Neljakümne üheksas nädal ehk diplomaatilised uudised

Mnjah, nädalast nädalasse tuleb seda va ilmajuttu, aga ilma ilmata ka ei saa. Pühapäeval näiteks tuli jälle lumi maha. Täiesti äärmuslikud olud Pekingi kohta, ilmselt seetõttu lükati ka kütteperioodi lõppu nädala jagu edasi. Õnneks. Aga üldiselt võtab vaikselt vanduma küll, juba kolm korda olen talveasju kokku ja lahti pakkinud.

Paar nädalat tagasi käisime siis EV tähtpäeva puhul saatkonna vastuvõtul. Eestlased moodustasid seal kohe ühe näljase pundi, kes hõivas püstijalalauad ning ootas kannatamatult söömaaja algust. Arusaadav ka, miks. Pakutav oli puha rariteet: kartulipuder, hapukapsas, mitte magusad ahjuvorstid, guljašš jne. Hea meelega oleks teenindajatele da bao ütelnud ning lasknud ülejäägid koju kaasa pakkida. Ülejääke oli palju ja no kohe üldse ei kujuta ette, et mõni hiinlane seda vabatahtlikult sööks.
Lauake kattis end
Tuli juttu ka Eesti saatkonna tulevikust. Maa on ju meil juba välja kaubeldud. Mitte küll ostetud, aga oli vist nii, et 70 aastaks kasutada, juhul, kui kahe aasta jooksul sinna saatkonnahoone siis ka kerkib. Praeguseks on sellest ajast möödas vist pea poolteist aastat, aga mida pole, on saatkonnahoone. Mõtlesime siis, et peaks äkki minema ja labida sisse lööma, siis oleks vähemalt näha, et on alustatud. Ehk siis ei võeta käest.

Muidu on tegemist igati noobli asukohaga (naabriks USA saatkond), krunt on 3000 m². Pole just paha diil eestlaste jaoks, kelle diplomaatiline esindus Pekingis piirdub paari inimesega ja nende pereliikmetega. Käis küll jutt, et võibolla seda arvu suurendatakse, kuid enne võiks siiski majaga algust teha.
Tulevane saatkonnahoone ja selle autorid
Kaur oma professionaalse kokkuhoiuajuga ei suuda muidugi aru saada, miks peaks meie nii väikesel riigil üldse eraldi saatkonnahoonet vaja minema. (Hetkel asub meie saatkond ühe hotelli ruumides). Kui tema teha oleks, siis jätkaks ta nii nagu praegu või veel parem, koliks mõne naaberriigiga saatkonnad kokku.