Sunday, February 28, 2010

Neljakümne seitsmes nädal ehk jätk helesinisele puhkusele

Üritan siin praegu suure paugutamise saatel miskit kirja saada. Täna nimelt lõppevad uue aasta tulekuga seotud üritused ja see on loomulikult läbi öö kestvat müra väärt. Loodan ainult, et Kaspar magama jääb, tema toa aknad on just tänava poole.

Selle nädala blogis siis jätk puhkuseteemale ehk mis juhtus edasi? Loomulikult ei rahuldunud me ainult turistitsooniga Plantation Bays, tahtsime ka veidi huvitavamat elu näha. Kuna lastega kohe avastama ei tahtnud minna, siis leppisime kokku, et mina lähen koos Triinuga ja mehed käivad omaette. Nende käimine oli muidugi teada. Võeti hingehinnaga hotelli takso, sõideti linna ilusamaisse ostukeskusesse ja tagasi ning hiiliti siis salakaubaga mööda seinaääri hotellituppa.
Külamehed MahJongi mängimas. Peaaegu oleksime Triinuga kampa löönud, aga kartsime, et meid tehakse rahast kohe paljaks.

Meie otsustasime Triinuga ikka Lapulapus (onju ilus nimi) ringi ka vaadata. Ja loomulikult keeldusime taksoga keskusesse sõitmast, selle asemel võtsime mingi külgkorviga mootorratta moodi asjanduse. Need tegutsesidki seal taksodena ja kuigi meie Triinuga pressisime ennast vaevu kahekesi sinna sisse, siis tegelikult olid need mõeldud vähemalt neljale, aga nägime ka koormaid, kuhu oli mahutatud 6-8 inimest. Esimest korda sõites maksime juhile muidugi kõvasti peale, kuna hindadest polnud aimugi. Sellegipoolest saime ca 5-kilomeetrise sõidu umbes 15 eekiga. Tegelik hind oleks olnud vähemalt poole odavam, aga lohutasime end hiljem sellega, et mehed oskasid linnaskäigu transpordile kulutada üle saja krooni.

Lapulapu linn nägi tegelikult välja nagu üks hiiglaslik küla, sara onni otsas. Paar uhkemat villat oli ka, aga need olid harvad nagu Pekingi puhas õhk. Liiklus seevastu oli aga nii tihe, et üle tee saamiseks pidime oma vanadele jalgadele neljanda käigu sisse lükkama.


Saa nüüd aru, kas üürile on anda Roosi tuba või naistevets. Tuba tundub muidu igati hea õhutusega olevat.

Otsustasime, et sööme linnas võimalikult "kohalikus" kohas. Leidsime ühe sildi viitega restoranile. Kuskil kõrvaltänava lõpus see resto siis ka asus, päris korralik oli teine. Isegi liiga ilus meie nõudmistele. Läksime aga siiski sisse ja võtsime paar õlut, kuna oli pärastlõuna ning päeva kõige palavam aeg. Koha omanik oli ka kohe kõpsti meie laua juures juttu ajamas, olime ju ainukesed kliendid tol hetkel. See oli üks sakslane, kes oli Filipiinidel juba oma 15 aastat elanud. Ta siis rääkis meile, et talle seal meeldib ja äri tasub ära ka. Ta on filipiinlannaga abielus, naine oli tal seal ka ühtlasi kokaks. Kes oli kusjuures nii hästi välja õpetatud, et toidud oli täiesti kodused, st et siis saksapärased. Hiljem, kui seal peredega käisime, siis sõime praekartuleid (need siin hiinas ju s..amaitsega) ja Kaur ei jõudnud neid ära kiita. Muu oli ka loomulikult täitsa hea. Lapsed käisid neil erakoolis, ta rääkis. Seda siis sellepärast, et kohalikus koolis on klassis 80 õpilast ja kvaliteet seega olematu. Väga vähe õpilasi jõuab tavakoolidest üldse kuhugi edasi.

Enne mainisin, et käisime seal ka peredega söömas, see oli siis ükskord õhtul, kui hotelli söökidest kõrini sai. Õhtul oli tema söögikohal ka hoopis teine maik man. Kõik sakslased olid üle küla sinna kokku kogunenud ja nende järel muidugi liiga üleslöödud filipiinlannade kari kah. Ja siis kõrvallauas istusime meie oma kolme väikse pärdikuga. Natuke kokkusobimatu ehk tundus, aga poistel oli lõbus, nad käisid pimedas väljailmunud sisalikke jahtimas ja õue peal puuris olevat püütonipaari, kes oli ka päikese loojangul ellu ärganud, jälgimas. Ma tegin ühele pai kah, nahk oli tal tõesti mõnus ja külm. Sakslane rääkis, et nädalas korra saavad nad kanad ette ja rohkem pole vajagi.

Kasparile muidu meeldis meie linnaskäik väga, eriti motikasõidud. Lausa nii hästi meeldis, et tänutäheks tegi püksi pompöösse pätsi, mille olime sunnitud siis sealsamas kõrvaltänavas seasilmse valgustuse najal likvideerima nii, et Kaur hoidis Kasparit kaenla alt ja mina vahetasin samal ajal mähkmed. Kohalikele pakkus see palju huvi, tänutäheks jätsime publikumile sellesama pätsi koos pakendiga.

Nii, nüüd olen aga sündmuste käigust ette rutanud, sest tegelikult tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas Triinuga linnas edasi kulgesime. Peale seda, kui olime sakslase juures jookidega lõpetanud ja lubanud kindlasti ka sööma tulla, läksime peatänavale tagasi, et siiski veidi autentsemat filipiini tänavatoitu süüa. Kuna palavuse ja nälja tõttu kaugemale enam minna ei jaksanud, siis küsisime ühe grillija käest, kas me võime tema tagaköögis ära süüa kana, mis me talt ostame. Oli nõus ja nii me siis jagasime oma ülimaitsvat kana nii umbes miljoni kärbsega, kes väligrilli kõrval sõnnikuhunnikus elasid.
Köök meie söögilauast vaadatuna. Esiplaanil ootel üks lihakeha

Päris palju saime kohalikega jutule, neil seal ju inglise keel suus. Ja üldiselt on nad väga rõõmsad ja tegelikult mitte pealetikkuvad. Oma oskusi/teenuseid püüti müüa küll, aga pigem nagu muu jutu sees. Ainult ükskord ütles üks pisike tüdruk meile "Give me money!", aga sai selle eest ka kohe emalt vastu pead. Hoopis teine pilt oli muidugi kahjuks Manilas, kus lennujaamast hotelli sõites (olime ühe öö olude sunnil pealinnas) käisid vaesed ja kerjused ja muud tegelased vastu aknaid kopsimas ja sisse vahtimas. Sellepärast olidki enamikel autodel tumedad klaasid ees. Kurb pilt oli küll.
Kuked moraalselt võitluseks valmistumas, hetk enne pildistamist lasti nad ka sulgipidi kokku. Kukevõitlus on Filipiinidel lubatud ja tundub, et populaarne, kuna igal perel oli vähemalt kaks kukke. Inimestega olid nad muide väga sõbralikud.

Ringvaade

Ärasõit läks meil jälle pingeliselt. Olime mõnulenud ühes Manila ookeaniäärses hotellis ja mõtlesime, et pole hullu, kui me lennujaama ei jõua kaks tundi enne ärasõitu (lend läks kell 7.15 hommikul). Kui poolteist tundi varem sinna jõudsime, olid hiinlased enda ja oma pagasiga (mida oli meeletult) terminali juba hõivanud. Siiski õnnestus meil saada sappa, kus oli suhteliselt vähe inimesi, aga noh, järjekord liikus ka teosammul. Hakkasime juba oma bronnitud kohtade pärast kartma ja õigesti tegime. Triinu ja Ardo olid enne meid järjekorras ning pärast pikka kärramist õnnestus neil saada kolm kohta kõrvuti ja üks eraldi. Kui meie kord kätte jõudis, laiutas neiu käsi ja ütles, et ei mingil juhul ei leia ta meil kõrvuti kohti. Ma tegin siis oma kõige kurjema näo pähe, kuna teadsin, et kui Kaur asja kallale lasta, siis tema vaikselt alistub. Lõpuks, kui mulle juba näis, et lahing on kaotatud, tüüris läbi mustpeade meie poole üks mees ja ütles, et apgreidib meid äriklassi. No sellega me jäime rahule. Esialgne väiksem lennuk oligi 747 vastu välja vahetatud, aga kõik kohad olid täis ka. Kaspar oli jälle stjuuardesside lemmik, kuid oma parimast küljest ta ennast just ei näidanud, loopides patju ja tekke mööda vahekäiku laiali.

Nii palju siis meie seekordsest puhkusest, varsti peabki järgmise aasta oma juba planeerima hakkama. Ehk seekord siis Taisse, eks näis, väikesed plaanid juba on.

Homme toimub siin suursaadiku vastuvõtt vabariigi aastapäeva puhul. Sain just paar tundi tagasi teada, et sel aastal on kutsutud külalisi lausa 500! Eelmisel aastal olid kohal ainult paarkümmend eestlast ja õhkkond oli väga familiaarne. Seekord peab siis ennast veidi kobedamaks tegema ja Kasparit ka vist ikka kaasa ei võta, kuigi algselt plaan oli. Nii et kui seal midagi põnevat teada saan (näiteks et millal valmib Eesti suursaatkonnahoone Pekingis, maa pidavat juba ära ostetud olema), siis valgustan järgmisel nädalal teidki.

PS! Merit, palju õnne, kuigi ega sa vist sel aastal ka vanemaks ei saa ;)

No comments:

Post a Comment