Viies nädal ehk leia 5 erinevust

Eurooplane, kes on just Hiina kolinud, leiab ennast tegelikult üsna turvalisest suurlinnast. Kui õnnestuks ringi kõndida nagu Palle üksinda maailmas (ehk siis pilusilmi kohtamata), ei saakski aru, et tegemist Hiina iidse kultuurilinnaga. Liiga palju on ümberringi korruseid ja klaasi, "tänu" ikka veel käivale suurele ehitusbuumile on ka mitte kaitstud traditsioonilised siheyuan'id (siseõuedega elamud) kiired kaduma. Arusaadav ka muidugi, kui raha renoveerida pole, siis maja laguneb ja lõpuks lihtsalt lükkad jalaga pikali ja kolid "Lasnamäele". Vähemalt on soe vesi ja WC kodus olemas. Renoveeritud siheyuan'i üür on muide päris kõrge ja ega neid vist väga palju polegi. Koduotsimisperioodil tuli mõte mõnda neist ka vaatamas käia, kuid Kaur oli kategooriliselt vastu. Ei meeldi talle miski hiinapärane, eriti mitte mööbel. Sellega seoses tuli mulle meelde, kuidas ta alguses oli ka igasugu vanakraami mööblipoodide vastu, aga lõpuks oli väga õnnelik, kui töökaaslase Anne (kes vist ainult sellistesse poodidesse oma raha jätabki) poolt juhatatud kohast suure kontorilaua sai.

Hutong - tänav, kus asuvad siheyuan'id

Piilun kellegi koduõuele

Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Hoopis sellest, et kui lähemalt ja luubiga hakata vaatama, siis leiab suuri erinevusi väga sarnastes asjades.

1. Liiklus. On parempoolne nagu meilgi. Võibolla veidi närvilisem, tuututatakse pidevalt, aga pigem selleks, et teatada "ettevaatust, siit ma tulen", mitte selleks, et kedagi kangeks ehmatada ja ära panna. mis aga on totaalselt erinev, on suhtumine jalakäijatesse ja ratturitesse. Mina ei tea, kas neil liikluseeskiri üldse näeb selliseid tegelasi teedel ette. Võibolla mitte, sest ega keegi nendega ei arvesta. Sebrad teel on ka vist pigem ilu pärast. Või siis selle pärast, et triibumaalijatele tööd anda. Muide, ma ei imestaks üldsegi, kui need triibud käsitsi asfaldile joonistataks. Käsitöö on siin moes. Aga jälle kaldun kõrvale. Ühesõnaga, kui astud sebrale ja eeldad, et keegi sulle teed annab, siis eksid rängalt. Selles sebra funktsioon ei seisne, selle olen isiklikult kindlaks teinud. Ka rohelise tulega teed ületades ei tee paha (või õigemini, kui sa pole just suitsidaalsete kalduvustega, siis on kohustuslik) vaadata pidevalt paremale-vasakule. Esiteks on samal ajal autodel õigus parempööret sooritada ja milleks jalakäija taga oodata? Teiseks, alati on mõni autojuht, kes vaatab, et ah, hetkel hõredam liiklus, teen oma vajalikud manöövrid ära, ükskõik, mis need siis ka poleks. Nii et kui näed autot enda poole liikumas, siis anna jalgadele tuld.

2. Ehituskvaliteet. On alla igasugust arvestust. Või õigemini, täiesti kohutav. Eriti paistab see silma vannitubades, kus on tegemist plaatimisega. Täiesti ebaühtlased vahed, vuuki ja muud möga on vist hambaorgiga vahele lükatud. Ja nii on see ka kõige kallimates ja kenamates korterites ja hotellides. Üleüldse, igasugused veega seotud ruumid näevad väga väsinud välja. Meie ujula on iseenesest väga luksuslik, alustades basseinidest ja lõpetades mitmete lõõgastusruumidega, kuid duširuum näeb välja nagu nõukaaegses ühissaunas - kopitanud dushikardinad ja roostes torud.

Ükskord õnnestus mul näha müüriladumist eramajade piirkonnas. Peale seda kadus igasugune tahtmine sinna kolida. See konkreetne maja poleks vist seda 3 aastat, mis me siin elame, küll vastu pidanud. Ahjaa, naersime Kauriga ka segumehi, kes kõnnitee kallal toimetasid. Töö nägi välja nii: üks mees kärutas üleni puidust kipaka käruga suurest hunnikust tsementi ette ja 5 meest plätsisid seda labidatega laiaks. Kordan, käsitöö on siin moes.

3. Sülitamine, rögatsemine, nuuskamine (näppudega ja tänavale). Noh, Tartus on ka tatilärakad maas. On küll, aga mitte taldrikusuurused. See märgistamine on siin massiline, kuigi jällegi, vist on isegi olemas seadus, mis seda keelab (SARSi ja OMi ajal olevat isegi kontrollid tänavatel olnud). Parim näide on nädalatetagune. Käisin mööblit ostmas, müüjanna, kena kostüümis neiu, läks tagaruumi sellise kurgurögina saatel, et pidin juba peaaegu poodi vahetama.

4. OK. Seda ülilevinud sõna kuuleb ka siin igal sammul, kuid alati ei pruugi sinu ning sinu kohalikust kaasvestleja tähendused kattuda. Kõige hullem on, kui oled küsinud mõne ei või ja küsimuse ning vastuseks saad OK. Siis pead hakkama mõistatama, kas see ongi "õige" vastus või mitte. Võimalus on, et äkki ei saanud su vestluskaaslane sinust aru, aga ei taha seda öelda. Kolmas võimalus on, et sai aru küll, aga ei taha "ei" ka öelda.

5. Tingimine. Hiinas on nii, et kui asjal hinnasilti juures pole, siis tuleb tingida. Kui hinnasilt on juures, proovi ikka tingida. Enamasti muidugi maksad oma koolirahad paari esimese ostutuuri jooksul. Sama meiega: loomulikult sattusime vaimustusse sellest, kui odavalt (meie mõistes) turgudel riideid jms saab soetada. Aga meie mõistes ei tähenda loomulikult nende mõistes. Nüüd alles saan aru, kui kallilt siis kraami kokku ostsin ja arvatavasti paari kuu pärast mõtlen sedasama praeguste ostude kohta. Hiinlased on muide kõvad tingijad, nad kohe oskavad sellise ülihaleda näo pähe teha, nagu riisuksid sa neilt 10 nahka seljast ja hommikusöögi kõhust kah veel takkaotsa. Kui see ei aita ja sa pole nõus oma hinda tõstma, siis ruttavad nad kinnitama, kui ilus ja rikas sa oled ja kui väga nad tahavad sinu sõbrad olla jne. Kui see ka ei aita, siis saavad nad vihaseks ja hakkavad vanduma. Seda progressi on tegelikult päris lahe jälgida. Mind täitsa huvitab, kas nad õpetavad seda kuskil kohaliku kutsekooli turundustunnis, kuna see on stampkäitumine. Ostjatel on muidugi ka omad nipid. Mina teen tavaliselt nii:

• Kui olen leidnud näiteks pluusi, mis mind huvitab, siis vaatan seda pisut ja mõtlen välja hinna, mida olen valmis selle eest maksma. Aga kindlasti ei tohiks sellele pluusile pikalt keskenduda. Pigem pöörata tähelepanu veel mõnele esemele seal poes.
• Nüüd ujub külje alla müüja, kellelt küsin hinda. Mõnikord öeldakse hind kohe, teinekord jälle eelneb numbrile korralik kiidulaul, kui kvaliteetne see uusim mudel on. Ütleme, et müüja esmane hind on 300 RMB. Selle peale pööritan mina muidugi silmi, teen kohkunud näo pähe ja ütlen, et liiga kallis.
  
• Nüüd küsib müüja minult, kui palju olen valmis maksma. Hea oleks, kui ei jää nüüd pikalt kokutama, siis võivad nad aru saada, et siinne hinnatase on mulle veel segane. Pakun 40 RMB, mille peale järgneb müüjapoolne grimassitamine ja halamine (vt paar lõiku tagasi).
• Siis küsib müüja, et kammoon, mis on su parim hind. OK, 50 RMB ja see on lõplik. Loomulikul ei usu nad seda ja tingivad edasi, nüüd võib käiku lasta veel mõned varuks olnud nipid nagu näiteks: a) vigade otsimise. Vaatan pluusi kriitilise pilguga üle ja ütlen, et kangas/õmblused/disain on kuidagi kehvad. b) eelmisele ostule/kõrvalboksile viitamise. Ütlen, et eile ostsin sarnase asja 50 RMB eest ja kui see hind ei sobi, ostan järgmise müüja käest. c) minemakõndimise. See töötab kõige paremini ja üleliigne väsitav seletamine jääb ka ära. Panen lihtsalt asja käest (muide, ette on tulnud ka seda, kui müüja ei lase seda käest panna, vaid topib selle mulle pihku tagasi või mis veel hullem, kotti) ja jalutan aeglaselt minema. Kui müüja tagasi ei kutsu, siis järelikult oli see hind tõesti liiga madal. Minuga on nii üks kord juhtunud. Aga üldiselt jooksevad nad järele ja mida kaugemale jõuan, seda madalamaks on hind läinud. Kuni lõpuks kuulen, et OK, sinu hind.
  

Muide, alati peale tingimist ja ostu sooritamist on selline tunne, et kuramus, ikka sain petta. See on vist paratamatu :)