Kuuekümne seitsmes nädal ehk elagu rahvastevaheline sõprus! Lijiang ja Tiigrihüppe Kuru (Tiger Leaping Gorge), Yunnan, 3.- 5. päev

Järgmisel hommikul sõitsime edasi Lijiangi. Bussis oli tervelt üks koht vaba ja ühele meist pakuti istet vahekäigus ebamugaval istmel. Kuna olime hotelli kaudu ikkagi täispileti hinna maksnud (nagunii sahker-mahkerdati, Hiinas on nii, et bussijaamas ei osta keegi piletit ja siis hääletatakse iga posti tagant ja nurga pealt, et odavamalt saada. Tulu läheb bussijuhi taskusse), siis olin mina reibast võitlusvaimu täis. Vaidlesime ja vaidlesime ja lõpuks vaidlesimegi endale täisväärtuslikud istmed välja. Olen aga üsna kindel, et need hiinlased, kes meie asemel pidid kehvemate istmetega (mõned lausa taburettidega) leppima, mõtlesid, et kuramuse waiguorenid. Sel hetkel oli meil tegelikult ükstakõik, kuna tahtsime vaid magada (mida me aga muidugi ei saanud). Sõit kestis järgmised piinarikkad 3 tundi. Bussidest sai mul selleks aastaks igatahes kõrini.

Lijiangis otsustasime usaldada taaskord LP (Lonely Planet, kes ei mäleta) soovitusi ja valisime öömajaks Mama's Naxi (naxid on selles piirkonnas valdavaks vähemusrahvuseks ja neil pole mingit seost naksitrallidega), mis aga oli viga. Kindlasti oli see koht kunagi väga seljakotireisijasõbralik, aga tänu LP'le praeguseks liiga ülerahvastatud ja mama jõud ei käi enam asjast sugugi üle. Nii et teise öö Lijiangis otsustasime mujal veeta.

Hommikul kogunesid pooled öömajalised kokku ja mama korraldas kõigile tahtjaile transpordi Tiigrihüppe Kurusse. See on üks sügavamaid kurusid maailmas ja kulgeb 16 km mööda Jinsha (Jangtse) jõe äärt. Matk mööda kuru on muidugi lahe, aga kauaks seda kuru koos jõega enam jätkub, ei tea. Hiina ehitab ju agaralt jõetamme, ujutab üle ja kuivendab ja ka sellel matkal saatsid meid ähvardavalt kusagilt kaugusest kostvad õhkimised.
Ilm ei olnud just kõige paljutõotavam: sadas vaikset vihma. Meil olid küll vihmakeebid ja vahetusriided kaasas, aga me ei teadnud, mis seisukorras on rada. Päris ohutu pole see matk ka hea ilmaga, erinevatel põhjustel on mäel surnud paarkümmend inimest. Õnneks oli rada üldiselt siiski kivine, mitte mudane ja libe ja vihmatud perioodid õnneks ka sagenesid. Matkasime koos kolme noormehega, kellega ka kohale sõites ühes bussis istusime. Meie matkakaaslasteks olid Münchenis sündinud sakslane Fendi (see on tema hiina hüüdnimi, pärisnime võite ise tuletada),
ja kaks iisraellast Shai
ja Yehonatan.
Meil vedas, et me nii laheda seltskonna peale sattusime. Kotte poisid küll tassida ei aidanud, aga keset kõige hullemat tõusu (24 bends, jube käänuline ja lõputu edasi-tagasi siksakiline tõus), kui meil kõigil keeled vestil olid ja suur tahtmine oli istuda mõnele hobusele, keda seal raha eest lahkelt pakuti, otsustasid juudipoisid meile kosutavat kohvi keeta. Olen kindel, et see mõjus (vähemalt Triinule) tunduvalt paremini kui kusagil poolel teel pakutav marihuaana, millest me loomulikult loobusime. Seda ei pakkunud muidugi mitte poisid, vaid mingi kohalik tädi magusa naeratuse saatel.

Ööbimispaiku oli mäe peal mitu, meie valisime ühe raja lõpuosas ja pettuma ei pidanud. Peale 6-tunnist matka jõudsime kohale ja vaated olid fantastilised, hoolimata pilves ilmast. Võtsime kohe peale check-in'i Inspiratsiooniterrassil koos õlledega kohad sisse ja naersime nii, nagu me ei olnud juba ammu naernud.

Have you ever seen a hairy German chicken leg?
Naljad käisid põhiliselt ümber rahvaste ja rahvuste. Mis oli meie ja ka sakslase jaoks ülimalt kummaline, oli see, kui vabalt suhtusid juudid holokausti. Meil ei teeks keegi nalja näiteks küüditamise üle. Ise nad nende naljadega alustasid ja pärast ei saanud juba keegi enam pidama. Näiteks: Miks tegi Hitler enesetapu? Sest ta sai gaasiarve. Loomulikult said ka sakslased ja eestlased oma osa. Hommikul olime meie Triinuga ja Fendi varajased ärkajad, juudipoisid jäid veel põõnama. Peale hommikusööki tahtsime liikuma hakata, Fendi äratuslause juudipoistele oli: Wake up, guys, your train to Auschwitz is leaving!

Üldse uurisin ma poiste käest üht-teist juutide kohta, mul nimelt pole ühtegi juudist tuttavat. Üks poistest, Shai, oli tegelikult üles kasvanud NSVLis ja kuigi ta oli rahvuselt juut, polnud ta usklik ja ei järginud juutide kombeid seoses kosher-toiduga. Teine, Yehonatan, oli usklik. Tema ei söönud mitte midagi peale puuvilja, keedumuna või siis enda valmistatud toidu. Tal oli reisil kaasas oma väike gaasipriimus (tänu millele me ka mäel kohvi saime) ja sellega ta siis keetis oma peotäit riisi ja praadis muna. Mille jaoks kasutas muidugi kaasa võetud oliiviõli. Kurtis meile ka, kui imelikult hiinlased teda vaatavad, kui ta palub oma riisi toorelt. Küsisin ka, et kas lihaisu pole. Oli küll, aga mis teha. Mis tuletab mulle kontrastina meelde seltsimees Sveni ja tema võimatut lihanälga eelmisel reisil. Yehonatan oli korralik usklik, palvetas hommikul, jarmulke (või mis selle mütsikese nimi ongi) peas. Siiski tegi ta väikese möönduse ja sai palvega hakkama vaid 10 minutiga, samas kui tavaliselt palvetatakse ikka oma kolmveerand tundi. Peab ikka aega olema..
Ettevalmistused riisi keetmiseks
Riis valmis!
Kuna poisid rändasid edasi Shangri-La'sse, pidime Triinuga kahe peale leidma mingi transpordivahendi, mis meid Lijiangi tagasi viiks. Olime üpris väsinud ja ei tahtnud ühistranspordiga jändama hakata (rikkad mutid, nagu me oleme), nii et rentisime hingehinna eest minibussi koos juhiga. Tagantjärgi mõeldes oleks olnud targem kasvõi jala minna, kuna auto oli logu, aga see tuli välja alles poole maa peal, kus kiirused suuremad olid. Neljanda käiguga sõites hakkas rool kahtlaselt vibreerima ja juhil endal oli ka motoorne rahutus. Õõtsus seal rooli taga nagu papagoi ja näppis sõidu pealt käsipidurit. Triinu, kes istus juhi kõrval, oli valmis iga hetk rooli haarama. Vihma sadas ka ja juht ei tahtnud kuidagi klaasipühkijaid tööle panna. Õigemini laskis neil kaks korda üle klaasi kraapida ja plõksis siis jälle kinni. Ühel hetkel Triinu siis käratas talle, et mis ta plõksib seda nuppu, lasku töötada. Siis tuli muidugi välja, et pühkijad olid kohe-kohe katki minemas..

Lijiangist ka. Vanalinn on iseenesest väga ilus, aga veel rohkem "turistikas" kui Dali oli. Eriti popp on see hiina turistide seas, kes muutsid peatänavad läbimatuks ja hullumeelseks oma massi, trügimise ja karaokega. Kõrvaltänavates oli asi muidugi parem ja nii vaadates oli linn täiesti väärt oma hüüdnime "Hiina Veneetsia". Samas võis kõrvaltänavatesse lootusetult ära eksida, kuna terve vanalinna peale oli käänulistel tänavatel vaid paar-kolm nime. Hiljem saime muidugi nõksu kätte: ära eksides tuleb veevoolule vastassuunas kõndida, siis jõuab tagasi peaväljakule.
Minu särgi valmimise lugu
Üks koht, kus meil kahjuks käimata jäi, oli pubi "Sexy Tractor". Hoolimata meie kaardilugemiseponnistustest ei leidnud me seda kohta üles.

Tagasireis kulges vaevaliselt. Nagu ikka, olin ma reisi lõpetuseks hankinud tatitõve ja köha, millest sain lahti alles Eestis. See tähendas muidugi, et kõrvad olid mul lukus nii umbes nädal aega jutti. Pekingis olid äikesehood ja meie lend hilines 3 tundi. Kasutasin seda aega lennujaamas ja kirjutasin sellesama blogi, mida loete, paberile. Üks vanamees küsis mu käest, et kas kirjutan (tigu)kirja. Ütles, et ta pole juba aastaid näinud, et keegi käsitsi kirjutaks..

Reisikirjadega on praeguseks kõik, reisilt sai minu eriala uue nimetuse - bird chaser (vs purchaser). Ja veel, et te teaksite, Germans are sorry for everything.

Lõpetuseks personaalne pöördumine meie suurepäraste reisikaaslaste poole:
Fendi, give us the proof of life!
Shai and Yehonatan, may you be the most popular guys at work! (I hope you do have female colleagues??)