Kui ema ja Kaspar veel siin olid, siis sai Kasparile lubatud üks rongimatk. Muide, kunagi ei tasu lubada lapsele, kellel õiget ajataju veel pole, et ülehomme või 3 päeva pärast läheme kuhugi. Nii juhtuski, et Kaspar hakkas lasteaia ukse taga vinguma, et hoopis rongi peale pidime ju minema. Pidime küll, aga alles kahe päeva pärast.
Nädalavahetusel ostsimegi siis rongipiletid ja kihutasime provintsi. Aeg pani piirid - üle kolme tunni ei tahtnud rongis olla, kuna muu transport võtab ka oma aja. Lahutamatu LP kaasas, astusime Hebei provintsipealinnas rongist välja ning katsusime võimalikult ruttu õigele poole teele saada. Õigele poole tähendab bussijaama, kust väljuvad kökatsbussid avastamata aladele. Valge inimesene saime väärilise kohtlemise osaliseks, igavlevatel bussijaamatöötajatel polnud nagunii midagi muud teha. Bussid väljusid, nagu maal tihti kombeks, täituvuse järgi, bussipiletilgi polnud väljumisaega kirjas. Saime auväärsed istmed bussijuhi selja taha. Oma küsimuse peale, kas see buss Yujiacun'i ehk kivilinna sõidab, sain kooris jaatava vastuse. Huhh, õnneks läks! Peale pooletunnist sõitu, mille jooksul reisisaatja veerevast bussist inimesi välja lükkas ning ka sisse tõstis, visati meid aga viisakalt bussist välja ja tehti selgeks, et päris õigesse kohta me siiski selle bussiga ei saa ja tuleb järgmist oodata. Kus täpselt uus buss peatub ja millal saabub, ei osatud öelda. Varsti, peale kahte, oli vastus. Nojah. Teades, et Hiinas enamasti mitte miski graafikust kinni ei pea, tatsasime tänavanurgal ringi ja kaugemale minna ei julenud. Tühi kõht sai aga võitu, nii et tegime tutvust kohaliku restoraniga ning seal sees söövate noormeestega. Mis siis ikka, võtsin nad ette ja hakkasin bussiinfot pommima. Noormehed ei saanud aru muidugi, miks me imeilusast Pekingist kolkasse olime tulnud. Vot tulimegi selleks, et näha kapsast kasvamas. Aga üks noormeestest võttis kätte ja jooksis meie eest nurgapealsed läbi. Kasu oli sellest nii palju, et saime teada, et buss peaks õige varsti (kell kaks või natuke peale) tulema ja suuna, kust poolt, tegime ka kindlaks. Juba veidi rohkem kindlameelsetena võtsime tänavanurgal jälle kohad sisse. Ja siis hakkas busse voorima. Üritasin küll hieroglüüfide järgi kindlaks teha, mis kuhu läheb, aga selleks ajaks, kui mul veeritud olid, oli buss ka tuututamise (ehk pealetahtjate kokkukutsumise) lõpetanud ning kimas minema. Lõpuks saabud üks eriti punnis buss. Oligi õige! Aga istuda polnud kuhugi. Astusime siiski vapralt sisse, ostsime pileti ja.. saime jälle kahvakohtlemist tunda. Kuna bussis tõesti istekohti nappis, aga kaugelttulnud lapsega külalisi ei saanud ju seisma jätta, siis pisteti ühele vanamehele pihku kaks raha ja kupatati tema bussist välja, öeldes midagi sellist, et võtku järgmine buss. Vanamees ei protesteerinud ja näis üsna rahul oma süllekukkunud varanduse tõttu. Olime tagumikud maha toetanud, aga ega bussil kiiret polnud. Rahvast oli ilmselt veel liiga vähe! Kokku pidi saama ikka nii palju, et kui peatuseaeg oli, siis krabas ütlemata hea mäluga ning täpne reisisaatja mahaminejal varrukast kinni, tiris ta rahva seast kasvõi nui neljaks välja ning jõudis ka pealetahtjad peale suruda.
Õõtsusime pea pool tundi bussiga mööda külavaheteid, kui lõpuks meie peatus tuli. Ja jälle - meie mahamineku ajaks jäeti BUSS TÄIESTI SEISMA ja seda esimest korda reisi jooksul. Kohtlemist arvestades maksime ilmselt ka topelt. Kohe, kui buss ära sõitis ja meil oli aega veidi ringi vaadata, et kuhu LP meid siis seekord saatis, kargas minu juurde külamutt, haaras käest ja kukkus seletama, et tema juures saab magada. Kuna meil oli nagunii plaanis ööseks jääda ja ühtegi teist pakkumist ei tulnud, siis võtsime mutikese pakkumise vastu. 30 raha eest saime ruumika toa hiigelvooditega, kus veel ilmselt peretütre lapsepõlveehted ja -meigitarbed tulevasi põlvi ootama oli jäetud.
Yujiacun on tuntud selle poolest, et enamik külast on tehtud kivist. Nii majad kui ka ajalooline mööbel seal sees. Loomulikult on vana uuele teed andnud ning moodsad elamud on ikka enam või vähem kaasaegse mööbliga sisustatud, aga vana osa on siiski piisavalt hästi säilinud.
Meil oli plaan ka rongiga koju minna, aga kuna rongipiletid olid juba otsa saanud, siis läks käiku varinat B - kutsusime Mr Wu autoga järele. Sõita tuli tal ca 400 km ja 5 tundi, aga 12 paiku ta kohale jõudis. Hea oligi, sest tegelikult oli meil plaanis külastada ka sealset püha mäge Cangyan Shani, kus muide filmiti ka osa stseene Oskari võitjast filmist "Crouching Tiger, Hidden Dragon". Arvasin tegelikult, et ega Mr Wu just eriti rõõmus pole, et pidi meile kuhugi kolkasse järele tulema, aga ta oli nagu alati, naeratav. Ja minu rõõmuks oli ta öelnud ühele töökaaslasele, et kohad, kus käisime, olid väga ilusad. Ja olid ka. Mäeküljele ehitatud templid (muidugi vürtsitatud väheste turistilõksudega nagu kaamlid, hobused ja suveniirimüüjad), kivisse raiutud trepid ja turistide suhteline vähesus tegid meeldejääva matka.
Mõtlesime, et tagasitee mööda Hiina imehead kiirteed läheb ludinal, aga me, või õigemini mina olin alahinnanud pühapäevaõhtuseid ummikuid linna sisse sõidul. Ausõna, mõnel hetkel tundsin, et peamegi öö veetma autos. Kui muidu nii korralik Wu nakatus mitte nii korralike kaasliiklejate eeskujust ning keeras kiirtee kõrvale sisseõidetud tolmusele ja auklikule rajale, kuhu paljud olid parkinud eesmärgiga oodata ära ummiku lahtumine, siis hakkas veidi kõhe küll. Õnneks saab iga asi kord otsa ja nii ka see tee. Mr Wu keeras kõrvalteele ja põlise pekinglasena leidis ta üsna varsti tee kesklinna.
No comments:
Post a Comment