Kuuekümne kuues nädal ehk suvel lõunasse? Vabalt! Kunming-Dali, Yunnan, 1. ja 2. päev

Kuna rännukihk Hiinas iialgi otsa ei saa, siis suutsin üsna vähese vaevaga Kauri veenda, et ta läheks Kaspariga koos Eestisse ja jätaks mulle ühe vaba nädala veel üheks provintsimatkaks. Seekord toimus see siis Lõuna-Hiina Yunnani provintsi, mida üldiselt peetakse üheks ilusamaks ja vaatamist väärt kohaks Hiinas. Yunnan on suuruselt kuues provints Hiinas, seega selle vähese ajaga muidugi kaugele ei jõua, aga midagi ikka nägime. Muide, LP-s on Yunnanile pühendatud kõige paksem osa raamatust, eks seegi juba näitab midagi. Ütlevad lausa, et korrutage see aeg, mis te algselt reisiks plaanisite, kahega, ja siis ka jääb väheks.
Yunnan sobib reisimiseks aasta ringi, talvel pole seal kõrilõikavalt külm nagu Pekingis ja suvel aitavad mäed ja vihmaperiood kõrvetavast palavusest jagu saada. Meie Triinuga läksime juuni keskpaigas ja sel ajal oli seal mõnusad 20-25 kraadi (Pekingis samal ajal kõrvetas juba 30+ peal). Muidugi, suvel peab arvestama vihmavõimalusega, aga päris paduka saime meie vaid korra kaela, ülejäänud ajal kas lihtsalt pilvitas või tibutas. Päikest nägi muidugi ka.

Kunmingi lendasime aja ja raha kokkuhoiu mõttes. Sinna aga peatuma ei jäänud, võtsime takso kohe edasi bussijaama. Kuna Kunming-Dali vaheline kiirtee on valmis, pidi sõit olema 4 tundi. Aga loomulikult oli taas alustatud teetöödega ning 4 tunni asemel loksusime 7 tundi mööda mägiteid (kokku ainult 325 km!). Koos närvihaige bussijuhiga.

Sõit oli iseenesest ilus: mäed vaheldusid riisipõldudega. Mul on tegelikult kahju, et meil ei olnud aega minna Lõuna-Yunnanisse vaatama kuulsaid riisiterrasse (aga vaadake huvi korral siia). Yunnan tundub suhteliselt rikas provints, kõikides külades olid korralikud valged maalitud majad. Ju siis tasub riisi- ja maisikasvatus ennast ära.
Riisipõllud. Vee hulk, mis kulub nende niisutamiseks, on meeletu.
Mais ja mäed
Suvaline külake
Dalis kulus veidi aega, enne kui hotelli üles leidsime. LP on küll asjalik ja vajalik, aga mõnikord liiga ebatäpne, eriti kaartide osas. Saime väga hea hotelli mõistliku hinnaga (120 RMB/öö).

Nagu ka LP kirjutab, oli Dali kunagi THE koht, kus tšillida, nüüdseks on aga kahjuks avastatud hiina turistide poolt, kes siis rändtirtsudena linnakesele peale on vajunud. Välismaalasi oli muidugi ka (kuigi nende kogus ei häirinud) ja kõik see turist kokku on muutnud Dali veidi võltsiks. Siiski on kõrvatänavad ja linnalähedased külad veel kohalike igapäevaelu täis ja kokku annavad need mõnusa koosluse (kui just peatänavale ei tüki). Dali on mõnusalt relaxed. Lausa nii palju, et seadusi miskiks ei peeta ja tänaval pöörduvad mutikesed sinu poole pakkumisega: "Ganja, ganja!"
Linnud olid kuum kaup.
Dali jaoks oli meil plaanis vaid üks terve päev ja mõtlesime, et ei raiska seda templite peale, vaid rendime rattad ja põrutame linnast välja küladesse. Väntasime siis nii kaua, kui jaksasime, ja keerasime siis lihtsalt ühte külasse sisse. Otsisime seal üles külaväljaku ja istusime oma vastostetud soojasid õllesid nautima. Külad Dali külje all kulgevad enamasti mööda Erhai järve ääri. Erhai järv on suuruselt 7. järv Hiinas.
Meie nautisime õlut, vanamehed puhkust ja puu varju.
Kummi- ja kalaäris võib ka ilmselt läbi lüüa
Mingid kuivanud kalaollused
Erhai järv
Kuna oli meie viimane õhtu Dalis, siis otsustasime võtta, mis võtta annab. Peale rattasõitu lasime endale teha väga piinarikka jalamassaaži, seejärel tuli suurepärane õhtusöök. Siis mõtlesime, et võiks ennast õhtuste drinkide ajaks ilusaks teha ja lasime juuksuris endil pead ära pesta. Meie viimaseks kohas linnas enne kotile kobimist sai kohalik legendaarne pubi Bad Monkey (varasemalt on mul kogemus kohaga, mille nimi on Crazy Horse, ja järgmises linnas pidi meid ootama koht nimega Sexy Tractor, kas saab veel paremaks minna?), kuhu kogunevad õhtuti kokku linna karvased ja sulelised. Ega me ei plaaninud tegelikult kauaks jääda, aga seekord läks, näed, teisiti. Inimesed muutusid jube huvitavaks ja meie inimeste jaoks vist ka. Ühtlasi kuulsime paar lugu kuulsatest Dali eestlastest ka. Üks Esko-nimeline näiteks oli kolm nädalat enne meid maandunud Bad Monkey's, oli küsinud tasuta juua ja oli lubanud vastutasuks musitseerida. Baaridaami sõnul see viimane küll tõeks ei saanud, sest õhtul selgus, et mees ei osanud ühtegi pilli mängida. Nii lahkus siis eestlasi häbistanud Esko.
Teise loo rääkis meile baari kaasomanik Derek. See oli ühest ameerika noormehest, kes väitis, et ta oskab kõiki keeli rääkida. Üks baaris olnud tüdruk ütles, et veame kihla, et minu keelt sa ei räägi. Mees olevat temaga vestelnud 15 min eesti keeles, mispeale tüdrukul olevat püksid jalast kukkunud.

Ja siis oli seal veel James. Asi algas sellest, et varem õhtusöögi ajal istus ta meie kõrvallauas ja mina ütlesin Triinule, et sellise näoga ollakse ainult inglane ja James. Edasi kohtasime teda juba Bad Monkey's ja saime jutu peale. Selgus, et ta hoopis sakslane oli ja kindlasti mitte James. Palus meil ka oma tegelikku nime arvata (kuigi meie jaoks jäi ta igavesti James'iks). Triinu pakkus Karl ja mina Friedrich. Selle peale ütles ta, et see minu pakutu on ikka eriti antiikne nimi ja et ta nimi on hoopis Ricardo. No vabandage väga, see on sama palju saksa nimi kui Uku näiteks.

Veel oli seal üks keskealine hiinlane, kes mängis kitarril jupikese "Katjuša'st". Kahjuks hiljem ta enam löögile ei saanud, aga kutsus meid lahkelt enda poole pidu jätkama, kus ta siis meile terve looga oleks etelnud. Ütlesime lahkelt ära.

Pidu lõppes (ja jalgpall algas) sellega, et kella 3 paiku öösel tuli politsei ja palus lärm lõpetada. Meie istusime sakslastega viisakusest veidi teleka ees (Saksa-Austraalia oli tol õhtul) ja kell 4 saime magama.

Bad Monkey trailer