Nii vara ei tohi pildistada! (hoolimata keelust tegi pildi Sven)Perenaine läks lüpsma (eelmisel õhtul oli see hiigelkari vaid tunni ajaga kokku kogutud ning kinni seotud). Kell 5 hommikul koputati siis ka mind üles, et saaksin kah käe (või antud juhul siis ämbri) valgeks. Ega eriti ei saanud, nisad olid parajad vistrikud ja tehnika oli ka nigel. Ja kuna külma ja luristamise tõttu olin vaid paar tundi magada saanud, siis ega eriti pikalt õppust ka ei tahtnud võtta, selle asemel kobisin kotile tagasi. Perenaine korjas selle aja sees "kütuse" kokku ja mehed ajasid loomad karjamaale tagasi.
Kalli kütte kangutamine (pildistas Sven)
Külmavõetud lammas? (pildistas Sven)
Tagasiteel Langmusisse viis giid meid ka enda koju, kus meile lõunat pakuti (jälle kapsas lihaga). Üritasin ta naisele selgeks teha, et tahaksin temast pilti teha, selle peale läks ta riietuma. Mõtlesin, et oma paremaid riideid selga panema, aga tegelikult hoopis võttis ta enda rahvariided seljast ja andis mulle selga, et saaksime koos pilti teha. Väga armas temast.
Langmusi lõpetuseks üks sõna tiibeti keeles: tjoegkolandjt.
Järgmisel päeval loksusime bussiga Lanzhousse tagasi ja sealt juba Pekingi rongile. Lootsime, et meid ootab ees rahulik reis neljases kupees kahekesi, aga ei. Järgmises peatuses ühinesid meiega kaks kommunistliku partei tegelast, kes olid kahjuks ütlemata jutukad ja tüütud. Proovisime raamatute taha varjuda, aga õige kommunist ei lase sellest ennast heidutada ja jätkab juttu. Kõigepealt taheti teada, kas Eestis kommuniste on. Ega vist suurt enam järel ei ole. Seejärel kohe: "Aga bolševikke?"
Mehed ei saanud kuidagi aru, kuidas on ühel riigil võimalik toimida ilma kommunistliku kaasabita. Küsisin siis vastu, et miks Hiinas ainult üks partei on. Tegelane naeratas kavalalt ja ütles, et sellepärast, et kui oleks kaks parteid, siis käiks kogu aeg kaklus ja keegi poleks rahul. Aga kuna on üks, siis on riigis rahu ja kõik elavad rõõmsalt ja vennalikult koos nagu üks suur pere. Jajah...
Edasi tekkis suur arutelu selle üle, et miks me üldse Venemaast lahku lõime. Nii mõnus on ju elada ühe suure riigi osana. Venemaa on hea! Ja Euroopa ei võta meid kunagi päriselt omaks. Ja EUROga pole üldse midagi enam peale hakata. Kõige õigem oleks meil taasühineda Venemaaga.
Ainukese plusspunkti teenisime sellega, et Eestis on oma keel. Mõelda vaid, vaid üks miljon ja oma keel.
Proovisime onudele kinkida paki eesti komme, aga nad ei võtnud seda vastu, proovimisest rääkimata. Ei tea, kas kartsid mürgitamist või oli partei keelanud kingitusi vastu võtta.
Õhtuks olin väga väsinud ning Sven kamandas partei kupeest välja, et saaksin riideid vahetada. Kuulsin, kuidas nad ukse taga naersid ja pärast Sven rääkis, et mehed olid küsinud, kas me oleme paar. Sven ütles, et ei ole ja et mul on mees Pekingis täitsa olemas. Selle peale nad naersidki ja ütlesid siis, et kui me Pekingisse tagasi jõuame, saab Sven kolki. Vedas tal, ei saanud.
No comments:
Post a Comment