke, kes õigel ajal nägu ei näidanud. Sama juhtus ka altnaabritest eestlaste Ayi'ga, temal oli väidetavalt laps haige. Ja lausa nii haige, et ei saanud telefonilegi vastata (ema siis). See lapse ja muu lähisugulase haigus ja surm on kõige enamlevinum puhkuse pikendamise põhjus. Kui saaks statistikat teha, siis tuleks tõenäoliselt välja, et pool hiina rahvastikust põeb igal aastal samal ajal üliraskeid haigusi ning neist pool sureb maha kah. Ja põhjus, miks nad just pühade ajal kaduma kipuvad, on see, et enne pühi makstakse neile tavaliselt 13. palk ja seda nad kõik ootavadki. Mina olen nüüdsest igatahes see paha tööandja, kes maksab 13. palga peale pühi tingimusel, et Ayi on õigeks ajaks tööle tagasi tulnud.

Niisiis, oleme sunnitud oma praeguse asendusAyi välja vahetama. Kogu see jama paneb mul muidugi pea valutama, kunagi ei tea, kas me paari nädala pärast ei pea jälle hakkama uut inimest otsima. Praegu tundub küll, et saime energilise inimese, aga kui Kaspar jälle minne ärratama hakkab, siis mis me ikka teha saame. Tema on ju põhipõhjus, miks meil Ayi üldse on.

Kaspari lasteaeda panemise plaan võtab ka üha selgemaid jooni. Homme lähme ühte lasteaeda proovipäevale ja plaanis on veel ühe kohta uurida. Need mõlemad on muidugi põhiliselt välismaalastele mõeldud lasteaiad, makstes tunned kohe, kuidas kuldmündid sõrmede vahelt läbi voolavad. Üks aasta lasteaeda (3 h päevas algatuseks) maksab kuskil 60 000 RMB (pea 100 000 EEK), lisaks veel söögiraha, vormiriietus jne. Selliste hindade puhul ei saa ma aru, miks siin neid lasteaedasid rohkem ei ole, kohti on pea igal pool puudu.

Soolane hind ei tähenda muidugi, et probleemid tulemata jäävad. Selle teise lasteaia kohta infot otsides sattusin sellisele leheküljele http://etonkidsbeware.com/ Tore, tore, seal hoiatatakse just lasteaia eest, kuhu meie plaanisime Kaspari panna. See lehekülg on muide Hiinas keelatud. Väidetavalt oli kohtuasi ära ja Etonkids võitis, kuid mina arvan, et kus suitsu, seal tuld. Eks peab kohale minema ja oma sisetunnet usaldama.