Meie majakese nimi oli Undertree Cottage, või nagu Kaur ütles, et UT ehk Universitas Tartuensis. Arvestades meie minevikku, siis läks täitsa täppi. Meie elamisse sisse astudes sai muidugi selgeks, miks Undertree ja mitte Universitas Tartuensis. Nimelt kasvas meie vannitoast läbi lae välja suur puu. Selle kaudu said siis igasugu väiksed armsad elukad (nagu näiteks gekod) ja mitte nii armsad (näiteks sääsed) tuppa sisse.
Armas elukas
Ilmadest pole mitte midagi eriti kirjutada, välja arvata ehk seda, et need olid üksluiselt troopilised. Päeval vähemalt +30 ja öösel paar kraadi vähem. Ööseks lubati küll +23, aga nii külma ilma meie ära oodata ei jõudnudki. Tundus, et päike ja veetegevused olid väga väsitavad, sest iga kord magas Kaspar päeval vähemalt 2 tundi ja enne magamaminekut käis voodi ääre küljes rippumas ja tuttu kerjamas. Ise olime ka enamasti kell 10 õhtul kutud.
Peale päikese käes mõnulemise ja niisama sulistamise jõudsime kahe peale ära proovida ka 4 S-i.
1. skuutrisõidu. Kaurile meeldis väga, mulle ka, ainult et pool tundi sõitu väsitas mu käed täiesti ära. Ju olid lained veidi suured.
2. snorgeldamise. Selle võtsime ette Triinuga kahekesi, mehed jäid lapsevalvesse. Snorgeldamisega oli üldse üks vahva lugu. Tundus, et Plantation Bay läheduses eriti palju ilusaid merealuseid kohti polnud, nii et kõik snorgeldamishuvilised kogunesid ühe koha ümber. Neid paate võis seal siis olla miski 15 tk korraga, snorgeldajad nende vahel. Ükskord unustasin ennast ka liiga pikaks vee alla vahtima. Vahepeal nagu kuulsin mingit ebameeldivat pininat, aga otsustasin seda mitte tähele panna. Tegelikult osutus pininaks ümberkaudsete laevameeskondade ning Triinu hõikamine "Eva! Eva!", et ma paadil eest ära ujuksin.
Mina mullide sees3. sukeldumise. Seda proovis Kaur, mina lapsevalves.
The name is Zorro, Kaur Zorro4. seinaronimise. Vinnasime mõlemad Kauriga ennast üles välja.
Üks asi, mida meil ei õnnestunud teha, kuigi üks meist (mitte mina) kõvasti ponnistas, oli kaalulangetamine. Söögid olid päris head ja kuigi lõunasöök jäi meil enamasti vahele, tegi õhtusöök selle rõõmsalt tasa. Mida ikka tahta erinevate rahvusköökide bufeest, millega kaasneb vastav meelelahutusprogramm. Bufeevariandi valisime ka just sellepärast, et seal sai veidi pikemalt olla, ilma et poisid oleks koos mingeid rumalusi välja hakanud mõtlema. Kui neil laua ääres istumisest kõrini sai, ronisid nad lavale tantsima. Ja populaarsus aina kasvas.
Filipiinidel olles võtsime vastu ka hiina uue aasta. Kohustusliku osana etendatakse pidustustel draakoni- ja lõvitantsu. Filipiinidel oli see küll suhteliselt väikeses formaadis, aga kolistamine ja lärm piisavad, et panna Kaspar tagantreast (ees ei julgenud olla) mulle sülle ronima.
Hiinlasi oli puhkajate hulgas ka parasjagu, tõenäoliselt enamik neist Hong-Kongi piirkonnast, sealt saab Cebusse nimelt otselennuga. Väga mugav. Veel oli palju jaapanlasi. Kusjuures jaapanlased tunneb juba kaugelt ära, kuna nad ei viibi kunagi päikese käes. Ega kõik pole nii hullud nagu meie, kes me ennast esimesel päeval ikka ära suutsime kärsatada. Kasutasime küll päikesekreemi, aga tundub, et üks oli mul juba hapuks läinud, selle viskasin karistuseks minema.
Mis seal aga fantastiliselt head olid, olid mangod. Siin Hiinas müüakse neid ka ja hooajal pole nad mitte pahad, aga Filipiinide omadega ei anna võrreldagi. Neid keelatud vilju (kõik väljastpoolt puhkekeskust saadav kaup oli salakaup, mille pealt pidi hotelli reeglite järgi tollimaksu maksma ja mitte vähe) ja muudki smuugeldasime siis käekottides sisse.
Ei jõua sellesse nädalasse enam kirjutada, mis elu nägime väljaspool puhkekeskust. Sellest järgmisel korral siis.
Ka nii võib blogi kirjutada
No comments:
Post a Comment