Esimene nädal ehk kõiges on süüdi Finnair!

Võibolla mitte küll kõigis meie mineviku ja tuleviku hädades, aga esimese nädala omades küll. Nimelt kadusid meie ootused mõnusale äriklassi lennule Vantaa lennujaamas, kus selgus, et lend hilineb. Kui pikalt, see aga ei selgunud. Ja päris pikalt kohe ei selgunud. Iga tunni-paari pärast andis tabloo uue info, et veel uuema info hankimiseks tuleb oodata veel tunni. Õnnelikud olid need, kelle lend algaski Helsinkist, neil oli võimalik vähemalt koju või mõnda teise alguspunkti tagasi pöörduda. Päris õnnetud olid aga need, kes pidid ootesaalis 8 tundi mööda saatma. Meie olime need keskmised: lennujaamast minna polnud kuhugi, kuid selle aja võisime vähemalt Finnairi lounges diivanitel snäkkide keskel oleskleda. Olesklemine oleks meil muidugi veel paremini välja tulnud, kui Kaspar oleks vahepeal oma hädavajaliku une ära teinud. Seda aga ei juhtunud ning kella kolmeks öösel, kui lend lõpuks väljus, oli ta puruväsind ja viril ja kukkus oma iseloomu näitama. Iseloom sai otsa õhkutõusmisel, kui ta Kauri sülle magama jäi.

Pekingisse jõudsime loomulikult samuti 6 tundi hiljem ehk siis pärastlõunal kella nelja paiku. Muidu poleks vast eriti hullu olnud, kuid olime selle pühapäevase päeva planeerinud shoppamise jaoks; mööbel oli küll korteris olemas, kuid kõik muu, alates tekkidest-linadest ja lõpetades tolmuimejaga, puudus. Mul muidugi häirekell peas ja süles (Kaspar) töötas, eriti kuna Kaur oli Eestis teinud nägusid iga tarbeeseme kohta, mis ma pagasisse püüdsin sokutada. Tema meelest oleks võinud tulla kahe kohvriga - ühte hädavajalikud riided ja teise raamatud.

Peale korterilepingu sõlmimist kärutasime siis kohalikku supermarketisse - poolepäevasest uhkest IKEA tuurist pühkisime suu puhtaks. Pooleteise tunniga laadisin käru asju täis ja kui rohkem enam ei mahtunud, siis oli selleks korraks ka kõik. Pooli vajalikke asju muidugi tuvastada ei õnnestunud. Kaspari pudrumaterjali olin siiski kohvrisse pistnud, nii et tema nälga ei jäänud, aga mina närisin küll esmaspäeval põhiliselt puuvilju.

Nüüdseks on asi muidugi normaliseerunud, kuid mõnede toiduainetega siiani asjalood kehvad. 1. kui Kaspari eesti pudrud otsa saavad, siis siin helbeid eriti ei tunnistata, peame vist riisi peale üle minema. 2. piim on imeliku maitsega, hiina oma kahtlane ning välismaa omad kole kallid. 3. juust umbes 3 x kallim kui Eestis. Nii et ärge virisege, saatke parem söögiabipakke :)

Ahjaa, elamisest ka natuke. Elame päris kesklinnas, ümberringi kõrghooned, hiina mõistes 28. , meie mõistes 23. korrusel. Selgituseks nii palju, et hoolimata (tegelikult tajumatust) sotsialismist on hiinlased üsna ebausklikud. Mitte keegi ei koliks näiteks 2., 4., 13., 14. jne korrusele, kuna need on kõik õnnetud numbrid. Ja loomulikult on vastavad korrused ka siis ehitamata jäetud. Vähe sellest, keegi ei taha endale ka autonumbrit, mis algab või lõpeb neljaga. Need siis parseldatakse taksojuhtidele. Taksosid pidi Pekingis olema muide üle 60 000, mis pole ka mingi eriline ime, kuna taksosõit on väga odav ja seega ka sõitjaid palju. Huvitav on see, et taksojuhid oskavad aadressi järgi päris hästi orienteeruda, kuid kaardi järgi mitte.

Niisiis, nüüdseks oleme ennast juba enam-vähem sisse seadnud, homme on ees uus ja huvitav päev. Plaanis on esimene intervjuu ayi (mandarini keeles "tädi" ehk "koduabiline") kandidaadiga. Lootused on kõrged, kuid kohalikest foorumitest võib igasugu horrorit lugeda. Näiteks kuidas üks ayi pesi põrandaid, loputades moppi vetsupotis...