Saja üheksas nädal ehk siiditeed mööda mässajate tagalasse vol 1. Rongiga Xinjiangi

Seekordse suvise matka sihtpunktiks sai Xinjiang (tõlkes "uus piir"). Xinjiangi Uiguuri Autonoomne piirkond on pindalalt Hiina suurim provints, kuid elanikke on seal kokku sama palju kui Pekingis, umbes pooled neist vähemusrahvused (uiguurid, kasahhid, kirgiisid, huid jne). Eks see ütleb provintsi kohta paljugi, sest kes ei mäletaks aastatetaguseid valusaid sündmusi seal piirkonnas. Lisaks kirevale rahvale ja ajaloole asub selles provintsis Hiina madalaim punkt Turpan (154 m alla merepinna), aga ka suurim kõrb Taklimakan ja maailma kõrgeim asfalteeritud tee Karakoram Highway. Ja hilissuvel ning sügisel saab seal süüa imehäid viinamarju ja arbuuse.

Praeguseks on Hiina keskvalitsus võtnud suuna sinnapoole, et väliselt proovitakse promoda ja kaitsta vähemusrahvusi, aga tegelikult suunatakse han-hiinlasi igal võimalikul juhul Xinjiangi ümbes asustama, meelitades neid soodustustega igal sammul. Aga sellest hiljem lähemalt.

Mina, Reelika ja Triinu läksime sinna varasuvel, juuni alguses. Otsustasime minna rongiga, et ikka võimalikult palju näha ja kogeda. Ja kuna ei Reelika ega ka Triinu polnud varem nii pikalt rööbastel olnud (32 h) ning kuna Triinu viimane rongireis oli odav püstijalapilet Pingyaosse, siis seekord võtsime täie raha eest luksklassi. Või noh, vähemalt parima saadaolevast (vaata ka siia). Nagu paar postitust tagasi kirjutasin, siis ei saanud me kolmekesi ühte kupeesse, aga see ei seganud meil kuidagi õestumast. Triinu kupees pesitses kolimisfirma (või nii meile vähemalt alguses tundus) ja tema sisse astudes olid kõikmõeldavad nurgad, panipaigad ning istumiskohad hõivanud tegelased üsna üllatunud nägudega. Kui siis Triinu tegi katset oma ainsamale seljakotile kuskil ruumi leida, soovitati tal see soojalt voodi alla pressida. Aga ei ole me ka pehmekesed. Triinu tõstis veidi lärmi ja katsus vagunisaatja abil asja korda ajada. Selle peale ütlesid kupeeasukad, et ärgu ta muretsegu, magamisajaks on pooled kompsud kadunud. Selgus, et pooled kompsud olid kaasavõetud moona täis...

Selge siis, kolisime endid ringi meie vagunisse, kus hingamisruumi veel oli tänu hiinlastest emale ja tütrele, kes kohe peale väljasõitu teki alla pugesid ning põõnama kukkusid. Tõsi, aeg-ajalt kostis emma-kumma poolt norsatusi ja vilinat, mis pani mind ja Reelikat juba eos muret tundma eesseisva öö pärast.
Triinu, mina ja rong (pildistas Reelika)
Juba tunde sõitnud, mõtlesime edasi õestuda kahe kaasavõetud veinipudeli taga. Millegipärast arvasin, et kaks on enam kui küll. Suur valearvestus! Kella viieks olid need tilgatumaks joodud. Nõudsime veel ja kuna olime vahepeal ringi kolinud restoranvagunisse, siis ei lasknud me endil kaks korda mõelda, vaid tellisime õlut. Sest selleks ju ühel korralikul rongil restoranvagun ette ongi nähtud! Aga ei, jälle valearvestus. Meile tehti selgeks, et pakkuda pole neil midagi, isegi mitte sööke. Enamgi veel, me võiks üldse lahkuda. Kuraasist meil peale kaht pudelit puudust ei tulnud, nii et võtsime heaks valjuhäälselt protesteerides keelduda. Eriti kuna ka kõrvallaua pässid rahumeeles oma pinki edasi nühkisid ja teatud uudishimuga meie võitlust jälgisid. Korrapidaja tädi käis meid mitmel korral lahti kangutamas, aga tulutult. Viimane kord saabus luuaga ja väitis, et ta ei saa koristada isegi mitte siis, kui me jalad üles tõstame. Meie aga nägime selle nurja kavatsuse läbi ning prantsatasime juba koristatud kõrvallauda. Selle peale hüppas kuskilt välja üks mundris meesterahvas, kes karjus "bye bye" või "buy buy" ja ähvardas meid politseiga. Naerukoht, rongis! Nähes, et ikka ei mõjunud, siis jäeti meid rahule.
Uiguuri perekond rongis
Selle intsidendiga said meist restoranvagunis persona non gratad. Kogesime seda õhtul hiljem, kui, tahes anda oma kupeekaaslastele norskamiseks vajaminevat rahu ja vaikust, suundusime restosse kaarte mängima nagu logelevatel hiinlastel kombeks. Vabu laudu oli, kuid maha istudes tuli seesama tõre teenindaja (nüüd küll juba ilma luuata) ja ütles, et selleks, et omada õigust siin istuda, peame ette näitama VIP-kaardi (mida meil polnud) või ostma igaüks 30 RMB eest süüa. Kuna olime juba söönud, siis küsisime, et kas me hoopis õlut ei saaks juurde osta. Ei, tuli resoluutne vastus. Sööma peab! Siis sai Triinul kõrini ja ta viskas tädile 100 raha ja ütles, et tooge siis midagi. Tädi vajus silmnähtavalt lössi - ilmselt oli ta lootnud, et nii kallis kohamaks peletab meid minema.
Mängisime vapralt keskööni ning alles siis avastasime, et meil polnud ööseks joogivett jäänud. Seda ikka saab, arvasime meie, nähes klaaskapis seisvaid pudeleid, ja palusime teenindajalt meile paar tükki müüa. See aga laiutas käsi ja ütles, et ei saa, sest kapp on lukus. Kangutasin natuke ust, oligi lukus.
"No aga kus võti on?"
"Võti on ühe inimese käes, aga see inimene läks magama ja teda ei tohi üles ajada."
Täielik tsirkus, ei saa ja ei tohi!
Pakkusin, et lähen ise ajama, aga mulle ei avaldatud selle õnneliku magaja asukohta.
"Ega see pole siin mingi Eesti, kus igal ajal vett võid osta, see on Hiina!" ütles teenindaja-onu uhkelt.
Nagu kõrbemiraaž, vett näed, aga juua ei saa.

Lõpuks avastasime ühe näidisteriiuli, kus aastatevanused tolmused pudelid rivis seisid. Ei hakanud enam küsimagi, päästsime need vanadussurmast, pistsime onule raha pihku ning tulime tulema. Mul oli selline tunne, et mängu jälgivad hiina mehed vaatasid meile kuidagi tunnustavalt järele...