Teine nädal ehk väike ebajumal

Kaks nädalat on möödas, aga mulle tundub see aeg kahe kuuna. Ei teagi miks, võibolla sellepärast, et ikka veel olen siin mingis mõttes kodu vang. Kaur on loomulikult tööl pikemalt kui Elvas (juba transport tööle võtab vähemalt tunni) ning Kaspariga väljas käia ebamugav. Liiga külm on veel, tuul on enamasti kohutav, ja see paneb väikse pärdiku kisama mis hirmus. Noh, üldiselt seda pahaks ei panda, aga mingit üleliigset tähelepanu ma ka ei tahaks. Seda ÜLELIIGSET (kirjutan suurte tähtedega, kuna tegemist äärmiselt üleliigsega. Kahju, et ei ole olemas sellist sõna nagu üleüleüleliigne. Kuigi jah, üleüleülehomme justnagu oleks.) tähelepanu lastele, eriti valgete inimeste lastele jagub nii, et ebamugav hakkab. Mina, tsivileeritud emme, kannatan selle ehk isegi ära, aga Kaspar ei taha kuidagi tsiviliseerituks hakata. Okei, võibolla olen veidi ülekohtune, mõnikord see väike koduterroristist tegelane siiski laseb põlisrahval ennast lõbustada. Paar korda on majesteet suvatsenud isegi naeratada. Kohalikud on siis seitsmendas taevas. Ausalt öelda selline lastearmastus vajab veidi harjumist. Kasparit tahetakse pidevalt katsuda, hea kui eestpoolt liginetakse ja ma nii läheneja kavatsuse ära näen. Mõnikord juhtub ka nii, et kõnnin, Kaspar süles, ning keegi mu selja taga võtab poisil käest kinni. Eestis oskad oodata ehk mõne vanemas eas memmekese "rünnakut", aga siin pööravad absoluutselt kõik Kasparile tähelepanu. Enamasti küsitakse ka, kui vana ta on ja kas poiss või tüdruk. Kui vastan, et poiss, siis järgneb tavaliselt agar noogutus ja naeratus, millest loen välja, et "loomulikult on poiss, kuidas siis muidu". Jama jah, kui sul on lubatud saada ainult üks laps ja see osutub siis tüdrukuks. Nii igatahes arvavad nemad. Kahjuks ikka veel. Noh, õnneks loodan siit ära kolida enne, kui Kaspari naisevõtuiga kätte jõuab. Muidu võib veel raskeks minna, pooled jäävad ilma. Siiski, üks lohutus on - väljamaa mehed pidid siin kõrges hinnas olema. Nii et ilma pruudita ta ehk ei jääks.

Meil oli üks tähtis sündmus ka sel nädalal - Enicsi igaastane pidu, mida tähistatakse hiina uue aasta saabumise aegu (sel aastal on see 26. jaanuar muide). Siinne pralle on midagi sarnast nagu meie ettevõtete jõulupeod, aga üldiselt peetakse pidu päevasel ajal ja ilma süldi ja viinata. Mis aga alati omal kohal on, on õnneloos. Ja võitusid oli oma 50 ikka. Isegi Kaur võitis tuulelohe :). Muu aja sisustasid suhteliselt üksluised kõned - pead ju tegelikult igal aastal pidama kõne töötajate tublidusest ning helgest tulevikust, ja töötajate lavalised etteasted. See viimane oli kindlasti huvitavam, aga kahjuks jäime meie naljadest ilma, mandarini keeles saan aru ainult ca 5 sõna. Kaspar pidas vapralt vastu Enicsi presidendi kõne, järgmise, Kauri ülemuse kõne ajal hakkas nihelema ja rääkis paar sõna esireas kaasa. No ja kui issi pulti pääses, oli mul valida: kas lasta Kasparil kõne taktis silda visata ja pliiatseid (oleks siis veel, et lilli või mütsi) õhku loopida või temaga saali peale jalutama minna. Väikese kõhkluse järel valisin teise variandi. Aga kui arvate, et see väga palju paremaks osutus, siis eksite. Mõtlesin, et saali tagaosas on piisavalt rahulik, aga kahjuks ei arvestanud asjaoluga, et viimasesse ritta olid ennast istuma sättinud töötajad, kellel olid ka lapsed kaasas. Algas siis dialoog Kaspari ja ühe pisikese paksu hiina poisi vahel, mis pakkus teravat konkurentsi Kauri ja tema tõlgi kahekõnele laval. Ma ei liialda, kui ütlen, et vähemalt pool saali jälgis ja naeris hoopis meie väikest majesteeti. Hiljem küsisin Kaurilt, kas lavale ka midagi kuulda oli. Tema õnneks ei pannud seda tähele. No jumal tänatud, et ta ei märganud sel hetkel, et temalt aupaistet rööviti. Kahjuks pole mul ühtegi pilti Kasparist kõnet pidamas, nii et lisatud on pilt herr direktöörist endast.


Nii, kell juba pool 2 öösel. Kaspar nuniseb midagi kõrvaltoas läbi une ja kuulen, kuidas Kaur suletekiga sahmib. Loodan, et ta magab juba ja ei tule mulle sõnu peale lugema, et ma peaksin varem magama minema. Mis ma teha saan, kui und ikka ei tule. Täna on ilus õhtu olnud ja palju lugemist ja meenutamist. Üks kallis sõber saatis lingi oma blogile, mida ta on pidanud juba aastaid. Otsisin sealt välja mälestused meie ühistest tegemistest. Inimesed, hakake päevikut pidama! Kui mitte enda, siis teiste jaoks. Iseenda mälu ja mälestused on üks asi, aga lugeda kellegi teise mõtteid, see on hoopis midagi muud.