Paar nädalat tagasi sai mul läbi level 1 hiina keele kursus. Tegelikult küll kordasin klassi, kuna eelmisel kevadel läbisin juba mingi arvu tunde ühes teises keeltekoolis. Praeguse kursuse tegingi läbi omas tempos kiirkorras, kuna pool materjalist oli mulle juba eelmisest korrast tuttav. Lisaks alustasin hieroglüüfide õppimisega. Iga kursus lõpeb kirjaliku testiga, mina olin tubli õppur ning sain 100 võimalikust punktist 96. Aga tuupisin ka muidugi terve nädalavahetuse.
Ega nende hieroglüüfide õppimine nii raske ei olegi, kui näib. Alguses tundusid need tõesti kõik ühesugused kritseldused ning näis lootusetu punnitusena kümmetki endale selgeks teha. Praeguseks tunnen ära vast paar- kolmsada, kirjutada neid muidugi ei oska. Sellele me koolis eriti rõhku ei pane ka, see võtab tempo liialt alla ja kellele mul siin ikka niiväga kirjutada on. Aga lugemine, st veerimine läheb küll juba. Peangi endale hiina lasteraamatuid muretsema, need on kerged, seletavate piltidega ja suurelt trükitud.
Kui kedagi huvitab, et mis need kolmsada hieroglüüfi mulle annavad, siis ega tegelikult veel suurt mitte midagi. Linnapildis näen vaid üksikuid tuttavaid ning suvalist ajaleheteksti lugedes on samamoodi. Selleks, et nendega rahuldavalt hakkama saada, peaksin selgeks saama pea 10 korda rohkem ehk siis kuskil 2000 hieroglüüfi. Aga kuna kavatsen kursustega jätkata, siis väike arvutuskäik näitab, et paari-kolme aasta pärast võiks juba üht-teist mõigata.
Kusjuures väike loogika on hieroglüüfidel siiski olemas, tegelikult peaks ütlema küll, et säilinud. Kui kunagi ammustel aegadel olid aluseks pildid, siis praeguseks on neid piktogramme (mida ainult hea tahtmise juures võib tegelikult veel pildiks nimetada) umbes 5% kogu 60 000st massist. Näiteks 水 on vesi ja pilt peaks imiteerima vee voolamist. Siis on veel terve hulk nö compound character'e, mis koosnevad mitmest osast ja mille üks osa selgitab kuidagimoodi tähendust, isegi kui hieroglüüf tervikuna täiesti tundmatu on. Näiteks 女 tähistab naissugu ja kui see kuskil esineb, siis võid kindel olla, et tegemist on naistega. Või piimaga või millegi muuga, mis kaudselt naissooga seotud. Tegelikult on neid klassifikatsioone rohkem kui kaks, aga aitab keeleteadusest.
Saatkonna vastuvõtul tutvusime ühe eesti noormehega, kes õpib kuskil provintsilinnas (kahjuks ei mäleta enam linna nime) semiootikat. Loomulikult mitte inglise keeles. Vot on alles kannatus. Kuna materjalidest ta suurt miskit aru ei saa, siis ta tõlgib need kõigepealt inglise keelde, seejärel loeb läbi ja teeb selgeks. Ja kui vaja endal miskit kirjalikult teha, siis jälle vastupidi, Google translate aitab.
Ka hiinlastel endal on oma kirjakeelega parasjagu tegu. Kes koolis ikka pikemalt õppinud on, sellel ehk mitte, aga veidi vanem (kultuurirevolutsiooni) generatsioon on küll hädas. Kes teab, kui palju tegelikult Hiinas ikkagi kirjaoskajaid on. Ametlikult on selleks arvuks 93%, aga tegelikult on vist päris palju neid, keda tegelikult sinna protsendi hulka lugeda ei saa. Näiteks üks meie Ayi'dest ütles, et ta ei oska, kui ma palusin talt ühe hiinakeelse nime hieroglüüfides taksojuhi jaoks paberile kirjutada. Näidis oli kusjuures ees..
Monday, March 22, 2010
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment