Saja kuues ja saja seitsmes nädal ehk haigus murrab jälle

Kuidagi ei saa järje peale, nii kiire on. Aga kuna ema ja Kaspar on nüüd kenasti Eestis ja meil rohkem aega ringi tormata, siis ehk hakkavad asjad laabuma. Kõik meie plaanid nurjas muidugi ka haigustelaine, millest siiani ravime ennast. Kõigepealt jäi ema tõbiseks, seejärel ka mina ja Kaspar. Meie haigus oli muidugi kökimöki selle kõrval, mis Kauril õnnestus hankida. Tema sai endale mingi kahtlase kurgutõve, mille vastu antibiootikume kirjutati. Tema enda sõnade kohaselt pole ta kunagi varem AB sisse söönud. Ju nii vanalt alustades varitsevadki ohud. Igatahes sai Kaur AB ühe päeva süüa, misjärel ta üle kere paiste ja täpiliseks läks. Ja ikka nii paiste, et tööl ta nädala jagu ei käinud. Arstide sõnul reaktsioon rohule, pidavat üsna tavaline olema. Kodus käis Kaur ringi nagu Frankenstein, käpad püsti, et rohkem paiste ei läheks. Minu teada hankis ta toitu ka nii, et helistas Mäkdonaldsi-mehele, lasi kulleril ukse taha tulla, tõmbas siis ukse lahti ja tegi böö. Kuller põgenes ummisjalu. Nüüd, nädal aega hiljem, hakkab ta juba inimese moodi välja nägema, ainult on veel üle kere punane. Töö juures arvavad nagunii, et kuskil rannas lebotamas käinud.

Kui minust rääkida, siis mul on ka jäänud nädal puhkuseni. Seekordne reis saab siis olema Hiina suurimasse provintsi, Xinjiangi. Nagu ikka, olen mina reisikorraldaja ja matkajuht ühes isikus. Teised peavad rahul olema ja ei mingit viginat. Ma lähemalt plaanidest ei räägi, siis on hiljem ehk huvitavam lugeda. Aga reis tõotab tulla vähemalt sama huvitav kui eelnevad.

Korraldusliku poole pealt seekord kõik nii ludinal ei läinudki. Nagu teada, on Hiinas rongipiletite põud, seega tegin kindlaks päeva, millal piletid müüki tulevad ja palusin sekretäril keegi järjekorratama saata. Saatiski. Enne seda aga palusin, et ostaks kindlasti kolm piletit ühte kupeesse ning kui võimalik valida, siis kaks alumist ja ühe ülemise magamiskoha. Järgmisel päeval selgus, et kuna oli saadaval KAKS ülemist ja ÜKS alumine koht, siis ta pileteid ära ei ostnud. Sel hetkel karjus mu sisikond: "Tuhapea! Sulepea! Tainapea". Päästsime, mis päästa andis, ostsime siis kaks kohta ühte kupeesse ning ühe kõrvalkupeesse (kuna kolme ühte kupeesse enam saada polnud) ning plaan on mõnele hiinlasele altkäemaksu pakkuda, et see siis Triinuga kohad ära vahetaks. Nüüdseks olen muidugi aru saanud, et oli ikka minu viga ka. Kunagi ära anna hiinlasele ülemääraseid juhiseid ega selgitusi. Mida vähem infot, seda parem.

Üle-eelmisel nädalavahetusel kutsusid töökaaslased mind endaga raftingule. Pildid internetis olid paljutõotavad, seega otsustasin minna. Kuna olime emaga ikka veel tõbised, siis kutsusin tema ka kaasa, nii et ta pidi vandeseltslasena suu pidama ning Kaur sai plaanitavast alles tagantjärgi teada. Varahommikul korjas Mr Wu meid peale ning kolme tunniga jõudsime 150 km kaugusele mägedesse. Oleks ka kahe tunniga tõenäoliselt saanud, aga samal nädalavahetusel oli Hiina müüri maraton ning kõik Pekingi bussid samas suunas teel.

Kui kohale jõudsime, selgus kurb tõsiasi, et pulbitseva ja ohtusid täis jõe asemel (ootasin ikka vähemalt Võhandu tammisid) oli väike inimkätega kaevatud sängike, kintsuni nire sees. Petukaup, ma ütlen! Ja mulle räägiti, kuidas seal võib isegi ümber minna ja märjaks saab päris kindlasti. Ainuke märg plekk, mis mul õnnestus oma külge saada, tuli ka sellest, et tõstsin märja mõla üle kõhu.
Mr Wu kahe-mõla-tehnika oli jäädvustamist väärt.
Aga hiinlastel oli mässamist küll. Paatides olime kahekaupa, näod vastamisi, aga teadagi, mis juhtub, kui kaks hiinlast korraga mõlaga tõmbavad. Juhtub see, et paat hakkab keerlema, kuna nad tõmbavad mõlemad samas suunas. Õpetasin, mis ma õpetasin, külge ei hakanud midagi. Ainuke põnevam moment tekkis siis, kui märkasin taevas suuri linde liuglemas. Hiinas on vabalt kulgevad elusolendid paras haruldus, kui varblased, tuvid ja harakad välja arvata. Lisaks oli igati ilus ilm, nii et matka võis kordaläinuks lugeda. Kahju on ainult suurlinna hiinlastest, kes ei saa kunagi kogeda täiesti puutumatut loodust ning inimtühjust. Aga nad vist ei tea tahtagi.
Rohkem inimesi, rohkem teid, vähem loodust. Uus kiirrongitee.